Kui vaadata riigikogus toimuvat kaine pilguga, on asi väga lihtne – reformarite laiamine viib neid paratamatu kukkumiseni võimutipust alla. Nende tase on aegapidi vajunud järjest madalamale, nii et see kukkumine saab olema väga visisev, aga seda valusam neile, kirjutab Jüri Kotšinev.
Äsjane võitlus riigikogus 2024. aasta eelarve läbisurumise nimel on tekitanud ühiskonnas õigustatud järelkaja. Arvamusi on seinast seina ja sellise „sõjaudu" olukorras võib märkamata jääda asjaolu, et nii mõnigi „poliitkommentaator" peab oma kohuseks toonitada, et obstruktsioon opositsiooni poolt on sama halb Eesti riigile kui valitsuskoalitsiooni „teerullitaktika".
See väide on ilmselge vale. Probleem on selles, et tekkinud olukorras, kus riik enam riigikogu tasandil ei toimi, on süüdi üks osapool. Väidetakse aga, et süüdi olevat nii valitsuskoalitsioon kui ka opositsioon. Nii on mõne arvaja sõnade kohaselt ennast väljendanud ka Eesti Vabariigi president Alar Karis. Samamoodi on seda väitnud ka Eesti Vabariigi õiguskantsler Ülle Madise, kes teatas, et õigustatud obstruktsioon opositsiooni poolt oli alguses vastus valitsuse ülbusele ja oma poliitilistest oponentidest ülesõitmise taktikale, kuid nüüd olla see poliitilise võitluse taktika kasvanud üle ohuks põhiseaduslikule riigikorrale.
Õiguskantsler peabki oma arvamust praeguse poliitilise olukorra suhtes avaldama, aga mulle tundub, et see arvamus on kallutatud. Mitte opositsioon ei jaga vastutust tekkinud patiseisu eest riigikogus ega ole kaasvastutav toimuva eest, vaid süüdi on siiski parlamentarismi tavadest ja vaimust (lahenduste otsimine läbirääkimiste ja kokkulepete teel) eemaldunud ja ka seadusi ja eeskirju rikkunud reformierakondlastest eneseimetlejad ja oma poliitilise tahte ainuõigeks kuulutajad. Opositsioon on praegu parlamentarismi kui sellise kaitsja rollis.
Vanas Roomas viidi sisse rahvatribuuni (tribunus plebis) amet, et reguleerida suhteid rahva ehk plebsi ja patriitside ehk ülikute vahel. Hiljem muutus rahvatribuuni amet plebeide esindaja ametist kogu Rooma kodanikkonna esindajate ametiks. Kodanike huvide kaitse ja järelvalve magistraadi ning senati tegevuse üle oli rahvatribuunide otsene töökohustus Rooma vabariigis. Rahvatribuunid võisid vetostada konsulite ja magistraatide otsuseid. See oli suur võim omaaegsetele ametnikele. Suur võim, aga ka suur vastutus.
Rahvatribuunid pidid olema alati kodanike huvide eest võitlejad, kuid neil oli vaja hoida häid suhteid ka senati liikmetega ehk siis kõrgemasse seisusesse kuulunud patriitsidega. See tagas tribuunide poolt esitatud seadusloome korras tehtud ettepanekute läbiminemist senatis, mis aitas tribuunidel seista oma hoolealuste ehk Rooma kodanike huvide kaitsmise eest.
Hästi pidid tribuunid läbi saama ka magistraatidega ehk linnavõimudega ja kõik see kokku ei olnud lihtne ülesanne. Rahvatribuun pidi olema osav läbirääkija ja paindlik poliitik. Ta pidi hoidma kuldset keskteed ja mitte põletama sildu erinevate võimustruktuuride ja kodanikkonnaga suheldes. Difficile est tribunum publicum esse.
Ma olen kaugel mõttest võrrelda praegust Eesti Vabariigi õiguskantslerit omaaegsete Rooma vabariigi rahvatribuunidega. Need ametid on omavahel peaaegu võrreldamatud. Samamoodi ei saa ma võrrelda omaaegseid Rooma vabariigi militaartribuune kaasaegsete Eesti Vabariigi jõustruktuuride esindajatega. Tribunus laticlavius oli senati poolt Rooma leegioni juurde määratud kõrgem sõjaväelane.
Selliseid tribuune oli leegioni eesotsas kuus ja igaüks neist juhtis leegioni kahe kuu vältel aastas. Selline rotatsioon tõkestas ühe väejuhi all teeniva leegioni võimalikku mässumeelsust ning tribuunidel ei tekkinud samuti mõtet oma leegioni eesotsas olles hakata jõuliselt sekkuma riigiasjadesse tuginedes oma leegioni jõule. Igati arukas süsteem.
