Majandusteadlane Murray N Rothbard selgitab 1974. aastal kirjutatud essees "Kuidas Riik ennast alles hoiab" süsteemi, milles Riik kasutab rahva kuulekuse tagamiseks ära "riigiintellektuaale" ja kuidas tänasel usuleigel ajastul on religiooni koha sisse võtnud Teadus. Covidiaanliku kultuse kontekstis kõlavad Rothbardi selgitused prohvetlikena.
Peale riigi asutamist tekib valitseval grupil või "kastil" mure, kuidas oma võimu säilitada.1 Kui viidatud kasti modus operandi on vägivald, siis selle peamised ja pikaajalisemad mured on ideoloogilist laadi. Võimu säilitamiseks peab igal valitsusel (mitte ainult "demokraatlikult" valitud riigijuhtidel) olema suurema osa alamate toetus.
Samas see toetus ei pea olema aktiivselt entusiastlik, vaid see võib olla ka passiivne alistumine, nagu võetakse paratamatusena loodusseaduseid. Samas peab see toetus siiski olema aktsepteeriv, vastasel juhul kaalub avalikkuse aktiivne vastusseis üle Riiki juhtiva vähemuse võimu.
Kuna röövida saab ainult tootmise ülejääke, siis tuleneb sellest oluline reegel: Riigi moodustav klass – täiskohaga bürokraatia (või aadelkond) – peab olema konkreetsel maal pisike vähemus. Selle juures võib viidatud vähemus omale osta ühiskonna tähtsamate gruppide toetuse. Mille tõttu on valitsejate peamine ülesanne alati tagada kodanikkonna enamuse, kas siis aktiivne, või passiivne tunnustus. 2, 3
Loomulikult on üheks toetuse tagamiseks viisiks majandusliku huvi tekitamine. Selle pärast ei saa kuningas üksi valitseda ja tal peab olema piisavalt suur grupp järgijaid, kes naudivad tema võimu. Üheks sellise grupi näiteks on riigiaparaat, mis koosneb täiskohaga bürokraatidest või pärilikust aadlist.4
Rahva tunnustus on võimurite jaoks möödapääsmatult vajalik ja selle pälvimiseks on vaja ideoloogiat, mis selgitab, et antud valitsus on hea, tark ning ilmselt vältimatu ja kindlasti parem kui kõik ülejäänud võimalikud alternatiivid. Sellise ideoloogia rahva seas levitamine ja õigustamine on "vaimuinimeste" ühiskondlik ülesanne.
Samas sellised grupid tagavad ainult vähemuse innuka toetuse. Enamuse soosingut ei taga isegi suuremahuline abirahadega toetuse ostmine, ega privileegide jagamine. Rahva tunnustus on võimurite jaoks möödapääsmatult vajalik ja selle pälvimiseks on vaja ideoloogiat, mis selgitab, et antud valitsus on hea, tark ning ilmselt vältimatu ning kindlasti parem kui kõik ülejäänud võimalikud alternatiivid. Sellise ideoloogia rahva seas levitamine ja õigustamine on "vaimuinimeste" ühiskondlik ülesanne.
Inimeste mass ei loo ise enda ideid ja ei arutle nende üle iseseisvalt. Enamasti järgitakse intellektuaalide kogukonna poolt omaks võetud ja levitatavat ideoloogiat. Intellektuaalid on seega ühiskonna "arvamuse vormijad". Kuna Riigi jaoks on arvamuste kujundamine eluliselt tähtis, tekib ka ajastute algusest tuttav intellektuaalide ja Riigi vaheline liit.
Kuna Riigi jaoks on arvamuste kujundamine eluliselt tähtis, tekib ka ajastute algusest tuttav intellektuaalide ja Riigi vaheline liit.
