Jurist ja koloneli auastmes erusõjaväelane Kurt Schlichter kirjutab Townhallis, et Ukraina sõda on sõjapidamist põhjalikult muutnud ja Ameerika Ühendriigid pole sellist laadi sõjaks valmis.
Tänase Ameerika Ühendriikide sõjaväe puhul saab kritiseerida väga palju asju – mida minagi olen teinud –, aga õhus ripub järgmine probleem, millele keegi ei paista tähelepanu pööravat. See on sama hirmutav kui põrgu.
Ameerika Ühendriigid pole valmis sellist laadi sõjaks, nagu rullub lahti Ukrainas ehk inimene inimese vastu tavavõitluseks Selles sõjas on ümber kirjutatud kõik reeglid, mida Ameerika Ühendriigid arvavad sõjapidamise kohta kehtivat. Lisaks istub Ameerika Ühendriikide tänane juht Valges Majas kiiktoolis ja vaatab mokk töllakil Matlocki seriaali. See tähendab, et riik pole võimeline oma sõjaväge korda tegema, mis omakorda tähendab kaotust järgmises päris sõjas.
Asi pole ainult ärklemises ja kuidas sõjaväe ohvitserkond on võtnud omaks naeruväärsed vasakpoolsete progressiusklike rassi, sooideoloogia ning kliimapettuse shibbolethid. Samas ärklemisel on siiski pistmist probleemiga, mille Ukraina sõda avalikustas. Kui sõjaväe juhtkond keskendab kogu oma tähelepanu naeruväärsetele pisiasjadele, nagu "valge rahvuslus" ja soomuutmise idiootsus, siis need asjad pole mitte kuidagi need, mida on vaja tänapäeva sõjaväljal konkurentsis püsimiseks.
Sõjavägi vajab määratuid muutusi. Vana sõjatarkus ütleb, et sõjavägi sõdib alati viimast sõda. USA püüab täna sõdida kahte viimast sõda. Üritatakse sõdida tavalist Külma Sõja aegset tavasõja mudelit, mis aitas võita Lahesõja ja üle maailma võideldakse sõda terrorismi vastu raames vastupanuliikumistega. Milleks aga Ameerika Ühendriikide sõjavägi pole kuidagi valmis, on sõjatüüp, mida võib näha Ukrainas.
Venemaa ja Ukraina vaheline sõda kujutab endast staatilist Esimese Maailmasõja tüüpi kaevikusõda, mille üle on laotatud hulk uusi tehnoloogiaid. Muutunud on tohutult palju asju. Näiteks määratult oluline tegur on elektrooniline sõjapidamine (EW). Kõik vast mäletavad kõiki neid imetlusväärseid täppispomme, mida Ameerika Ühendriigid kasutasid Iraagis ja Afganistanis? Ameerika Ühendriigid andsid märkimisväärses koguses selliseid Ukrainale. Vastavalt avalikule teabele, milles pole midagi salajast, siis venelased, kes on antud valdkonna eksperdid, on mõelnud välja EW lahenduse, kuidas selliseid pomme halvata. GPS põhineb raadiolainetel, mida saab segada, eksitada ja mitmel teisel viisil häirida. Rakett, mis sihtmärki ei taba, on kasutu. Võib ette kujutada, mida tähendab sõttaminek selliste piiratud kasutusvõimalustega või täiesti kasutute täppisrelvadega. Kas pole hirmutav?
Mis muidugi tähendab ka seda, kas täppisrelvi on üldse võtta, see pole üldse kindel. Ameerika Ühendriigid jagavad neid kahel käel laiali nii Ukrainale kui Iisraelile ja lisaks kõmmutavad nendega huthisid. Sellist varustust pole võtta piiramatus koguses. Nende relvade koostamine võtab aega ja on väga kallis. Lisaks vajavad eeliskorras raha need kümned miljonid kolmanda maailma talupojad, keda demokraadid Ühendriikidesse kutsusid. Sellele võib lisada veel tõiga, et kui sõjaks läheb, siis kulub nii täppispomme kui tavalisi mürske väga kiiresti ja väga palju. Kõik tahavad Ühendriikide 155mm mürske. Kui palju neid on võtta? Parem oleks kui väga palju, sest selline kraam kulub väga kiiresti. Inimestel pole mitte mingisugust arusaamist kui kiiresti põlevad läbi USA sõjavarud, kui läheb päris sõjaks. Tegemist on päevade, mitte nädalate ja kuudega.
