Viimaste aastate jooksul on võimu omavate institutsioonide kohad täidetud selliste riigiteenistujate ja ametnikega, kellele on nende amoraalsus ja pahelisus näkku kirjutatud. Vaadates selliste rahvateenrite „ausatesse nägudesse" ei teki kahtlust, et enamus neist on valel kohal, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Olen pannud tähele teatud tendentse, kuigi ma ei ole kunstikriitik, kes käib mööda vaimselt alla käinud Lääne-Euroopa kunstisalonge ja näitusesaale, et avaldada hiljem ajakirjades ja ajalehtedes oma tähelepanekuid. Kui vaadelda ümbritsevat elu sotsiaalpsühholoogilise kunstiteosena, võib ennast pidada teatud mõttes „kunstikriitikuks" küll.
Inimsootsium on välja kujunenud pika aja jooksul. Väidetavalt 300 000 aastat tagasi käisid mööda maad ringi olendid, keda antropoloogid nimetavad Homo sapiens ehk tark inimene. Kui pika tee läbis inimese liik enne, kui jõudis otsaga meie kaasaega, on antropoloogidel ja etnoloogidel välja arvutatud. See, kui kaua kaasaegse inimese kujunemine aega võttis, ei ole praegu minu arutluse teema. Mina vaatan seda sotsiaalpsühholoogilist objekti, mida kujutab endast inimese ja ühiskonna vaheliste seoste toimimine.
Läks aega mis läks, aga siin nüüd ongi meil kogu eelneva arengu tulemusel tegemist kaasaegse inimühiskonnaga ja selle ühiskonna moodustavad kaasaegsed inimesed kogu oma mitmekesisuses. Kui kasutada filoloogile omast võrdlust, siis saab öelda, et võrreldes elu sellise kirjandusliku žanriga nagu romaan, mille üheks tunnusjooneks on peategelase konflikt või vastasseis ühiskonnaga, siis elu on kui üks suur ajalooromaan. Sellel romaanil on sellised tunnused nagu tegelaskujude ja sündmuste rohkus ja tegelastevahelised konfliktid oma paljususes.
Olles täiesti rikutud väliskirjanduse poolt juba varajasest noorusest, olen ma elu jooksul läbi lugenud suure hulga kirjandust. Seoses sellega, et olen loetu hulgas lugenud palju ajalooraamatuid, kus enamus tegelasi ja sündmusi on kujutatud kunstilises, õigemini kirjanduslikus võtmes, võin öelda, et oman teatud üldistatud ettekujutust eurooplase kujunemisest.
Kõige enam on mulle huvi pakkunud Vana-Rooma tsivilisatsioon ja selle riikluse ajalugu. Praeguse loo mõte seisneb paratamatus antiikaja suurvõimu ja selle esteetika ning eetika võrdlemises tänapäeva Euroopa riikide ühiskondadega, mis on kogu oma mitmekesisuses siiski juurtega kinni Vana-Rooma tsivilisatsioonis. Teen lühikese kokkuvõtte kõigest uuritust ja nähtust ning kogetust – praegune elu minu ümber siin maal on kokku võetav lühikese lausega: kõikide sõda kõikidega. Ladina keeles, milles kõnelesid muistsed roomlased kõlab see: bellum omnium contra omnes.
Sellise olukorra tunnusjooneks on see, et erinevates ühiskondlikes gruppides ja eri sotsiaalsel tasandil tegutsevad ühiskonna liikmed on grupisiseses võitluses omavahel. Sellele võitlusele lisandub gruppide vaheline võitlus ja lisaks sellele veel võitlus erinevate gruppide vahel ühiskonnas juhtpositsiooni pärast.
Kuna alates 1789. aastast lammutati Euroopas ära vana, antiigiajast välja kasvanud hierarhiline püramiidskeem ning seisuslik ühiskonnakorraldus asendus esindusdemokraatiaga ehk valitava võimuga, hakkas piir valitsemise ja valitsetava massi vahel hägustuma. Lõpuks koondus võim järjest rohkem valitud rahvaesindajate kätesse ja oligi aeg küps selliseks demokraatiaga kaasnevaks nähtuseks nagu plutokraatia, kus võim on koondunud ühiskonna rikkama ja jõukama osa kätte.