On selge, miks Riik vajab intellektuaale. Teisalt pole nii arusaadav, miks intellektuaalid vajavad Riiki. Lihtsamalt öeldes pole vabaturu tingimustes intellektuaalide teenistus väga kindel, sest intellektuaalid sõltuvad kaasinimeste väärtustest ja valikutest. Masse iseloomustab aga huvipuudus kõige intellektuaalse vastu. Riik teiselt poolt on valmis tagama intellektuaalidele riigiaparaadis turvalise pesa ja koos sellega kindla sissetuleku ning staatuse. Kuna intellektuaalidele makstakse tähtsa funktsiooni täitmise eest korralikult, saab neist riigijuhtide grupi osa.5
Intellektuaalide ja Riigi liitu sümboliseerib üheksateistkümnenda sajandi Berliini ülikooli professorite siiras soov luua "Hohenzollenite koja intellektuaalne ihukaitse". Tänapäeval võime ära märkida ühe väljapaistva marksistliku õpetlase professor Wittfogel'i idamaise despotismi uuringu kommentaari:
Tsivilisatsioon, mida professor Wittfogel nii ägedalt ründab, oli selline, kus luuletajatest ja õpetlastest võisid saada riigiametnikud.6
Paljude näidete seast võime veel välja tuua "strateegiateaduse" arendamise, mis teenib valitsuse peamise vägivallahoova, sõjaväe, huve.7
Austusväärne amet on samuti kas ametlik või "õukonna" ajaloolane, kes on pühendunud valitsejate vaadete edasiandmisele, mis puudutavad nii neid endid kui nende eelkäijaid.8
Palju ja igasuguseid on esitatud põhjendusi, millega Riik ning selle intellektuaalid kallutavad oma alamaid enda võimu toetama. Põhimõtteliselt saab nende argumendid võtta kokku järgnevalt:
(a) Riigijuhid on suursugused ja targad inimesed (nende "õigus valitseda pärineb jumalalt", nemad on "aadelkond", nemad on "teadlased ja eksperdid"), lisaks palju targemad ja suursugusemad kui nende toredad kuid hulga lihtsameelsemad alamad ja
(b) tänase valitsuse võim on vältimatu, absoluutselt vajalik ja palju parem kui kõik see kirjeldamatu õudus, mis nende langusele järgneks.
Kiriku ja Riigi liit on üks vanimaid ja edukamaid sellise ideoloogilise koostöö näiteid. Kuningas oli kas võitud Jumala poolt või kui idamaiseid despoote näiteks tuua, oli ise Jumal. Valitseja jumalikkusest omakorda järeldus, et iga vastuhakk kuningale oli jumalateotus. Riikide preesterkond täitis peamist intellektuaalset ülesannet, milleks oli tagada masside toetus ja võimu ülistamine.9
Teiseks edukaks Riigi võimu kindlustamise vahendiks on osutunud hirmu tekitamine igasuguste alternatiivsete valitsusvormide, või korratuse ees.
Teiseks edukaks vahendiks on osutunud hirmu tekitamine igasuguste alternatiivsete valitsusvormide, või korratuse ees. Meile kinnitatakse, et tänased valitsejad tagavad kodanikele julgeoleku ja kaitsevad meid märatsevate marodööride ning kriminaalide eest.
Riik, selleks, et hoida röövimise monopol enda käes, peab tagama, et eraviisilist ja süsteemivälist kuritegevust oleks võimalikult vähe. Riik on alati armukade valdkondade suhtes, mida ta peab enda pärusmaaks. Viimastel sajanditel on Riik olnud eriti edukas teiste riigijuhtide hirmutamises. Kuna Maa maismaa on erinevate Riikide vahel ära jagatud, siis üks Riigi peamisi alusõpetusi on enda samastamine konkreetse, nende poolt hallatud maalapiga. Kuna enamus inimesi pigem armastab oma isamaad, siis selle maa ja inimeste samastamine Riigiga on vahend kuidas panna patriotism Riigi kasuks tööle. Kui "Külaliidule" tuleb kallale "Müüriföderatsioon", siis esimene Riigi ja selle intellektuaalide ülesanne on rahvale selgitada, et ei rünnata ainult Külaliidu valitsevat kasti, vaid ka neid kui lihtinimesi.