Keegi ei räägi sellest, sest see pole ei vaimustav ega lahe. Ameerika Ühendriigid sõdivad logistikaga. Riik saab vaenlastest jagu varude küllusega, sealhulgas asjadega, mis teevad pauku. Lahesõjas panid Ühendriigid keset kõrbe püsti linna ja lahingu edenedes liigutasid seda edasi. Täna pole Ühendriigid selleks enam võimelised. USA sõjatööstuskompleksi alused on kokku kuivanud. Demokraatia arsenalist on saanud demokraatia relvakapp.
Enam pole võimalik võtta kätte ja sõjaväge vajalikul määral kiiresti relvastada, kui peaks algama uus sõda. See käib nii suurtükitorude, tankide, lennukite kui laevade kohta. Näiteks on Hiina Rahvavabariigi sõjalaevastik täna suurem kui Ameerika Ühendriikidel ja see kasvab eksponentsiaalselt kiiremini. Võib-olla pole nende laevad veel sama võimekad kui Ameerika Ühendriikide omad, kuid Hiina RV luurajad kappavad mööda Ameerika Ühendriike peatamatult ringi ja varastavad riigi sõjasaladusi, sest FBI jaoks on tähtsam vanaemade püüdmine, kes palvetavad sündimata laste tapmise vabrikute läheduses. Hiina RV laevad võivad vabalt olla juba samal tasemel, mis USA omad. Lisaks on vaenlastel veel midagi, mida Ameerika Ühendriikidel pole. See on kvantiteet.
Sõda Ukrainas erineb väga palju sellest, milleks treenivad õppustel Ameerika Ühendriikide sõdurid. Üheks näiteks võib tuua drooniteguri. Nii ukrainlased kui venelased kasutavad droone täppisrelvadena. Ilmavõrk on täis videoid, kuidas droonid hävitavad tanke, kindlustusi ja sõdureid. USA vaenlased oskavad sellist sõda pidada. Hamas kasutas 2023. aasta seitsmendal oktoobril droone Iisraeli Kaitsejõudude (IDF) positsioonide hävitamiseks. Ameerika Ühendriikide baase Lähis-Idas rünnatakse odavate droonidega ja paljud sõdurid on nende läbi hukkunud ning saanud haavata. Ameerika Ühendriikide sõjavägi ei ehita taolisi droone sellises koguses, nagu seda teevad vaenlased. Samuti pole Ühendriikide sõjavägi valmis ennast kaitsma drooniparvede eest.
Nii ukrainlased kui venelased tegelevad uute asjade väljamõtlemisega, kohanemisega, improviseerimise ja uutele probleemidele uute lahenduste otsimisega. Ühendriikide paigalseisakus sõjavägi, mille taga oli kunagi ameeriklaste geniaalsus, mis aitas tal võita, pole niisugusteks tegevusteks võimeline. Uute relvade hankimise tasandil on USA relvade hankimise viis selline, et see garateeritult annab liiga palju raha valele süsteemile ja liiga hilja. Sõdurite tasandil ei soosita uuendamist riske pelgava ohvitserkonna tõttu, kelle jaoks on sõjapidamine tähtsuse järjekorras kõige viimasel kohal. Kas keegi tõesti arvab, et Ühendriikide sõdurid saavad kuskilt hankida hulga droone ja teha neist tankitapjad läbimata enne mingisugust piinarikast kadalippu? Ukrainas siiski oldi võimelised uusi asju välja mõtlema. Ühendriikide sõjaväe tulevik on väle, ärgas ja bürokraatiat eirav.
