Kui rahval ei ole religiooni ja tõelist eliiti, siis pressitakse selle asemele võimulolevate (kas kohalike või globaalsete) poliitikute ideoloogia käsulauad, kirjutab Malle Pärn.
"Ideoloogia on kogum ideid (mõtteid, plaane, hinnanguid, väärtusi, hoiakuid jne). Mõistet "ideoloogia" kasutatakse mitmes tähenduses, millest mõned on neutraalsed, mõned väärtustavad või hinnangulised.
Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil." (Vikipeedia)
Negatiivne on selline ideoloogia muidugi vaid teiselt poolt vaadatuna – nende poolt, keda represseeritakse. Represseerijad ise ju peavad oma ideoloogiat õigeks ja vajalikuks. Või vähemalt endale kasulikuks.
Mingil juhul ei tohi rahvas lasta poliitikutel oma ideoloogiat kujundada!
Tänapäeva poliitikud on ju enamasti käsutäitjad, väga vähe on nende hulgas iseseisvaid mõtlejaid. Vaimuaristokraatiast rääkimata. Poliitika maine on meil nii madalale langetatud, et filosoofid ja aristokraatia sinna eriti ei kipugi.
Kummaline on see, et nõukogude ajal ei olnud meil vist üldse tõsimeelseid ideoloogiakuulekaid haritlasi — selle üle ju pigem irvitati, — aga nüüd on suur hulk kõrgharidusega inimesi, kes hõiskavad rõõmsalt kaasa uusliberaalse ideoloogia kisakooris.
Miks on kohustuslik ideoloogia nii vägev, et kujundab inimesed ümber ja paneb nad käituma tema pealesurujatele kasulikul viisil? Õpetab neile selgeks vajalikud trikid (koos poliitilise kantseliidi ja kohustusliku demagoogiaga) nagu tsirkuses loomadele?
Jah, inimene on ju karjaloom, ta tahab kuuluda karja hulka, olla seal teiste isendite poolt vastu võetud ja hinnatud. See annab talle mingi (enamasti petliku) väärtuse ja väärikuse tunde, aga ka tegeliku ühiskondliku positsiooni ja materiaalse heaolu, mis kestab aga ainult niikaua, kuni tema isand võimul püsib.
Sajanditepikkune orjaike on eestlased teinud üsna kuulekateks alamateks. Meie enesehinnang on kahetsusväärselt madal. Me küll nuriseme rõhujate vastu, aga võtame enamasti omaks nende loodud kohustusliku ideoloogia. Kui ebameeldiva paratamatuse.
Naiivne inimene usub, et televisioon ja kollaseks muudetud ajakirjandus toodavad tema jaoks objektiivset informatsiooni ja meelelahutust. Vale, see kõik on ideoloogia teenistuses, see peab tootma mõtlemisvõimetuid, vähenõudlikke, lõbujanulisi, tarbimishimulisi kodanikke, kellega on lihtne manipuleerida, keda on kerge valedega ära osta.
Iseseisvalt mõtlev tark inimene on igale valitsusele ohtlik, sest teda ei ole võimalik hõlpsasti ninapidi vedada ja rumalusele allutada.
Igal rahval peab olema oma aristokraatia. Me vajame seda praegu rohkem kui kunagi varem.
Poliitik peab kuulama missioonitundega aristokraatiat, mitte omakasupüüdlikke ärimehi.
Aristokraatia ei tähenda rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab viisakaid haritud inimesi, kes oma mõtetes ja tegevuses lähtuvad kõrgest kultuuriideaalist, millest nad ei loobu, mida nad raha (ega võimu) vastu ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.
Ilmalikus, ilma ühtse religioonita riigis peaks see aristokraatia kujundama rahvale põhiseadusliku väärtussüsteemi, mille järgimist tuleks tingimusteta nõuda kõigilt ilmalikelt avaliku elu tegelastelt, nii kultuuritegijatelt kui ka poliitikutelt, ajakirjanikelt ja ärimeestelt.
Seda võib nimetada ka positiivseks ideoloogiaks, mis tähendab niisugust ühist mõtlemis- ja väärtussüsteemi, mis aitab ja suunab inimesi vaimsele ja ühiskondlikule arengule ja rahvuslikule ühistundele ja eneseväärikusele.