Sedasi tehakse valitsejate vahelisest sõjast inimeste vaheline sõda. Tänu sellele asuvad lihtinimesed oma valitsejate kaitsele valeusus, et valitsejad kaitsevad hoopis neid. "Natsionalismi" vahendeid on olnud võimalik kasutada Lääne tsivilisatsioonis alles viimastel sajanditel, varasemalt tapeti inimesi sõdades, mis toimusid erinevate aadelkonna rühmituste vahel.
Riik on aastasadade jooksul kasutanud hulgaliselt kavalaid ideoloogilisi relvi. Üks suurepärane relv on olnud traditsioon. Mida kauem on Riik suutnud oma võimu alles hoida, seda tugevam on see relv, sest nii toetab X Dünastiat või Y Riiki sajanditepikkuse traditsiooni autoriteet.10
Suurimaks ohuks Riigile on sõltumatu intellektuaalne kriitika.
Esivanemate kummardamisest saab Riigi puhul iidsete valitsejate kummardamine. Suurimaks ohuks Riigile on sõltumatu intellektuaalne kriitika. Selliste üksikute kahtlevate häälte allasurumiseks pole paremat viisi kui neid süüdistada esivanemate tarkuse vastu astumises.
Teine jõuline ideoloogiline vahend on üksikisiku alandamine ja ühiskondliku kollektiivi tähtsustamine. Kuna iga võim nõuab enamuse toetust, siis peamine ideoloogiline oht võimule seisneb ühes või mitmes iseseisvalt mõtlevas inimeses. Iga uus idee, seda enam iga kriitiline uus idee, saab alguse kui vähemuse arvamus. Selle tõttu tuleb Riigil sellised vaated lämmatada juba eos, milleks sobib kõige massimeelsusega mittesobiva naeruvääristamine. "Kuula ainult oma vendi" või "ära paati kõiguta" hüüdlausetest on saanud relvad, millega surutakse ideoloogilised eriarvamused maha.11
Teine jõuline ideoloogiline vahend on üksikisiku alandamine ja ühiskondliku kollektiivi tähtsustamine.
Viidatud meetmed tagavad, et massid ei saa kunagi teada, et nende imperaatoril pole rõivaid.12
Riigi jaoks on samuti tähtis jätta oma võimust mulje kui millestki vältimatust. Isegi kui valitsust ei sallita, suhtutakse sellesse passiivse alistumisega. Sellisest allaheitlikusest annab tunnistust "surm ja maksud" sõnade paaripanek. Üheks meetodiks on veel historiograafilise ettehoolduse pealesurumine, mille vastandiks on üksikisiku tahtevabadus. Kui meid valitseb X dünastia ja kuna Armutud Ajaloo Seadused (või Jumalik Tahe, Absoluut või Materjalistlikud Tootvad Jõud) on seda ette näinud, siis mitte ükski igerik indiviid ei saa sellist paratamatut asjade korraldust väärata.
Riigi jaoks on samuti tähtis juurutada oma alamatesse vastumeelsus "ajalooliste konspiratsiooniteooriate" vastu, sest "vandenõuteooriate" uurimine tähendab ajalooliste motiivide uurimist ja kunagiste kuritegude süüdlaste nimetamist.