Tulles tagasi Eesti asjade juurde on selge, et patiseisus ja tekkinud olukorras on süüdi valitsuskoalitsioon, kes surudes upsakalt läbi peaministri tahet viib Eesti inimesed totaalse vaesumise hädaorgu ja kogu ühiskonna hukatusse. Opositsioon kaitseb riigikogus väljakujunenud olukorras mõistagi oma seisukohti, aga eelkõige kaitseb opositsioon oma valijate huvisid.
Opositsioon üritab oma valijaid ja Eesti kodanikkonda kaitsta ühe erakonna ambitsioonidest ja piiritu võimuihast tingitud inimkatsete eest. Seega on kuritahtlik vale ajada opositsiooni kraesse kaasvastutus olukorra eest, mille on tekitanud reformarite ja nende kaasvalitsejate arrogantne kõrkus ja eneseimetlemine.
Selles plaanis meenutab mulle opositsioon rohkem Vana-Rooma rahvatribuunide kogu, kes kaitseb kodanike õigusi ja huve kõrkide senaatorite eest. Senaatorite rollis näen ma teadagi praegust valitsuskoalitsiooni. Selge see, et ka valitsuskoalitsioonil on oma toetajad ja toiduahelatega seotud otsesed huvigrupid, kelle heaolu sõltub reformarite võimulolekust. Selle grupi moodustab rikkam seltskond kodanikke.
Reformierakond ei ole eriti varjanud, et just selle ühiskonnakihi huvide eest ollakse väljas. Opositsioon on saanud kallutatud ja äraostetud valitseva koalitsiooni hääletorudelt nahutada ning maitsnud nii laimu kui otsest valetamist enda suunal. Rahvatribuuni amet näeb ette ka selliseid katsumusi.
Tore on meenutada kunagisi kaugeid aegu. Inimese olemus ei ole tuhandete aastate jooksul eriti muutunud, aga vanas Roomas oli vähemalt kogu võimumängu juures esinduslikum ja suurejoonelisem vormistus. Ainuüksi I sajandi keskel eKr. tegutsenud Rooma senati vanem, princeps senatus Scaurus oli oma väljaütlemiste ja esinemise stiili poolest igati vääriline olema jäädvustatud näitekunsti ajalukku. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, tavatsesid öelda vanad roomlased.
Tegelikult on praegu Eesti Vabariigis kõik, mis toimub meie võimukoridorides, olgu siis riigi või munitsipaalvõimu kõrgemas ešelonis väga läbipaistev. Võimulolijad tahavad veel rohkem võimu ja seeläbi mõjukust ning loomulikult raha, rahvas on harjunud oma kukil kandma parasiite ehk siis võimureid ja elu läheb edasi, kuni saabub hetk, kus enam ei lähe. Ei lähe kohe kuidagi ja mitte kuhugi.
Saabub hetk, mida ühiskonnauurijad on kirjeldanud revolutsioonilise olukorrana. See pidi olema selline olukord, kus võimud enam ei saa ja alamad enam ei taha vanaviisi riigivankri vedamises osaleda. See hetk on Eestis üsna lähedal.
Majanduslikult ei lase Euroopa Liit Eesti Vabariigil kui oma liikmesriigil põhja minna, aga poliitiliselt järgneb praegusele võimu ummikseisule rotatsioon ja kõrged isandad Brüsselis panevad siin maal riigivankri etteotsa uued näod ja uued tegijad. Reformierakond kui mittehakkamasaanud vankrivedaja võib kaotada oma positsiooni.
Seda ei taha nad mitte. Sotsiaaldemokraatidel on ükskõik, kelle külge ennast tulevikus haakida. Eesti 200 on Eesti poliitimaastikul ajutine nähtus ja kaob sama äkki nagu tekkis.
Kui vaadata riigikogus toimuvat kaine pilguga on asi väga lihtne – reformarite laiamine viib neid paratamatu kukkumiseni võimutipust alla. Nende tase on aegapidi vajunud järjest madalamale, nii et see kukkumine saab olema väga visisev, aga seda valusam neile.
Opositsioonipoliitikutele jääb üle soovida pidada vastu see ebameeldiv aeg, kus roostes ja krigiseva häälega kriiskavad tädid praegusest võimukoalitsioonist lasevad kuuldavale hala ja laimu ja süüdistusi nende suunal.
Sulavad lumememmed tekitavad palju porist vett enda ümber ja kriiskamist jääb ülegi. Kajakad ka kisendavad eriti valjusti siis, kui välja heidavad.
Seda kõike saab rahus üle elada ja oodata hetke, kui reformierakonnal on lõplikult mootor kinni kiilunud. Siis selgub, et Kaja ei olegi kõige kangem üle valla ja et riigikogu esimees ei olegi Liivimaa parim ratsutaja ning palju muudki huvitavat.