Majandusteadlane Anders Åslundi sõnul peab Eesti konfiskeerima Venemaa varad ja andma need üle Ukrainale. Tagajärgi pole vaja karta, kuna Euroopa Liidu majandus on vaba, Liidus valitseb õigusriik ning euro üks maailma reservvaluutadest.
Åslund tunnistas oma ettekande alguses, et tema arvamused sarnanevad Kuleba ja Browderi omadele. Ta õnnitles riigikogu, et see loob Venemaalt varade konfiskeerimise seadusega pretsedendi.
Tema sõnul hundab Maailmapank Ukraina sõjakahjude hinnaks seni 486 miljardit dollarit. Kollektiivne lääs arvab, et Venemaa peab nii vastutama kui enda põhjustatud kahjud kinni maksma, mida tuleb teha õigeaegselt ja täiemahuliselt.
Kõige tähtsam küsimus on Atlantic Councili endise teaduri sõnul aeg. Ukraina vajab sõja ajal riigi käigus hoidmiseks aastas sada miljardit dollarit. 60 miljardit dollarit sõjapidamiseks ja 40 miljardit tsiviilvõimu eelarve puudujäägi katmiseks. Kui Ukraina seda toetust ei saa, siis tõuseks inflatsioon märkimisväärselt. Mida tuleb vältida.
Täna tuuakse Venemaa varade konfiskeerimise vastu kaks suuremat põhjendust. Esimene on juriidiline, mille lahti seletamise jättis Åslund professor Laurence Tribe'i hooleks, kes on maailmas valdkonna juhtiv ekspert.
Ta keskendus teisele ehk Venemaa varade konfiskeerimise majanduslikule õigustamisele. Alustuseks osutas Åslund ÜRO peaassamblee 2022. aasta 14. novembri resolutsioonile, milles sätestati selgelt, et Venemaa tuleb vastutusele võtta ja seda tuleb sundida hüvitama igat liiki sõjakahjud. Samamoodi leiab riikide ühendus G7, et Venemaa on kohustatud sõjakahjud hüvitama.
Küsimus pole tema sõnul selles, kas Venemaa peab kahjud hüvitama, vaid kuidas see seda teeb.
Kanada on võtmas vastu Venemaa varade konfiskeerimise seadust. Ursula von der Leyen ja Valdis Dombrovskis pooldavad Venemaa varade konfiskeerimist. Jaapan on astumas Kanada teed. Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa on konfiskeerimise osas skeptilised.
Väidetakse, et Venemaa varade konfiskeerimine võib tuua kaasa majanduslikult ärevamad ajad. Euroopa Keskpanga juht Christine Lagarde on sellise väite üks peamiseid eestkõnelejaid. Tema sõnul tähendab Euroopa Liidus Venemaa varade konfiskeerimine välismaalaste usalduse kadu euro vastu, reserve ei hoita enam euros ja euro väärtus saab kannatada.
Åslundi sõnul on Lagarde'i väide vigane ja viimane pole seda väidetavalt pikemalt lahti seletanud. Venemaa varad on Euroopas külmutatud juba kaks aastat ja euro kõikumist ega kapitali põgenemist Euroopa Liidust pole toimunud.
Reservvaluuta eelduseks on konverteeritavus ja selle taga peab olema suur vaba majandus, mida toetab õigusriik. Selle tõttu on olemas ainult kaks reservvaluutat: Ameerika Ühendriikide dollar ja euro. Mõlemad moodustavad maailma valuutareservidest kokku ligikaudu 80 protsenti. Reservvaluuta muutmine võtab väga kaua aega. Ameerika Ühendriikide dollaril kulus naelsterlingi asendamiseks pool sajandit ja see juhtus põhjusel, et Ühendkuningriik tegi ise kõik, et nende raha poleks enam reservvaluuta.
USA dollar moodustab valuutareservidest 59 protsenti ja euro 20 protsenti. Jaapani jeen ja Ühendkuningriigi naelsterling moodustavad kumbki viis protsenti. Kanada ja Austraalia dollarid kumbki kaks protsenti. Hiina Rahvavabariigi jüääni osakaal maailma valuutareservidest on ainult 2,4 protsenti. Venemaa hoiab oma reserve osaliselt jüaanis poliitilistel põhjustel. Ülejäänud valuutad on reservvaluutadena tähtsusetud.
Arenevate turgude valuutad ei vasta Åslundi sõnul reservvaluutaks olemise nõudmistele. Väiksemad riigid kui Ameerika Ühendriigid ja eurotsoon ei taha olla reservaluutade pidajad, sest see tähendaks liiga kõrgeid vahetuskursse, mis muudaks nende riigis toodetud kaupade ning teenuste maailmaturul müümise keerulisemaks.
Viimasena osutas Åslund, et lääs ei peaks pingutama kleptokraatiate ja autoritaarsete riikide raha hoidmise nimel. Pärsia lahe äärsetel riikidel ja Hiina Rahvavabariigil pole reservvaluuta asjus mitte kuhugi mujale minna. Selle tõttu on ideed, mida esindab Lagarde ja mida kuulab Berliin, sisutühjad.
Kui Eesti loob pretsedendi, siis ülejäänud riigid järgivad seda. Euroopa Komisjon toetab jõuliselt sellist suunda, sama meelt on 80 protsenti Euroopa Parlamendist. Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia lohistavad jalgu järel. Need riigid pole samuti saanud aru Venemaa Ukraina vastase sõja poliitikast. Samas Eesti mõistab seda väga hästi.
Åslund on kirjutanud mitu raamatut postkommunistlike riikide muutumisest ja tema raamatutes on läbivalt Eesti toodud välja särava eeskujuna. Pretsedendi loomisel pole vaja karta, et Eesti on väike. Nagu Browder mainis, näitas Magnitski seaduse rakendamine, et väikesed riigid võivad olla eeskujuks.
"Eesti seisab õige asja eest ja ärge peljake teha õiget asja," lõpetas Åslund oma ettekande.
Toimetas Karol Kallas