Riigi jaoks on samuti tähtis juurutada oma alamatesse vastumeelsus "ajalooliste konspiratsiooniteooriate" vastu, sest "vandenõuteooriate" uurimine tähendab ajalooliste motiivide uurimist ja kunagiste kuritegude süüdlaste nimetamist. Kui, mingil põhjusel iga Riiklik võimu kuritarvitamine, korruptsioon, või vallutussõda ei oleks saanud alguse Riigi juhtidest vaid mõne müstilise ja jõleda "sotsiaalse jõu", või maailmakorralduse ebatäiuslikuse, või kui mingil põhjusel on kõik süüdi (üks loosung kuulutab "Me oleme kõik mõrvarid"), siis pole inimestel mingit põhjust olla nördinud ja sellistele kuritegudele ei pea reageerima. "Vandenõuteooriate" materdamine tähendab, et alamad muutuvad Riigi "üldise heaolu" tagamise propaganda suhtes üha kergeusklikumaks, mida Riik oma despootliku käitumise õigustamiseks levitab. "Vandenõuteooria" võib viia süsteemi tasakaalust välja, kuna paneb inimesed kahtlema Riigi ideoloogilises propagandas.
Veel üks järeleproovitud ja toimiv inimeste Riigi tahte alla painutamise viis on süütunde tekitamine. Kõike, mis suurendab inimeste heaolu, võib rünnata "arutu ahnusena", "materjalismina" või "ebamõistliku küllusena". Kasumi teenimist võib rünnata "ekspluateerimise" ja "liigkasuvõtmisena". Mõlemale poolele kasulikke vahetustehinguid saab teha maha "isekusena" ja mingil põhjusel jõutakse peale selliseid süüdistusi alati järeldusele, et erasektorist tuleb "avalikku" sektorisse imeda järjest rohkem vahendeid. Pealesurutud süütunne paneb inimesed sellega nõustuma. Kuna üksikisikud kipuvad tegutsema "egoistliku kasu" ajel, siis Riigi juhtide võimetus osaleda vahetusprotsessides viitab hoopis nende pühendumisele kõrgematele ja üllamatele eesmärkidele. Inimestele tahetakse nii selgeks teha, et parasiidi kombel alamate kurnamine on moraalselt ja esteetiliselt suursugusem, kui rahumeelne ning tootlik töö.
Järelepjäreleproovitud ja toimiv inimeste Riigi tahte alla painutamise viis on süütunde tekitamine.
Tänasel usuleigel ajastul on Riigi jumaliku õiguse asendamiseks ellu kutsutud uus kõrgem olend, Teadus. Riigivõim on kuulutatud eriti teaduslikuks, kuna selle moodustavad targad eksperdid. Kui "arule" rõhutakse täna rohkem kui möödunud sajanditel, ei mõelda sellega üksikisiku vaba tahte raames toimivat tervet mõistust. Riigi "tarkus" on jätkuvalt kollektivistlik ja deterministlik. See toetub holistlikule koondideoloogiale ja valitsejatepoolsele passiivsete alamate sundmanipuleerimisele.
Teaduslikkusele pretendeeriva erikeele üha suurem kasutamine on võimaldanud riigiintellektuaalidel luua Riigi turvamiseks tõde varjav kaitsekõne, mis varasematel ja lihtsamatel aegadel oleks põlgusega tagasi lükatud. Kui röövel põhjendab vargust asjaoluga, et tänu tema varastatud rahale kasvab jaemüük, leiab selline mõte vähe poolehoidu. Teisalt kui selline teooria rüütada Keyneslikesse valemitesse ja viidata sealjuures "mitmekordistavale mõjule", veenab see paraku päris suurt hulka inimesi. Sedasi peetakse sõda terve mõistuse vastu, milleks iga aeg leiab omad vahendid.
Seega, kuna ideoloogiline tugi on Riigi jaoks hädavajalik, peab ta katkematult oma kodanikele tõestama oma "legitiimusust" ja näitama, et tema teod on röövlibandest kuidagi erinevad.
