Oleme muutunud Ukraina desertööride üheks koondumispaigaks. Kui kõik riigid käituksid nii, nagu Eesti, oleks Ukraina juba sõjaliselt kokku varisenud, kirjutab riigikogu liige ja ajaloolane Jaak Valge.

Näib, et Kaja Kallase väljavahetamist peaministrierakonnas ja valitsusliidus enam tõsiselt ei kaaluta, ehkki valitsusparteid muutuvad üha ebapopulaarsemaks. Viimase Norstati küsitluse järgi toetas valitsusliidu erakondi vaid 34%, parlamendiopositsiooni aga 62%.

Demokraatlikus riigis peaks teadmine, et kodanike rõhuv enamus valitsust ei toeta, viima poliitikamuutusele, või kui valitsusjuht pole muutumisvõimeline, ta väljavahetamisele. Ent teisalt on Kaja Kallase püsimine arusaadav, sest igale ebaõnnestunud katsele järgneks õel kättemaks. Pealegi pole Kallase järeltulijal sugugi kerge kujunenud poliitikasoos pinnale rabeleda. Nii ongi kõik muutused Eesti poliitikas blokeeritud ning tuim, Eesti parlamentarismi lõhkuv vastasseis jätkub.

Küsimusele, miks valitsusjuht poliitikat ei korrigeeri, puudub ratsionaalne vastus. Õigemini puudub selgitus Eesti ühiskonna silmadega vaadates. Ainus põhjendus, miks peaminister ja tema järel kogu valitsus toetab läbiviidavat poliitikakokteili, mille osa on ka massiimmigratsioon, võib olla peaministri soov mõnes rahvusvahelises ametis karjääri teha. Paraku – kui see nii on – toimub selle karjääritrampliini ehitamine Eesti inimeste arvel.

Mõned neist Eesti inimestele kahju tegevatest sammudest on lühema mõjuga. Majandus on võimalik korda teha ja elatustase taas tõusule seada, rohepöörde utoopilisest osast saab loobuda ja abielu mõiste teemal on võimalik korraldada rahvahääletus. Ent hoopis raskemini on tagasi pööratavad massiimmigratsioonist põhjustatud rahvastikumuutused, mis juba praegu mõjutavad meie heaolu. Tulevikus nende negatiivne mõju kindlasti võimendub. 

Valitsuse soov ebapopulaarse immigratsioonipoliitika teemaline diskussioon lämmatada on arusaadav. Paraku ei ole ka meedia teadvustanud, missuguses seisus me oleme. Ilmuvad küll pealkirjad, et mõnikümmend inimest ilmus Eesti idapiirile ning Politsei- ja Piirivalveamet sai nende tõrjumisega edukalt hakkama, ent seadusliku sisserände suurusjärgud on hoopis teistsugused.

Eelmisel aastal registreeris Statistikaamet residentsuse indeksi alusel Eesti elanikuks 49 400 uut inimest, neist suurem osa Ukraina, aga ka Venemaa ning Aasia ja Aafrika päritolu. Peaaegu 10 000 inimest rändas ka välja, seega oli 2022. aasta rändesaldo 39 800 isikut. See näib olevat Eesti kõigi aegade ühe aasta rekord ning kui arvestame seda proportsioonis riigi püsielanikkonnaga, siis tõenäoliselt ka 2022. aasta maailmarekord. 

Selle aasta sisseränne ilmselt eelmist aastat ei ületa, ent on selgelt ülisuur. Lisaks Ukrainast tulnutele on väga suur ka nö regulaarne sisseränne. Sisserännanute hulgas on ka Euroopa Liidu maadest tulevad inimesed, kes elamisluba ei vaja, aga nn kolmandate riikide kodanikele on esmaseid elamislubasid selle aasta kümne kuuga välja antud juba 3703.

