Majandusteadlane Charles Hugh Smith kirjutab ilmavõrgupäevikus, et lääneriikides on liiga kaua olnud liiga head ajad ja nomenklatuur eelistab kriiside lahendamise asemel neid varjata.
Stabiilsuse ajastutel, kui midagi suurt ei muutu, kohanemisvõimekus taandub. Nagu ma märkisin arvamusloos "Miks poliitilised "lahendused" kriise ei lahenda ja teevad need hoopis hullemaks", siis kui raputavad muutused midagi tagant ei sunni, hoiab loodus geneetilised juhised muutumatutena. Seda põhjusel, et asjade juures, mis töötavad kenasti, on looduslikust valikust tingitud muutustest vähe kasu ja kaasnevad riskid võivad hoopis kõik ära rikkuda.
Teisiti sõnastades on loodus stabiilsuse ja vähese vägivõnklikkuse (volatiilsuse) ajastutel konservatiivne. Kuna hailaadsete geneetilised juhised toimivad küllalt hästi, siis nende genoom on miljonite aastate jooksul jäänud suhteliselt ühesuguseks ja toimunud on vaid üksikud muutused, mida oli vaja muutuva keskkonnaga kohastumiseks.
Samas puhkudel, kui ökosüsteem muutub kiiresti ja olemasolevad käsud enam ei toimi, siis kohastumise raputused muutuvad elu kõige tähtsamaks osaks. Seda nimetatakse "kohastu või sure" olukorraks, kui liigid peavad eksperimenteerima ja sõeluma välja vajalikud teisendused (modifikatsioonid; juhiste pooljuhuslikud mutatsioonid) ning neid katse-eksituse meetodil järele proovima. Need, mis tagavad valikulised eelised, jäävad alles, need mis mitte, hävivad.
Kui selline äge kohanemisvõimega eksperimenteerimine osutub viimaks edukaks, muutub liik kiiresti ja märkimisväärselt, peale mida langeb tagasi madala aktiivsuse lähtetasemeni. Sellist arengut nimetatakse vahelduvaks tasakaaluks (punctuated equilibrium): juhised triivivad juhul, kui suurt midagi ei muutu, olemisega kaasa ja neis toimub ülikiire muutus juhul kui [loodusliku] valiku surve ägeneb ja ähvardab väljasuremisega, peale mida see taandub, kuna uued kohastumised vähendavad loodusliku valiku survet.
Kõik kirjeldatu on automaatne ega allu indiviidi või liigi teadlikule kontrollile. Inimestel pole võimalik kiirendada enda genoomi mutatsioone ja sundida seda kohastuma.
Inimtsivilisatsioon toimib samasuguse "kohastu või hukku"-põhimõtte laadis: kui olukorrad muutuvad, suureneb loodusliku valiku surve ja ühiskond peab kas kohanema või hukkub.
Erinev on vaid see, et inimesed suudavad kohastumist kas lämmatada või ergutada. Sotsiaalsete olevustena, kelle loomuses on enda jagamine hierarhiatesse, kasutavad püramiidi tipus olijad loomupärasest ajest lähtudes kõiki enda käsutuses olevaid võimuvahendeid status quo säilitamiseks, kuna ükskõik milline muudatus (modifikatsioon) võib ähvardada nende ülemäärast kõigi heade asjade osa, nagu seda on rikkus ja staatus.
Püramiidi tipust on vaade pigem väga ulatuslik. Tipus olijad näevad impeeriumi tohutut ulatust, armee tugevust, seda kuidas talupojad põllul vaeva näevad ja mandariinidest bürokraadid kummardavad ning roiguvad, mille juures tundub võimatua idee, et kogu selline tohutu koetis võib hetkega kokku kukkuda.
Tipus olevates ringkondades tajutakse väga vähesel määral, et kogu sotsiaalse korra hävimine võib endast mingisugust ohtu kujutada. Ohtu nähakse rohkem isiklikuna: kas minu lääni ähvardab sissetulekute langus? Kas võistlejate mõju kasvab? Kas kavandatavad reformid mõjuvad minu varanduslikule seisule hästi või halvasti?
Selline kitsas vaade kattuvatele kriisidele (st polükriisile; mitmikkriisile) eelistab lühiajalist otstarbekust äärmuslikele pikaajalistele ümberkorraldustele. Võimupositsioonidel olijate jaoks on otstarbekam "tõrjuda vahetuid kriise" lahendustega, nagu komandanditunnid, intressimäärade langetamine ja sõdurite palga tõstmine. Sellised lahendused on siiski väga lühiajalised ja näitavad, et ei saada aru, miks terve ühiskonna koetis vajab kiiresti äärmuslikke muutuseid ja ei tajuta, et kui neid edasi lükatakse, pole kaost võimalik vältida.
Teiste sõnadega, arvatakse, et puudub kiireloomuline vajadus väljasuremist ennetavate reformide järele. Ainus, mida otstarbekusest tingituna on vaja teha, on meetmete rakendamine, mis aitavad probleemid homse varna lükata. Nii tehakse põhjusel, et (1) selliseid lahendusi on lihtne rakendada ja (2) need ei ähvarda võimupüramiidi, mille tipus on "otsustajad".
