Saksamaal 1. septembril toimunud Saksimaa ja Tüüringi liidumaade valimistel saatis edu Alternatiiv Saksamaale, mida korporatistlikus ajakirjanduses kirjeldatakse läbivalt "esimese paremäärmuslaste võiduna peale Teist Maailmasõda", kirjutab Karol Kallas.
Esimesel septembril toimusid Saksamaa Liitvabariigi Tüüringi ja Saksimaa liidumaades valimised. Nii Atlantic Council, Reuters kui kogu ülejäänud nende sarnane miljöö- ja meelsuskontrolli jõuk kaeblevad paremat poliitikat tegeva Alternatiiv Saksamaale (AfD) hea tulemuse pärast.
Reuters avaldas 31. augustil uudise "Paremäärmuslik AfD liigub esimese Ida-Saksamaa liidumaa võidu poole". Uudisteagentuurist ei jäänud maha BBC ja suurem osa teisi uudistekanaleid.
Reutersi propagandatöötaja Sarah Marsh kirjutab: "Ennustatakse, et AfD tuleb vähemalt ühel neist liidumaade valimistest esimeseks, mis annaks paremäärmuslikule parteile peale Teist Maailmasõda mõne liidumaa parlamendis kõige suurema arvu kohti."
Sama tark on Eesti korporatistlik ajakirjandus ja Postimehe ajakirjanik Christopher Aloe, kes kirjutas ülevaate "Ida-Saksamaal võidutsesid valimistel paremäärmuslased": "Alternatiiv Saksamaast (AfD) sai esimene paremäärmuslik erakond, mis võitis Saksamaal liidumaa valimised pärast Teist maailmasõda."
"Paremäärmuslik partei" ja "Teine Maailmasõda" osutavad Saksamaa natsionaalsotsialistidele ja selle juures valetatakse nürimeelselt, et 20. sajandi esimesel poolel Saksamaal tegutsenud sotsialistid olid äärmuslastest konservatiivid.
Natsionaalsotsialistide ja paremate parteide ühte patta panemine on Teise Maailmasõja järgse kommunistide/sotsialistide ajupesu suursaavutus.
Natsionaalsotsialistide ja paremate parteide ühte patta panemine on Teise Maailmasõja järgse kommunistide/sotsialistide ajupesu suursaavutus. Selline arvamus on suure osa inimeste jaoks nii iseenesestmõistetav, et tähelepanuta/läbi mõtlemata jäetakse isegi "natsionaalsotsialistide" sotsialismile osutav sõnapool. Tõde on siiski selline, et kui lääne poliitikas saab täna mõnda parteid natsionaalsotsialistidega üldse võrrelda, siis on need eelkõige sotsiaaldemokraadid ja nende järel ennast üha võikama uusmarksismi rüppe heitvad libaliberaalid.
Rootsi sotside korraldatud saamide sundsteriliseerimine lõpetati ära alles 1976. aastal. Täna steriliseerivad lääneriikide "mõõdukad" parteid inimesi "soovahetuse" ajupesu, "sooravimite" ja kirurgilise sekkumise kaudu. Reformierakondlane Signe Riisalo on veendunud, et kui mõni Eesti laps nii tunneb, siis võib talle sisse sööta invaliidistavaid suguhormoone ja suuremate inimeste "soovahetuse" peaprobleemide peale lõigata ära nende suguorganid. Kliimaministeeriumi juhtiv "klassikaline kliimaminister" on koos selle bürokraatidega veendunud, et Eesti (ja kogu Euroopa Liidu) jaoks katastroofilise rohepoliitika vastu aitab mitte hulluse järele jätmine, vaid ainult veel rohkem sedasama õudust.
Päriselt, kes on äärmuslased?
Kas konservatiivsed parteid, nagu AfD ja EKRE, kes on alati kuulutanud, et massisisseränne hävitab Euroopa selle senisel kujul ning sooideoloogia lõhub viimasedki ühiskonda kokku siduvad lõimed? Äkki on hoopis äärmuslik enesetapjalikust empaatiast ajendatud "mõõdukas" ühispartei? Kui mitmel valgel inimesel peab mõni rahuusku kalliks pidav "arst" või "oskustööline" kõri läbi lõikama, et inimestele jõuaks kohale suure asendamisega kaasnevad jubedused?