Lakkamatu sõda terve mõistusega ei ole juhuslik ja selle on kenasti kokku võtnud Mencken:
Keskmine inimene, koos kõigi oma puudustega, tajub vähemalt selgesti, et valitsus on temast ja tema kaaskondsetest väga kaugel. Ta näeb, et võim on eraldiseisev, sõltumatu ja vaenulik jõud, mida ta suudab kontrollida väga vähesel määral ja mis on võimeline tekitama temale suurel hulgal kahju. Kas see pole tähelepanuväärne, et mitte kuskil ei peeta riigi röövimist väiksemaks kuriteoks kui eraisiku või ettevõtte tagant varastamist? … Ma arvan, et kõige selle taga on tajutav vastuolu valitsuse ja selle alamate vahel. Valitsust tajutakse mitte kui inimeste gruppi, kes on valitud kandma hoolt kogu elanikkonna huvide eest, vaid kui eraldiseisvat ja autonoomset jõuku, mille peamiseks eesmärgiks on oma liikmete huvides rahva ekspluateerimine. … Kui röövitakse eraisikut, siis on üks väärt inimene jäänud ilma oma töö viljadest ja säästudest; kui röövitakse valitsust, siis tähendab see, et grupil kelmidel ja logarditel on mängimiseks vähem raha. Väide, et nad on selle raha kuidagi välja teeninud, on lihtsalt naeruväärne.13
____________
1 Milline oluline vahe on "kastil", mis on Riigi poolt tagatud privileegidega või sunnivahenditega kehtestatud kohustustega grupp ja Marxi ühiskondliku "klassi" kontseptsioonil, vaata: Ludwig von Mises, Theory and History (New Haven, Conn.: Yale University
Press, 1957), lkd. 112ff.
2 Selline tunnustus ei tähenda mingil juhul, et Riigi võim oleks muutunud kuidagi "vabatahtlikuks". Sest kui isegi enamuse toetus võib olla aktiivne ja innukas, ei tähenda see, et üksikisikute toetus oleks ühehäälne.
3 Põhjused, miks iga valitsus, olgu see nii diktaatorlik kui tahes, vajab enamuse toetust, on kenasti välja toodud selliste poliitikateoreetikute nagu Étienne de la Boétie'i, David Hume'i ja Ludwig von Mises'i poolt.
David Hume, "Of the First Principles of Government," in Essays, Literary, Moral and Political (London: Ward, Locke, and Taylor, n.d.), p. 23;
Étienne de la Boétie, Anti-Dictator (New York: Columbia University Press, 1942), pp. 8–9;
Ludwig von Mises, Human Action (Auburn, Ala.: Mises Institute, 1998), pp. 188ff.
La Boétie Riigi analüüsi kohta saab rohkem lugeda: Oscar Jaszi and John D. Lewis, Against the Tyrant (Glencoe, Ill.: The Free Press, 1957), pp. 55–57.
4 la Boetie, Anti-Dictator, lkd. 43-44
Millal iganes valitseja teeb endast diktaatori … siis kõik need, keda on korrumpeerunud põletav ambitsioonikus või eriline saamahimu, kogunevad tema ümber ja toetavad teda lootuses saada majanduslikku kasu ning pälvida suure türanni võimu all alama pealiku positsioon.
5 See ei tähenda mingil juhul, et kõik intellektuaalid on riigi poolt. Riigi ja intellektuaalide liidu kohta võib täpsemalt lugeda:
Bertrand de Jouvenel, "The Attitude of the Intellectuals to the Market Society," The Owl (January, 1951): 19–27; idem, "The Treatment of Capitalism by Continental Intellectuals," in F.A. Hayek, ed., Capitalism and the Historians (Chicago: University of Chicago Press, 1954), pp. 93–123; reprinted in George B. de Huszar, The Intellectuals (Glencoe, Ill.: The Free Press, 1960), pp. 385–99; and Schumpeter, Imperialism and Social Classes (New York: Meridian Books, 1975), pp. 143–155.
6 Joseph Needham, "Review of Karl A. Wittfogel, Oriental Despotism," Science and Society (1958).
65. leheküljel kirjutab Needham lisaks, et kõikidel aegadel teenisid [Hiina] imperaatoreid sügavalt inimlikud ja olupoliitika suhtes ükskõiksed tuntud õpetlased."