Eelmisel aastal sooritas eesti keele erinevaid tasemeeksameid 2920 isikut, ning kui jätta välja A2 tase, mil puhul ei ole tegemist iseseisva keelekasutajaga, siis 2189. Nii on juba ainuüksi esmaste elamislubade saajaid – Ukraina põgenikke arvestamata – rohkem, kui neid, kellele jõuame igal aastal eesti keele selgeks õpetada. Aga numbrid numbriteks – igaüks, kes oma kodust väljas käib, võib veenduda, kuidas on ahenenud eesti keele kasutusala, kui raske on eesti keelega hakkama saada tänaval, bussis, kaupluses või arsti juures. 

Ebaõnnestunud põgenikepoliitika

Eesti põgenikepoliitika on läbi kukkunud nii Eesti kui Ukraina seisukohalt. Kõigepealt võib igaüks, kes on viimasel aastal Ukrainas käinud, veenduda, et oma kodust lahkuma sunnitud inimeste toetamine Ukraina piirkondades, kus sõjategevust ei toimu, oleks märksa otstarbekam. Lääne-Ukrainas ei ole sõjategevusest erilisi märke, küll aga on hinnatase seal ca kaks korda madalam kui Eestis. Seega saaks seal sama raha eest toetada kaks korda rohkem põgenikke kui Eestis.  Iseasi on, et kas kõiki ongi vaja toetada. Loomulikult tuleks kõigiti toetada rindemeeste perekondi, aga meie pole eristanud seiklejaid tegelikest abivajajatest. 

Ent oktoobri lõpu seisuga on ajutine ja rahvusvaheline kaitse Eestis, mis tagab Eesti elanikega võrdsed sotsiaaltagatised, 41 288 Ukraina kodanikul. Kokku on registreeritud circa 50 ajutise kaitse taotlust. Nende suhtarvu poolest kogurahvastikku on Eesti ÜRO Pagulasameti andmetel maailma tipus. Ehkki me ei ole Ukraina piiririik.

Ukraina demograafilised suundumused on aga äärmiselt negatiivsed. Kui kõik riigid käituksid nii, nagu Eesti, st püüaksid Ukrainast tulnuid põlistada, siis tabaks Ukrainat sõja järel demograafiline katastroof.
Eestis ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanute seas on 10 749 Ukraina meest vanuses 18-60 ehk ühe diviisi jagu. Neil, välja arvatud kolme ja enama lapse isad ning puudega mehed, on keelatud Ukrainast lahkuda. Kui üle Ukraina piiri minejatel on desertööridele takistuseks Ukraina piirivalve, siis Eestisse tulevad ligikaudu pooled mobilisatsiooniealised mehed Venemaalt.

Miks, ning kes need tulijad on, on arusaamatu, sest Venemaa pole viimasel ajal suuri Ukraina alasid vallutanud. Eesti, erinevalt Leedust ja Lätist, ei kontrolli, kas nad on mobilisatsioonist vabastatud. Tagasiteed Ukrainasse mobilisatsioonikohustusest kõrvalehoidjatel peale sõda pole. Käesoleva aasta esimese kümne kuuga on ainuüksi Venemaa piiripunktide kaudu saabunud 3662 mobilisatsiooniealist Ukraina meest. Tõsi, see arv sisaldab ka piiri korduvületajad. Kui palju, seda Siseministeerium ei tea. 

Ukraina Ülemraada julgeolekukomisjoni sekretär Roman Kostenko teatas aga 24. novembril, et meeste puudus rindel on veelgi teravam probleem, kui laskemoona puudumine, leides, et poliitikud peavad hakkama tegema ebapopulaarseid otsuseid nagu näiteks mobiliseeritavate vanuse alampiiri vähendamine. 