Lauristiinlik-sotsialistlikust Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedrist lahti pääsenud noor inimene võibki olla nikastunud ajudega sotsialist, aga vähemalt suuremate korporatistlike väljaannete toimetuste juhid ja peatoimetajad võiksid olla arusaajad inimesed. Midagi "mõõdukat" pole nii Saksamaa tänase valitsuskoalitsiooni – kaasa arvatud hetkel opositsioonis oleva "konservatiivse" CDU – poliitikates, kui midagi mõõdukat pole hetkel ametis olevas Eesti valitsuses. Ühispartei on üdini äärmuslik ja selle äärmusluse eesmärgiks on inimvaenulik uus maailmakord.
Isegi muidu arukad inimesed, nagu seda on Raivo Vare, rapsivad osutatud kommunistide ajupesu mõttemallide küüsis. Vare avaldas 9. juunil Postimehes arvamusloo "Paremradikaalide edu saabki teoks ja sel on mõju ka meile Eestis".
Veelkord: kes on äärmuslased? Kas sotsialistid-libaliberaalid, kes tahavad sõnavabaduse hävitamise kaudu panna päitsed pähe demokraatiale ja sinna juurde lõigata maha laste suguorganid? Või on siiski äärmuslik Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis hoiatab sooideoloogiaga ühiskonna vundamendi hävitamise ja rohepöörde õuduste ning massisisserändega kaasneva kaose eest?
Energia võrdub demokraatia ja heaoluga. Ühispartei tahab inimestelt elektri ära võtta, muud moodi pole kõikuvat "rohelist" energiatootmist võimalik kirjeldada. Koos elektriga kaob jõukus ja kui inimesed jäävad nälga ning külma, siis kiputakse märatsema. Selle käigus saavad kõige raskemalt pihta naised ja teised "haavatavad" ühiskonna liikmed. See on lihtne sotsiaalne matemaatika, millest peaks saama aru kõik täie mõistuse juures olevad inimesed. Ergo, Eesti ja Saksamaa ning suure osa teiste lääneriikide valitsused tahavad ainult halba.
Marshi, Aloe ja Vare sõnakasutuse kohta pole teada, kuivõrd teadlikult nimetatud inimesed selliseid mõistuse parasiite levitavad, kuid see on täpselt asi, millest räägivad strateegilise kommunikatsiooni eksperdid eesotsas Joseph Goebelsiga: kui mõnda valet korrutada piisavalt palju ja kaua, siis suurem osa inimesi hakkab seda uskuma. Kes – Marshi, Aloe ja Vare näitel – tõenäoliselt seda isegi teadvustamata, hakkavad väärteavet levitama.
Vare kaitseks võib samas arvata, et vasakäärmusliku propaganda sisestatud mõttemallid on niivõrd valdavad, et neid korrutatakse automaatselt, ilma pikemalt sisu üle mõtlemata ja eranditult kõigi inimeste arusaamistes on mingid pimedad kohad. Samuti on sellise mitte-tõe ajupesu lõksus suurem osa Eesti politoloogidest.
Psühhiaater Robert Jay Lifton järeldab põhjalikus totalitarismiuuringus:
"Kui totalism on algselt olnud mõne liikumise osa, siis käib selle liikumisega alati kaasas uue totalismipuhangu võimalus, seda isegi peale pikki suhtelise mõõdukuse perioode."
Oktoobrirevolutsiooni korraldasid Venemaal sotsiaaldemokraadid.
Ideoloogia on inimese tarkvara, mis viib ellu sellesse sisse kirjutatud käske.
Eestis vaenavad demokraatia ja vaba ühiskonna aluseks olevat sõnavabadust kõige häälekamalt vene rahvusest sotsiaaldemokraadid. Sama partei mõjukas poliitik kuulub "legendaarsesse" kommunistlike revolutsionääride suguharusse. Ühtlasi on ta tuhandete Eesti ajakirjanike "akadeemiline ema".
Kui Ameerika Ühendriikide demokraadid ja "vana" Euroopa "mõõdukas" ühispartei üldse midagi õpetavad, siis eelkõige seda, et arukad ning mõistlikud inimesed peaksid tegema kõike vastupidi. Vare manatud "paremradikaalide edu" ja selle "mõju" poole tuleb püüelda, mitte seda peljata.