Oligarhia on samasugune raha omavate kodanike kätte koondunud võim, mille need kodanikud on endale ostnud. Demokraatia oli kuulutatud juba Kreeka kaupmeeste vabariigis Ateenas parimaks olemasolevaks valitsemisvormiks. See on väga vaieldav maksiim. See maksiim on läbi ajaloo muutunud rohkem aforismiks, mis ei tõesta ega kinnita midagi, vaid mõjutab kuulajaid emotsionaalselt oma sõnaosavuse ning efektse vaimukusega.
Praeguseks ajaks on Eestis läbi käidud järgemööda kõik noorele ühiskonnale omased arengujärgud ning sellega kaasnevad lapsehaigused. Neid loetleda ei ole mõtet, kuna kõik kaaskodanikud on ise kõike seda pealt näinud. Praegune aeg on kahjuks jõudnud oma arengus sinna välja, et võõrandumine kodanike ja nende üle kamandavate võimuorganite vahel on viidud oma äärmisesse punkti.
Peaministrit ei usaldata ja tema demagoogilised aforismid nagu „lugege mu huultelt" ei veena kedagi, vaid mõjuvad kui paroodia, kui irvitamine nende üle, kellele nad on suunatud. See on pool viga, suurem õnnetus seisneb selles, et viimaste aastate jooksul on võimu omavate institutsioonide kohad täidetud selliste riigiteenistujate ja ametnikega, kellele on nende amoraalsus ja pahelisus näkku kirjutatud. Vaadates selliste rahvateenrite „ausatesse nägudesse" ei teki kahtlust, et enamus neist on valel kohal.
„Heal lapsel mitu nime." „Hea inimese tunneb kaugelt ära." Neid rahvalikke ütlusi on veel. Kõik nad tähendavad ühte – rahvas ei armasta oma poliitikuid. Poliitikud, need, kes tegelevad seadusloomega või need, kes võimu teostavad ja selle rahva üle valitsedes rahva elu korraldavad, ei armasta omalt poolt rahvast.
Rahvas on nende poliitikute poolt aastatega nii madalaks tambitud, et võideldes oma õiguste eest nendesamade poliitikute jõhkruse ja ülekohtu vastu, on võitlejad iseendale märkamatult muutunud oma võitlusvõtetes ja keelekasutuses ning käitumises sarnaseks neile, kelle vastu võitlust alustati. See meenutab mulle mudamaadlust, kus ei ole võimalik mudast puhtaks jääda ei sellel, kes võidab, ega sellel, kes kaotab. Pesukausist lendab koos pesuveega välja ka laps.
Soov oma poliitilistele oponentidele ja põlatud vastasleeri esindajatele ära panna on viinud inimesi, kes ideoloogilise valvesalgana riigis toimuvat kirjeldavad, nii kaugele, et enam ei ole hoo ega hoobi vahet ja puusalt tulistatakse kõike, mis liigub või räägib või lihtsalt olemas on. Unustatud on kuldse kesktee põhimõte ja sõna kaalukuse sidumine lihtsa tõega.
Jutt peab olema esitatud mahedal ja leebel toonil, samal ajal kui sisu on raudne ja paindumatu. Vastasel juhul jääb väitluses peale see, kes valjema häälega kisab ja sealjuures koledama näo teha suudab. See on juba midagi Ahvide planeedi sarnast. Argumendi jõud ei seisne selle esitamise valjuhäälsuses ja oponendi poole suunatud sõnavõtt või arvamusavaldus ei tohi sõltuda füüsilisest kaugusest tema suhtes.
Kirjutada on sellest mõistagi palju lihtsam, kui kirjutatut ise järgida. Mul ei ole peaaegu kunagi õnnestunud praegu kirjapandud põhimõtteid järgida. Teisi ma ei kutsu üles tegema nii, nagu just kirjutasin, sest tean, et see on peaaegu et võimatu.
Mis siis oleks kogu käesoleva kolumni mõte? Mõte on selles, et kõik „vabad kütid" ja „vabamehed", kõik Robin Hood`id ja Wilhelm Tell`id võtaksid kokku oma tahtejõu riismed ja rahuneksid mõneks ajaks maha. Peale teatud aja kestnud puhkepausi alustaksid nad oma maailmapäästmise tegevust uuesti, aga juba rahulikumal toonil ja tasakaalukama sõnavara ning stilistikaga.
Märatsemise jätaks ebapopulaarse valitsuse ministrite kanda ning nende sabarakkude haukuda. See on mõistagi ainult nõuandev hääl, aga see-eest on see nõuanne siiras.