Koobalt on akutööstuses koos liitiumiga väga levinud ja hädavajalik element. Seda kasutatakse nii arvutite, tahvlite, telefonide kui ka elektriautode akudes. Samas on koobalti kaevandamine keskkonda reostav ja kaevandustes kasutatakse sageli lapstööjõudu.
Koobaltit kasutatakse erinevates materjalides juba aastasadu, kuna metall annab sügavsinise tooni. Nii sisaldavad koobaltit näiteks 400-aasta vanused Pärsia kaelaehted, Meissneri portselanist nõude dekoor, kirikute algupärased vitraažid ja koguni vanad tänavasildid.
Briti ökonomist ja mitme erialateose autor Siddharth Kara on kirjutanud koobalti kaevandamisest raamatu „Verepunane koobalt – Kongo ja brutaalne reaalsus meie tarbimise taga". Raamat osundab väga tõsistele probleemidele, mis on digi- ja rohepöörde taga, vahendab Die Welt.
„Vahepeal hakkasin uskuma, et olen teinud rännaku ajas tagasi," kirjutab Kara. „Kõige edumeelsemad elektroonilised seadmed ja elektriautod on seotud tööga, mida teevad armetus seisundis talupoegade käed."
Nutitelefonide, tahvlite ja rüperaalide akud on veel väike osa selles loos. Kõige rohkem lõivu nõuab koobaltikaevandustest elektriautode akude tootmine. Iga elektriauto aku sisaldab kuni kümme kilo Kongos kaevandatud ja Hiinas rafineeritud koobaltit. Nutitelefoni aku jaoks on vaja vaid mõnda grammi.
Elektriautode tootjad kasutavad ära rohepöördest tulenevaid trende ja saavad sellest kasumeid. Koobaltit kasutatakse kokkuvõtvalt selleks, et vähendada fossiilsete kütuste tarbimist, mistõttu prognoositakse koobalti kaevandamise tõusu ligi 500 protsenti ja Kongos asuvad maailma kõige suuremad koobaltivarud.
Tõsiasi on see, et koobalti kaevandamise oludest ja tarneahelast teatakse väga vähe. Veel vähem seda, et koobalti kaevandamisel kasutatakse väga palju lapstööjõudu, sunnitööd ja töötingimused on äärmiselt armetud. Mida ütlevad suurkorporatsioonid? Apple: „Apple pühendub keskkonna kaitsele ja nende miljonite inimeste heaolule, kes on seotud meie tootmis- ja tarneahelaga alates kaevandustest kuni tehasteni, kus meie tooteid koostatakse." Samsung: „Samsungil on nulltolerants lapstööjõu kasutamise osas." Tesla: „Vastutustundlikud praktikad kehtivad Teslal kõikide meie partnerite materjalide ja tarneahelate suhtes." Kõik korporatsioonid lubavad koobalti kaevandamisel silma peal hoida ja seda kontrollida.
Samal ajal on Kara sõnul teada, et midagi ei parane. Lisaks kaevandamise armetutele tingimustele on tarneahel aetud teadlikult kohaliku koobaltimaffia poolt väga keeruliseks, mis koosneb segasest vahendajate (négociants), ladude (comptoirs) ja ostjate (maisons d'achat) süsteemist. Kara möönab, et kui püüda järgida kogu ahelat kaevandavast lapsest kuni seadmete ja elektriautode tootmisüksusteni, siis on see nii üles ehitatud, et viib niitide ajaja eksitusse ja segadusse. Ja koobaltit kasutav toode jõuab tarbijani, kes ostab roheteadlikult elektriauto ja arvutab nutitelefoniga oma kliimajalajälge.
Koobalt teeb riigi vaeseks, märgib Kara, ja inimesed vaeseks ning kaevandustolm ja kiirgus kahjustavad tervist. Pärast seda, kui Joseph Kabila sai Kongo presidendiks, on koobalti kaevandamine ja rahvusvaheline koobaltiäri läinud suures osas Hiina kontrolli alla. Selle asemel, et koobaltit kohapeal rafineerida ja selle läbi riigi majandusele lisaväärtust ja -tulu anda, viiakse kaevandatud materjal Hiinasse, kus seda töödeldakse ja nii saab akutööstusega hoida ka muud maailma Hiinast sõltuvuses.
Toimetas Markus Järvi