Ma nägin endisi pioneerimaleva nõukogu esimehi ja komsorge erilise „rahvusliku" õhinaga uutes oludes jõustruktuuridesse endale pesasid punumas ja tulusates ametites marurahvuslasi mängimas. Ma nägin, kuidas partorgid üleöö muutusid skautmasteriteks ja õigust ning jultumust jäi neil ülegi, meenutab Jüri Kotšinev.
On aeg aeg maha võtta ja mõtiskleda pisut selle üle, kas ma tegin õigesti, kui valisin 1988. aastal elukohaks Eesti. Just sellel aastal pääsesin ma kevadisel ajal, kui väljas oli ilus lehekuu ehk mai, minema suurest vangimajast nimega CCCP (lugeda tsee-tsee-tsee-pee).
Olles parteitu ja vallaline ning omades Läänes sugulasi, kes olid omal ajal teeninud Kolmandat Riiki ehk Suur-Saksamaa tollast režiimi ja kujutanud endast kunagisi üliinimesi ehk Übermensch`e, pääsesin ma tänu CCCP juhile Gorbatšovile siiski punasest vanglast välja. Gorbatšov tahtis näidata ma ei tea kellele, ilmselt vabale maailmale, et ta kujutab endast „inimnäoga sotsialismi" musterkuju ja laseb oma kodanikel laia ilma mööda ringi rännata. Veel paar aastat enne seda poleks mul selline välisreis kuidagi õnnestunud.
1988. aasta kevadel olin ma aga igatahes oma viisa saanud ja peale kohutavaid vintsutusi nõukogude transpordisüsteemis pääsesin Tallinnast Moskva kaudu rongiga Lääne-Saksamaale. Reis kulges läbi Valgevene ja Poola ning Ida-Saksamaa Lääne-Saksamaale ja ühel ilusal maikuu hommikul olingi ma oma jala maha pannud vaba maailma raudteejaama perroonil. See jaam asus Hannoveris. Sealt istusin ma ümber kiirrongile, mis viis mind Dortmundi ning sealt istusin ma kolmandasse rongi, mis viis mind sihtkohta, Essenisse. Tagasi Eestisse minna ma muidugi ei kavatsenudki, Saksamaale jäämine oli sugulastega juba eelmisel aastal kokku lepitud.
Ma ei hakka kirjeldama, kuidas tunneb ennast nõukogude vangimajast pääsenud inimtaoline olend, kes on sattunud esimest korda elus hingama vabaduse õhku ja tunneb sõõrmetes vabaduse lõhna. Kes on kunagi seda ise kogenud, teab, millest kirjutan, kes ei ole, ei saa iialgi aru, mida silmas pean.
Elu ja töö kujunes uues asukohariigis kuidagi iseenesest ladusalt ning kuna erinevalt tollasest USA-st, kus nõukogudemaal toimuvast olid jutustamas selleks puhuks loodud telekanalid, ei teadnud sakslased oma Bundesrepublikis midagi Venemaal ja Baltimaades toimuvast. Eriteenistused ja poliitikud teadsid ka Lääne-Saksamaal mõistagi kõike, mis toimus nõukogude koonduslaagri sees, aga tavakodanikud ja laiad rahvamassid ei teadnud sellest, mis toimus parasjagu „kuuendikul kogu planeedist" üldse midagi.
Õndsas teadmatuses elasin ja töötasin sakslaste keskel lääne ühiskonda kiiresti sulandudes ka mina, kuni saabus saatuslik päev, kui julgesin helistada ühele oma tollasele Tallinna tuttavale, et küsida milline on asjade seis Tallinnas hetkel. Ta teatas mulle uudise, mis rabas mind jalust: Eestis on välja toodud rahvusvärvid – sini-must-valge on jälle avalikus ruumis nähtav ning on tegutsema hakanud uued poliitilised jõud ning vabaduse taganõudjad.
See kõik vapustas mind, kuna olin punavõimu vastu olnud kogu oma teadliku elu ja nüüd siis, kui asjad on lõpuks punastele vastu seismises liikuma hakanud, istun mina Saksamaal ja joon Flensburgi ning Hansa õlut. „Jama," mõtlesin mina ja otsustasin, et tuleb kiiresti kõik Saksamaaga seotu minema visata ja kodumaale tagasi pöörduda, et jõuda veel punast raudbetooni lammutada koos teistega, kes Eestis olid ja võitlesid. See oli saatuslik hetk ja saatuslik otsus.