61. leheküljel viitab Wittfogel konfutsianistlikule õpetusele, mille kohaselt sõltub valitseva klassi hiilgus selle härrasmees-õpetlasbürokraatide toest, kes on määratud olema professionaalsed rahvamasside valitsejad. Karl A. Wittfogel, Oriental Despotism (New Haven, Conn.: Yale University Press, 1957), pp. 320–21 ja järgnevad lkd. Kui kedagi huvitab Needham'ile vastupidine arvamus, siis võib lugeda: John Lukacs, "Intellectual Class or Intellectual Profession?" in de Huszar, The Intellectuals, pp. 521–22.
7 Jeanne Ribs, "The War Plotters," Liberation (August, 1961): 13, "[s]trateegid väidavad, et nende "akadeemiline amet nõuab sõjaväele sarnast tunnustamist.""
Vaata ka: Marcus Raskin, "The Megadeath Intellectuals," New York Review of Books (November 14, 1963): 6–7.
8 Ajaloolane Conyers Read, pöördudes presidendi poole, rääkis "demokraatia" ja rahvuslike huvide nimel ajalooliste faktide mahavaikimisest. Read kuulutas, et "totaalne sõda, olgu see siis kas kuum või külm, nõuab kõikide inimeste osavõttu ja igaüks peab täitma oma ülesannet. Ajaloolane ei ole oma kohustustes vabam kui füüsik." Read, "The Social Responsibilities of the Historian," American Historical Review (1951): 283ff. Read'i kriitika ja õukonnajaloo kriitika kohta võib lugeda: Howard K. Beale, "The Professional Historian: His Theory and Practice," The Pacific Historical Review (August, 1953): 227–55. Samuti. Herbert Butterfield, "Official History: Its Pitfalls and Criteria," History and Human Relations (New York: Macmillan, 1952), pp. 182–224; ja Harry Elmer Barnes, The Court Historians Versus Revisionism (n.d.), pp. 2ff.
9 Cf. Wittfogel, Oriental Despotism, pp. 87–100. Religiooni vastuolulist rolli iidses Hiinas ja Jaapanis kirjeldab Norman Jacobs raamatus: The Origin of Modern Capitalism and Eastern Asia (Hong Kong: Hong Kong University Press, 1958), pp. 161–94.
10 de Jouvenel, On Power, lk. 22
Kuulekuse peamine põhjus peitub selles, et sellest on saanud liigi harjumus. … Võim on meie jaoks loodusseadus. Kirjapandud ajaloo esimestest päevadest peale on see juhtinud inimsaatusi… Võimud, mis valitsesid möödunud aegadel ühiskondade üle, jätsid kadudes järgnevatele võimudele pärandusena maha oma privileegid ja inimeste mõistusesse kumuleeruva mõjuga jälje. Valitsuste vahetumist läbi sajandite ühe ühiskonna piires võib vaadelda kui ühte ennast taastootvat alusvalitsust.
11 Sellist käitumist võib näha Hiina religioonis, millest kirjutab täpsemalt Norman Jacobs.
12 H.L. Mencken, A Mencken Chrestomathy (New York: Knopf, 1949), p. 145:
[Valitsused] näevad uusi ideid peamiselt nende eesõigusi ähvardava muutusena. Iga valitsuse jaoks on kõige ohtlikum inimene, kes suudab – hoolimata kehtivatest tabudest ja ebausust – oma peaga mõtelda. Paratamatult jõuab see inimene järelduseni, et valitsus, mille all ta elab, on ebaaus, hullumeelne ja talumatu. Juhul kui tegu on romantikuga, siis ta üritab seda muuta. Ja kui ta isegi ei ole romantik, siis üritab ta vähemalt oma rahulolematust levitada ja jõuab nendeni, kes on romantikud.
13 Ibid., lkd. 146-147
Toimetas Karol Kallas