Kui seistakse silmitsi hüppeliselt suurenenud südameataki ohuga, siis juhtkond otsustab lõpetada kreemiste šokolaadisuupistete (HoHos) tarbimise, kuid šokolaadikeeksi (DingDongs) ja kreemikookide (Twinkies) lubamisest status quo säilitamiseks piisab. Seda, et kriisid nõuavad toitumis- ja kehalise aktiivsuse harjumuste täielikku muutmist; seda kohe, mitte kunagi hiljem, on ühekorraga (1) liiga painav, et sellele mõelda ja (2) juhtkonna atrofeerunud kohastumisvõime pole selleks suuteline. Juhtkond oskab ainult hallata stabiilsust, mitte raputavaid kriise.
Selline kompententsi halvatus on teatud mõttes irooniline: mida kauem kestavad head ajad, seda vähem esineb ühiskonnas võimekust mitmikkriisidega tegelemiseks. Stabiilsuse aegadel võimupüramiidi tipus toimuvas olelusvõitluses on kõige väärtuslikumateks oskusteks need, mis aitavad hakkama saada bürokraatliku sisevõitluse ning status quo säilitamisega. Kuna puudub äärmuslikke muutuseid nõudva loodusliku valiku surve, siis kaovad oskused, mida on vaja keeruliste üleminekute tarbeks.
Kõik inimesed, kellel on äärmuslike muutuste haldamiseks olemas vajalikud iseloomujooned ja oskused, saadetakse hullude ettepanekutega status quo ohustamise eest Siberisse. Inimesed, kes on võimul, valivad usu, et organisatsioon, mida nad juhivad, on vastavalt vajadustele võimeline kõiges kohanema ja seda ilma midagi tegelikult muutmata.
See on täpselt vastupidine sellele, mida on vaja eesseisvate väljakutsetega toime tulemiseks. Nii jätkub probleemide homse varna lükkamine (khm-khm, Föderaalreserv, Euroopa Keskpank), suured sõnad ei tähenda tegelikult midagi ja kõik arvavad, et probleemidega aitab hakkama saada ainult HoHode tarvitamise lõpetamine ning DingDongide söömise piiramine.
Loomulikult on see nürimeelne enesepettus. Kuid, kuna sündmused kiirenevad ja suhestuvad üksteisega viisil, mida alakompententsed juhid ei suuda haarata, siis ei tegeleta mitte muutuste, vaid jutupunktide haldamisega, millega üritatakse jätta mulje, et kriisid on kontrolli all ja status quo toimib nii, nagu ette nähtud. "Asjadega tegelevad oma valdkonna parimad eksperdid." Ausõna.
"lahendused" võimendavad ühiselt probleeme
Allikas: Charles Hugh Smith
Kohastu või sure elik … kõdune. Pikema aja jooksul ellu jäänud keerulised süsteemid püüdlevad tasakaalu taastamise poole. Selliseid lahendusi nimetatakse kohastumise tagasiside mehhanismideks (expediency feedback loops), mida kujutavad endast intressimäärade ja maksude langetamine, toetuste jagamine, status quo-d küsimuse alla seadvate jutupunktide tsenseerimine, nomenklatuuri omakasust ajendatud kuritarvituste vilepuhujate Siberisse saatmine ning kõik on hästi, kuna süsteemi kõdunemist saab sellisel viisil päris pikka aega varjata.
Esimesena kõduneb kvaliteet, selle järel kvantiteet. Iga kriis paljastab järgmise saamatuse kihi ja alustugede mädanemise. Kõiki niisuguseid kihte varjatakse hoolikalt.
Inimesed, kes oskavad hinnata kriisi täielikku ulatust, surutakse ühiskonna äärealadele ja järele jäänud isikud hulbivad allavoolu ning ei suuda omakasust tingitud majandusliku ja sotsiaalse inertsiga midagi ette võtta, seda isegi juhul, kui keegi seda peaks soovima. Siiski keegi ei tahagi tegelikult midagi ette võtta, sest see võib paisata segi kogu senise asjade korralduse, mis on näiliselt võimeline kõiki probleeme hoobilt lahendama.
Kõdunemine osutub igati adekvaatseks strateegiaks seniks, kuniks kõige aeglaselt laguneva kokku liimimiseks jagub piisavalt ressursse. Maagiline mõtlemine (tehisaru!) aitab allakäiku tasandada ja peatselt harjuvad kõik kõdunemisega ära.
Mitmikkriisidega kaasneb siiski võimalus kõdunemine katkestada. Kui tingimused on stabiilsed, siis on võimalik kõdunemist hallata. Kuid kui vohab volatiilsus ja ühekorraga tuleb silmitsi seista paljude kriisidega, mis üksteist võimendavad, siis kõdunemine kiireneb kollapsini.
Võimekust eristada eksistentsiaalseid väljakutseid esineb harva ja seda ei hinnata. "Kui kellelgi on janu, on liiga hilja kaevu kaevama hakata."
Tõlkis Karol Kallas