Ma ei hakka kirjeldama, mis toimus vähem kui aasta pärast – 1989. aasta 24. veebruaril, kui Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasid Rahvarinne koos Ülemnõukogu presiidiumi ja EKP-ga ning Toompeal Pika Hermanni torni tõmmati ühisel nõul ja jõul vardasse kunagine Eesti Wabariigi riigilipp. Uued tuuled puhusid nii jõuliselt, et nimetatud trio – Rahvarinne, Ülemnõukogu Presiidium ja kohalik kommunistlik partei nimetasid selle lipu ümber rahvuslipuks ja hakkas selle lipu katte all valmistuma uue liidulepingu sõlmimiseks ning kolmanda vabariigi väljakuulutamiseks kohalike rahvuskommunistide juhtimisel.
Samal päeval kuulutasid Eesti Muinsuskaitse Selts, ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) ja Eesti Kristlik Liit välja kodanike komiteede loomise ning algatas Eesti kodanike registreerimise ning Eesti Kongressi ettevalmistamise, eesmärgiga taastada Eesti Vabariik. EKP-l, Rahvarindel ja Ülemnõukogu Presiidiumil ei õnnestunud kolmanda vabariigi loomine tänu ERSP-le ning Eesti Kongressile. Siis hoiti ära kolmanda vabariigi sünd ning taastati Eesti Wabariik Eesti Vabariigi nime all järjepidevuse alusel.
See oli 20. sajandi teise poole suurim poliitiline saavutus Eestis, mis tagas mingikski ajaks võimaluse, et Eesti Vabariik saab kuuluda selle riigi seaduslike kodanike järeltulijatele. 1991. aasta Moskvas toimunud augustiputši ajal taastas tollane Ülemnõukogu koostöös Eesti Komiteega Eesti Vabariigi iseseisvuse. See toimus 20. augustil 1991. aastal.
Olin selleks ajaks Eestis tagasi juba 1988. aasta sügisest saadik.
Sellest kõigest on palju aega mööda läinud ja nüüd, kolmkümmend kuus aastat hiljem mõtiskledes oma tollaste valikute üle esitan ma endale oma elu ühe tähtsama küsimuse. Kas mu otsus tulla tagasi oli õige või vale? Ühest küljest tundub muidugi, et siin ei saanud üldse küsimust tekkida, kuna Eesti tuli vabaks võidelda, aga siin oli neid võitlejaid ilma minutagi küll ja küll.
Ma mäletan kõike, mis hakkas toimuma neil tormilistel aegadel, nagu oleks see kõik olnud alles eile. Ma nägin, kuidas eilsetest võitluskaaslastest said järsku küünarnukkidega endale kohta päikese all välja peksvad rägbimängijad. Ma nägin, kuidas mõni aasta peale iseseisvuse taastamist ja selle kinnistumist ei tundnud eilne koolivend enam koolivenda ja eilsed kamraadid õllelauas muutusid „poliitiliselt õigesti mõtlevateks" kodanikeks.
Ma nägin endisi pioneerimaleva nõukogu esimehi ja komsorge erilise „rahvusliku" õhinaga uutes oludes jõustruktuuridesse endale pesasid punumas ja tulusates ametites marurahvuslasi mängimas. Ma nägin, kuidas partorgid üleöö muutusid skautmasteriteks ja õigust ning jultumust jäi neil ülegi.
Veel palju nägin ma nende aastate jooksul, aga enamuse nähtust jätan ma enda teada. Küsimus on minu jaoks aga peaaegu et igavikulise mõõduga – kas ma tegin õigesti naastes Saksamaalt Eestisse? Mis ootas mind tegelikult ees 1988. aasta sügisel suures pordumajas nimega Tallinn?
Virilate nägudega kalapirukad, kelle ainus unistus oli abielluda Soome ja kelle jaoks tähendas vabadus tegelikult Presidendi kohvipakki ning sigarette Marlboro menthol light. Lihunikud, kellel oli haridust parimal juhul kuus klassi, unistasid, et hakkavad järsku nagu iseenesest elama taastatud Eesti Vabariigis nagu omaaegsed ettevõtjad oma äridega J. Puhk ja Pojad või Johannes Lorup.
Ei saanud nendest endistest lihunikest edukaid ettevõtjaid ja uhkeid kaubamehi, vaid neist said soomlaste sulased ja odav kvalifitseerimata tööjõud Soomes. Kõike seda ei oleks ma Saksamaale jäädes näinud. Samas ei näinud ma Saksamaalt lahkudes selle riigi totaalset allakäiku globalismi arenguga kaasnenud migratsioonitulva alla jäämisel ja sotsiaalset ning demograafilist kollapsit, mis tabas kunagist Euroopa suurriiki Merkeli ja muude reeturite tegutsemise tulemusel.