Viimaks, Ukraina katastroof osutab samuti probleemile, mida kujutavad endast inimohvrid. Hetkel on Ameerika Ühendriikide sõjavägi silmitsi ajaloo suurima värbamiskriisiga, mis on tingitud suuresti asjaolust, et sõjavägi on oma liitlaseks valinud seltskonna, kes on sõjaväe vundamendiks olevate tavaliste ameeriklaste vaenlased. Normaalsete seksuaalharjumustega valged kristlased on USA sõjaväe jaoks probleem ja keegi ei tee saladust, et selliseid inimesi sõjaväkke ei soovita. Kui mõni selline lähebki teenima, siis tema õiguseid piiratakse järjekindlalt ja nende asemel eelistatakse inimesi, keda iseloomustavad mingisugused teised heakskiidetud omadused. Inimesed, kes ehk läheksid sõjaväkke, teavad seda, kuna veteranid hoiatavad neid teenistuse eest. Keegi ei soovi enam teenistusse asuda. Miks nad peaksid? Selleks et kaitsta "liitlasi", kes panevad inimesed vangi, kui need juhtuvad rääkima keelatud juttu? Kas nad peaksid surema Euroopa diktatuuride eest, mis panevad inimesi vangi eriarvamuste eest ehk kaitsma neid Venemaa diktatuuri eest, mis vangistab teisitimõtlejaid? Kas nad peaksid teenima juhtkonna all, mis neid vihkab ja mis pole viimase 30 aasta jooksul võitnud ühtegi tõsisemat sõda?
Loomulikult keegi ei taha sõjaväkke minna. Sellised asjad juhtuvad siis kui sõjavägi ei näe enam välja niivõrd George Pattoni moodi, kuivõrd meenutab üha rohkem seersant-major (sic!) Tim Walzi [demokraatide asepresidendikandidaat valetab oma sõjaväeteenistuse ja auastme kohta. Kui ta sai teada, et tema üksus saadetakse Iraaki, põgenes ta Rahvuskaardist].
Lisaks tõigale, et tänane sõjaväe juhtkond on teinud kõigile selgeks, et tavalisi traditsioone hindavaid inimesi sõjaväkke ei soovita ja kui nad sinna peaks juhtuma, siis nende elu tehakse põrguks, tuleb vaadata, mis toimub Ukrainas.
Ukraina kaotused on meeletud ja kui Ameerika Ühendriigid peaksid astuma päris sõtta, siis USA sõdurite kaotused on sama suured. Arvestada tuleb ilmselt kümnete või sadade hukkunutega nädalas. Ilmselt rohkematega. USA lennukikandjal teenib 5000 inimest ja hiinlastel on olemas lahendus, kuidas neid uputada. Kes tahab võidelda järjekordses läbimõtlemata sõjas, mida soovivad pidada inimesed, kes pole valmis valama oma verd, vaid tahavad ainult panna Ukraina lipu märke oma sotsiaalmeedia kasutajaprofiili juurde?
Kas keegi arvab peale Kabuli, mille eest pole kedagi vallandatud, et võimalikud sõdurid ei saa aru, et progressiusuline nomenklatuur peab nende elu väärtusetuks?
Ameerika Ühendriigid pole Ukraina sõjast siiani midagi õppinud, ega samamoodi ühestki teisest käimasolevast või võimalikust vastasseisust, mis toimuvad üle maailma. Juhul kui kiiresti kurssi ei muudeta, leiab sõda Ühendriigid ise üles ja kas keegi arvab, et Kamala Harris oleks selliseks puhuks tore vägede ülemjuhataja?
Kas keegi arvab, et mingisugune vägede ülemjuhataja mõte on kunagi puudutanud tema Chardonnay'st mürgitatud meelt? Kas tema "rõõmu" kõne, milles ta nimetas pooli ameeriklasi rassistidest koletisteks, kes vihkavad demokraatiat ja keda tuleb maha suruda, tekitab usaldust? Harris tahab ainult kommunismi ja kiusu ajada.
Kui vaenlased peaksid Ameerika Ühendriike ründama, kasutades ära nii Ukrainas saadud kogemused ja Harrise nõrkuse ning saamatuse, siis USA sõjavägi saab väga rängalt lüüa. Inimeste püksid peaksid sõeluma püüli ja keegi ei saa tegelikult aru, kui tõsine on olukord.
Tõlkis Karol Kallas