Muidugi on mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi kõikjal Euroopas, näiteks Saksamaal 190 tuhat selleealist ametlikult ja lisaks 100 tuhat illegaalselt. Osa neist on läinud võltsitud dokumentidega, osa salakaubavedajate abiga ning mõned neist on väidetavalt maksnud kuni 10 000 dollarit tunnistuse eest, mis kinnitab nende sobimatust ajateenistusse. Ent Eestis on neid ametlikult ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanute hulgas – kui arvestada nende proportsiooni meie elanikkonnaga – pea kolm korda rohkem kui Saksamaal. Oleme muutunud Ukraina desertööride üheks koondumispaigaks. Kui kõik riigid käituksid nii, nagu Eesti, oleks Ukraina sõjaliselt kokku varisenud.

Läbi kukkunud on ka põgenike laste õpetamine. Mina ei tea ühtegi õpetajat, kes leiaks, et Ukraina õpilaste vegeteerimine eestikeelsetes koolides oleks asjakohane. Tegelikult on kogu põgenikepoliitika olnud täiesti ebapädev. Kuidas see saakski olla teistsugune, kui meil pole meile tulnud kümnete ja kümnete tuhandete inimeste kohta elementaarsetki teavet? Me ei registreeri nende rahvustki, ehkki Ukraina passis on see kirjas. Küll aga teame, et kohustuslikku baasõpet pakutakse ukraina keeles ainult viiendikule ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanud Ukrainast tulnutele, ülejäänutele vene keeles. See proportsioon on tulenenud nõudlusest.

Immigrandid ja majandus

Meedias esineb arvamusi, mille kohaselt on immigratsioon meile vajalik kompenseerimaks madalat sündimust ja selle tõttu ebasoodsamaks muutunud ja muutuvat rahvastiku vanusstruktuuri ehk tööealiste vähenevat proportsiooni kogu elanikkonnast.

See on vale arusaam. Esiteks ei aita idaslaavlaste massiimmigratsioon kuidagi sündimust ja hiljem tööealiste proportsiooni tõsta, sest idaslaavlaste sündimus on eestlaste omast järsult madalam. Vastupidi, idaslaavlaste immigratsioon tekitab veel suuremaid probleeme tulevikus. 

Ning tekitab probleeme mitte ainult tulevikus, vaid ka olevikus. Nimelt odava tööjõu kättesaadavuse korral ei keskendu ettevõtted piisavalt uuendustele ja sellega seotud tööviljakuse tõstmisele. Konkurentsieelise saavad lihttööjõudu kasutavad ettevõtted.

Rääkimata sellest, et töötukassa andmetel on meil oktoobri seisuga 50 239 töötut ja 3895 vaba töökohta. Ehk ühe vaba töökoha kohta 12,9 töötut. Sellest halvem oktoobrikuu proportsioon oli viimati 2010. aastal, suure kriisi ajal.

Aga Eesti tööviljakus ei parane, moodustades 2022. aastal 81,8 Euroopa Liidu keskmisest. Veel 2021. aastal oli see 85,2. Ida-Euroopa riikidest on Eestist ees Tšehhi, Leedu, Poola ja Sloveenia. Osalt võibki selle põhjuseks olla just odava tööjõu kättesaadavus Eestis. Juhul, kui Eesti tööviljakus oleks Euroopa Liidu keskmine, tähendaks see justkui 150 tuhande uue töötaja lisandumist. Keskmine Euroopa Liidu tase peaks olema Eestile igati kättesaadav. Odava tööjõu kättesaadavus pidurdab ka robotiseerimist ja tehisintellekti rakendamist, millega praegune valitsus süsteemselt ei tegele.

Teiseks rahvastiku-alaseks tööjõuallikaks on tervena elatud aastate pikendamine. Meil on see meestel 57,9, naistel 60,6. Euroopa Liidus aga meestel 63,1, naistel 64,2. Juhul, kui Eesti saavutaks Euroopa Liidu keskmise, lisanduks justkui pea 50 tuhat töötajat.

Ent kõigeks selleks on vaja põhjalikule ja ratsionaalsele analüüsile põhinevaid rahvastiku- ja majanduspoliitilisi otsuseid. Selleks aga praegune valitsus ei paista võimeline olevat.