Mul jäi õnneks nägemata, kuidas muinasjutulised Saksamaa väikelinnad muutusid mustade migrantide hordide üleujutuse käigus kohutavateks getodeks ja see, kuidas võõras usk ja võõrad tavad hävitavad lõplikult vana hea Saksamaa ja Inglismaa ja Skandinaavia jne.
Siin on see kõik alles ees ja seega ei oleks mu elu olnud sugugi roosilisem, kui ma oleksin valinud 1988. aastal Saksamaale jäämise. Minu lahkumisega Eestist ei oleks Eesti muidugi mitte midagi kaotanud, aga kas ta oleks ka midagi sellega võitnud?
Sotsid ja muud kahtlase moraaliga poliitilised jõud hävitavad eestlaste elukorralduse ja sajandeid kujunenud tavasid juhmi järjekindlusega. Selle vastu ei saa keegi. Kui paljudel poliitilistel jõududel on nende võimuvõitluse käigus ilmnenud moraalitus ja „lõtv püksikumm", siis sotsidel ei ole üldse mingit püksikummi. Kui paljudel reformierakonna poliitikutel kruvid logisevad, siis Eesti 200 omadel ei ole üldse kruvisid.
Vahepeal on aga kliimaaktivistid ja vaktsineerimise eest võitlejad muutunud Kalamajas ja Mustamäel kahjulikeks vanainimesteks. Kunagised „elu peremehed" ehk siis erataksojuhid, turvamehed, kasiinode krupjeed ja muud pätid, vargad, joodikud ning hobusevargad on muutunud vanadeks pässideks, kelle karv enam ammu ei läigi. Nende lapsed ja lapselapsed on õnnelikud, kui leiavad Soomes „vennasrahva" tümikaid orjates endale mingigi sissetuleku. Siit ei leia nad enam ammu midagi.
Kunagiste nomenklatuurimeeste ja nende naiste järeltulijad on aga mehitanud oma „võluvate isikutega" riigikogu ja vabariigi valitsuse lühikeste pinkide read. Kõik ei pääse ju marjamaale ja seepärast peab võitlust ja küünarnukkidega trügimist alustama juba varakult. Kohti päikese alla kõigile ei jagu.
Ma vaatan suure ja jätkuva imestusega neid vanu pässe, kes meenutavad mulle tomateid. Need poliitilised kiibitsejad armastavad purtsatada kõrvaltvaatajana ja kaitstult „sõna sekka" võõraste kirjutiste alla oma arvamusi toppides, neid kui suurt tarkust eksponeerides. Ei saa need pässid aru, et kui elu oleks selline, nagu nad seda endale ette kujutavad, oleks nad ise ammu sellise elu poolt hävitatud olnud.
Praegu ei ole enam tähtis, kui roosa või kogunisti punane oli kunagine konformist Paul Rummo. Ei ole tähtis ka see, miks tegi oma nooruses vempe Friedebert Mihkelson, kellest sai Tuglas. Eesti Nokia on ehe matslus. Eesti „kuningad" on rusikad rullis ringi röhklevad ja rähklevad „aguli vägevad". Keegi ei taha miskipärast seda Nokiat osta ja ekspordiartikliks see kaup ei kõlba.
Vahel mulle tundub, et siin maal võivad elada ainult ilvesed, karud ja kunnased. Neile hakatakse maksma vanaduspensione puulehtedes ja mõni geenius meiseldab neile põllukivist ID kaardid.
Tõukerattur käijat rammib sõitjateta jäänud trammid tühjaks saanud linnaosad see on saanud rahva osaks.
Kunagi küsis ühes oma luuletuses Volkonski „Mis maa see on?" Ma vastan Volkonskile – „see on lollide maa!", ainus vahe lollide maaga, kus elas ja tegutses üksik entusiast Pinocchio meie omaga seisneb selles, et meie omal ei ole „imede põldu".
Kui sa meie lollide maal kaevad maa sisse „mündid", siis hakkabki siin kasvama rahapuu. Ainult rahaks peetakse siin tammetõrusid ja kastaneid ja rahapuu viljad on samuti tammetõrud ja kastanimunad. Vot nende „rahadega" hakataksegi vanaks jäänud ilvestele, karudele ja muudele loominimestele makstama pensione.
Tänast „uut" valitsust vaadates jääb mulje, et kokku on saanud Pinocchio, Chipolino, Rääkiv Hobune, senjöör Tomat, isand Sidrun, Saabasteta Kass, Vinniline Puhh, Totu Cool, Karabahh-Barabahh ja teised „õhinapõhinad", kes saabusid siia otse muinasjuttude veergudelt.
Minu valik on igal juhul tehtud ja ma jään Eestiga lõpuni. Loodetavasti minu lõpuni, mitte Eesti omani.