Hullumeelsust tuleb vähemalt püüda ravida, mitte propageerida, ja kohe kindlasti ei tohi hullumeelsusele anda võimu normaalsuse üle, kirjutab Malle Pärn.
Inimestevahelised suhted on keerulisemad kui me suudame endale lahti selgitada. Plakat ei ole päris elu. Nii nagu me ju täielikult ei suuda mõista (ega määratleda) isegi omaenda – saati siis veel teiste – elu mõtet või tegelikke eesmärke.
Mõistlik, arukas inimene vähemalt püüab seda elu jooksul mõista ja tunnistab ka enda võimetust selles. Ja küllap ta midagi selle püüdmise käigus ka aeg-ajalt tunnetab.
Õnnelik on see, kes mõistliku valiku teeb, kes usub tõde, mitte valesid, kes ei lase kavalatel petistel ennast õigelt teelt ära eksitada.
Arukas inimene oskab tarkuse ja rumaluse ning tõe ja vale vahel vahet teha, rumal ei oska. Rumal lähtub enamasti kellegi temast tähtsama isiku või grupi meelsusest ja hoiakutest. Või käskudest.
Me ei suuda näha asju päriselt nii, nagu nad on, ikka näeme kõike ainult ühelt poolt, sealt, kus me oleme ise. Ja vaidleme vastu sellele, kes kirjeldab seda, mida tema näeb sealt, kus asub tema.
Elus on alati "meie" ja "nemad". Plakati peal võime kõik ühte punti siduda, tegelikult me mingis mõttes kogu aeg vastandume kellelegi, millelelgi. Niimoodi me ju identifitseerime ennast teiste hulgas.
Aga me peame üksteisest lugu pidama. Me peame tunnistama, et me näeme asju ühelt poolt. Piiratud vaimuga enesekesksele egoistile ei ole võimalik seda selgeks teha. Tema on endas jäägitult kindel. Tema jaoks ei ole teist maailma peale selle, mille ta on enda sisse lasknud ehitada.
Hindajad (loomulikult ka ajalehetoimetajad ja eriti kohtunikud) peaksid oskama vahet teha, kas see vastandumine on rünnak, halvustus, vägivaldne, mainet või tervist kahjustav – või on lihtsalt rahumeelne oma seisukoha, oma suhtumise, oma maailmavaate avalik väljendamine. Normaalne keeleline inimestevaheline suhtlemine.
Ja seda ei tohi mingil tingimusel ära keelata, või maani maha materdada, laimata, rünnata. Mingi maailmavaate ärakeelamine või selle eest karistamine kuulub totalitarismi, mitte demokraatiasse.
Absurdse "vaenukõne" seaduse läbipressimine võimu kuritarvitava kamba poolt näitab meile, kuhu me oleme jõudnud. Nõukogude aeg on tagasi, ainult palju räigemal kujul. Mäng käib eesti rahvuse elu ja surma peale.
Riik ei ole selleks mõeldud, et mingisugustele erivajadustega grupikestele mingite absurdsete seadustega "õnne" illusiooni pakkuda.
Riigil on kohustus inimeste, ühiskonna elu korraldada selliselt, et inimesed üksteisele võimalikult vähe saaksid kurja (ülekohut) teha. Selleks seatakse riiklike seadustega – millele kõik peavad alluma – piirid ja ühiselu reeglid. Neid ei saa igal aastal uusi välja mõelda, need peaksid olema klassikalised, sajanditega äraproovitud, esivanemate pärandatud ja kõikide poolt austatud.
Inimene on püsinud üsna muutumatuna pikki sajandeid. Kas me saame öelda, et inimese organism on muutunud? Kas meie bioloogilised protsessid on teistsugused kui sada aastat tagasi elanud inimestel? Tuhat aastat tagasi? Ei ole ju?
Nagu päike tõuseb meil (nagu me ütleme) ikka idast ja loojub läänes, maakera pöörleb nagu pöörles Galilei ajal, öö vaheldub päevaga, inimene sööb ja seedib, armastab, vihkab, sigitab ja sünnitab lapsi, süda pumpab verd ja magu seedib toitu. Kuidas siis nüüd äkki on inimesel 80 erinevat sugu?
Kuidas nüüd äkki inimene saab ise valida, kas ta tahab olla mees või naine ja lasta ennast ühest soost teiseks "ümber lõigata"? Või tahab ta hoopis olla koer või krokodill?
Hullumeelsust tuleb vähemalt püüda ravida, mitte propageerida, ja kohe kindlasti ei tohi hullumeelsusele anda võimu normaalsuse üle.
Aga meie valitsus avas meile Pandora laeka.
Valitsus, kes ei tea isegi seda, mis on kliima ja mis on abielu!
Ta usub, et suudab valitseda kliimat ja "avada" abielu samast soost paaridele.