Selleks, et liberaalsete hulluste poolt saastatud vaimses keskkonnas aristokraadiks jääda, tuleb tänapäeval olla suuresti sisemine emigrant – umbes niisamuti nagu nõukogude ajal. Hoolikalt valida seltskonda, kellega oma vaba aega veeta. Kuulata ja uskuda tarku, kes räägivad tõtt, mitte lolle, kes aina valetavad.
On viimane aeg visata kõrvale kõik postmodernistlik praht ja labasused ning hakata üles ehitama 21. sajandi renessanssi.
Lõpetame avalikus meedias juba (epideemiaks paisunud) fekalismide je kehaosade vulgaarnimetuste loopimise ja hakkame omavahelises suhtlemises taas kasutama kultuurkeelt!
Alustagem vastupanu, vaimset rekonkistat!
Kutsun üles kõiki kultuuri austavaid ja vaimse keskkonna puhtust hindavaid inimesi koonduma ühiseks Eesti vaimuaristokraatiaks, et asuda selle kaudu toetama ja teostama ühiskonna vaimset arengut, et peatada meie kultuuri ja hariduse allakäik ning meie ühise vaimse keskkonna saastamine ja labastamine.
Pahatahtlik kultuurilabastaja võiks vist öelda, et see on ju isehakanud aristokraatia? Ei ole. Kui inimese hinges on alles kultuuriideaal, kui labasused ja vaimne allakäik talle vastu hakkavad, siis on temas täiesti olemas tõeline aristokraatia alge, võiks öelda, vaimne siniverelisus. Ja sellele saame hakata ehitama uut rahvusriiki! Äkki koguni kuningriiki?
Kui see "isehakanud" aristokraat käitub nagu aristokraat – siis ta ongi ju päriselt aristokraat?
Meie rahvusel ei ole seda sajanditepikkust aadlike siniverelist klassi, loome selle ise, vaimse ja eetilise eliidi põhjal! Loome sellise kultuuri ja hariduse, mis võimaldaks meil kõikidel või vähemalt väga paljudel – saada aristokraatideks!
Et meie lastest võiksid kasvada tõelised aristokraadid!
Oleme arvult väike rahvas, kes kunagi ihkas olla vaimult suur, aga viimased kolmkümmend aastat on meid peaaegu vägivaldselt suunatud vaimust (ja hingest) üldse loobuma, meile pakutakse kultuuri asemel odavat ja labast kitši, otseseid labasusi ja vaimseid väärastumisi, roppused on tehtud kirjakeele osaks.
Isegi teater – mis peaks olema ülim kultuuritempel – on roppused lavale lahti lasknud! Müüb vaatajatele hirmkalleid pileteid ja sülitab või roojab neile selle eest näkku?
Tegelikult näitab ropendav näitleja või lavastaja publikule omaenda rikutud, räpast ja madalat hinge. Lavale ei tohi lubada kunsti labastajaid, esteetika alandajaid! Kultuuriministeerium peaks tegelema kultuuri kaitsmisega, mitte labasuse propageerimisega.
Võrdne kohtlemine ei tähenda seda, et ühtviisi tuleb imetleda andekat ja andetut, kultuurset ja labast, tarka ja lolli, korralikku kodanikku ja kaabakat, ausat ja petist, viisakat ja ropendajat.
Ja eriti ei tähenda võrdne kohtlemine seda, et andekale tuleb alati eelistada andetut, kultuursele labast, targale lolli, korralikule kodanikule kaabakat, ausale inimesele petist, viisakale ropendajat!
Paraku nõutakse meilt praegu just seda. Eks ole drastiline: võrdseks kohtlemiseks nimetatakse meil seda, kui pimedaid toetatakse (aastas) mõne tuhande euroga, aga LGBT seksuaalide lõbusat seltsielu saja tuhandega!
Asutame Aristokraatia Ühingu!
See ei tähenda vastandumist ega veel üht ühiskonna lõhestamist, see tahab aidata kujundada sujuvat üleminekut eesti vaimumaastikul, mis niikuinii toimuma hakkab, sest rahva kultuuriline allakäik ei saa olla püsiv ja igavesti jätkuv, kunagi tuleb sellele niikuinii piir ette. Jumal ei lase oma loodut hävitada.
Labastumine sureb ükskord niikuinii – enesejälestusse – ja rahvas tuleb tagasi kultuuri juurde. Ametlik Aristokraatia Ühing saaks selle jaoks ukse lahti hoida.
Noblesse oblige!
Nobless võib olla ka vaimne, mitte tingimata verekaudne! Jumala loodud inimese vaim on ju surematu ja üle aegade elav.