1990-ndate aastate maailmapoliitikas kaalukat rolli mänginud majandusteadlase Jeffrey Sachsi sõnul pole Ameerika Ühendriikide eesmärgiks kunagi olnud head suhted teiste riikidega, vaid ainult ühepoolne maailmavõim.
1989. aastal töötasin ma Poola esimese kommunismijärgse valitsuse nõunikuna ja aitasin neil koostada rahapoliitika ja majanduse ülemineku strateegiaid. Minu soovituste kohaselt vajas Poola kontrollimatu inflatsiooni vältimiseks, konverteeritava raha kasutuselevõtuks ja välispartneritele asjaliku investeerimiskeskkonna loomiseks mahukat lääne rahalist abi. Neid soovitusi võtsid kuulda nii Ameerika Ühendriikide valitsus, G7 kui Rahvusvaheline Valuutafond.
Minu nõu võeti kuulda ja asutati Poola uue konverteeritava raha ühe miljardi zloti suurune stabilisatsioonifond. Poola nõukogude aja võlgade teenindamine peatati, millele järgnes nende võlgade osaline kustutamine. Poolale anti sihtrahastuse ja laenude näol ametliku rahvusvahelise kogukonna poolt märkimisväärses mahus arenguabi.
Poola majanduslikud ja ühiskondlikud edusammud räägivad iseenda eest.
Poola edasised majanduslikud ja ühiskondlikud edusammud räägivad iseenda eest. Vaatamata asjaolule, et 1980ndatel aastatel kukkus Poola majandus kokku, algas 1990ndate aastate alguses kiire majanduskasv. Raha väärtus püsis stabiilsena ja inflatsioon oli madal. 1990. aastal oli Poola sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta (mõõdetuna ostujõus) naabruses asuva Saksamaaga võrreldes 33 protsenti. 2024. aastal on see peale aastakümneid kestnud kiiret majanduskasvu tõusnud 68 protsendini Saksamaa SKT-st elaniku kohta.
Venemaad oleks pidanud aitama samal viisil kui Poolat
Kuna minu tegevus Poolas oli edukas, siis 1990. aastal võttis minuga ühendust Venemaa presidendi Mihhail Gorbatšovi majandusnõunik Grigori Javlinski, kes uuris, kas ma oleksin valmis andma sarnast nõu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidule. Eriti sooviti, et ma aitaks koondada rahalist abi, mille eest oleks võimalik stabiliseerida NSVL-i ja aidata selle majandus järje peale. Minu töö üheks väljundiks oli koostööprojekt, milles osalesid lisaks Harvard Kennedy Schooli [Harvardi Ülikooli avaliku halduse õppetool] professorid Graham Allison, Stanley Fisher ja Robert Blackwill. Üheskoos pakkusime me Ameerika Ühendriikidele, G7-le ja NSVL-ile välja "Suure tehingu", milles soovitati anda Gorbatšovi jätkuvate poliitiliste ja majandusreformide toetamiseks hulgaliselt raha. 1991. aasta esimesel oktoobril ilmus projekti ülevaade "Võimaluse aken: Suur Tehing Nõukogude Liidu demokraatia eest".
Ettepanek, mille kohaselt oleks lääneriigid aidanud suures mahus NSVL-i, lükati Ameerika Ühendriikide valitsuse Külma Sõja aegsete sõjardite poolt järsult tagasi.
Ettepanek, mille kohaselt oleks lääneriigid aidanud suures mahus NSVL-i, lükati Ameerika Ühendriikide valitsuse Külma Sõja aegsete sõjardite poolt järsult tagasi. Gorbatšov käis 1991. aasta juulis G7 kohtumisel ja palus rahalist abi, kuid jäi tühjade kätega. Kui ta pöördus tagasi Moskvasse, siis 1991. aasta augustis toimus riigipöördekatse, mille käigus ta rööviti. Sel hetkel võttis kriisis vaevleva NSVL-i võimu üle Venemaa Föderatsiooni president Boris Jeltsin. Sama aasta detsembriks, vastavalt Venemaa ja teiste liiduvabariikide otsustele, saadeti Nõukogude Liit laiali ja tekkis 15 uut iseseisvat riiki.
1991. aasta septembris võttis minuga ühendust Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar, kellest sama aasta detsembris sai vastselt iseseisvunud Venemaa Föderatsiooni tegevpeaminister. Ta palus mul sõita Moskvasse ja soovis rääkida Venemaa majanduse stabiliseerimise teemal. Sel hetkel oli Venemaa koos teiste liiduvabariikide ja Ida-Euroopa sotsialistlike riikidega hüperinflatsiooni, pankroti ning rahvusvahelise kaubavahetuse katkemise veerel. Venemaa linnades valitses toidupuudus, mille põhjuseks oli maapiirkondadest toidutarnete lõppemine ja kõikehõlmav toiduainete ning teiste esmatarbekaupade mustale turule suunamine.
Ma soovitasin, et Venemaa kordaks taas palvet saada läänelt suures mahus rahanduslikku abi, lisaks paluks peatada pikemaks ajaks võetud võlgade teenindamine, rubla tarbeks tagatisfondi loomist (nagu Poolas tehti zlotiga) ja suures mahus sihtrahastust (grante) nii dollarites kui Euroopa valuutades, mille eest saaks osta hädavajalikku toitu ja teisi esmatarbekaupu. Samuti soovitasin paluda Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF), Maailmapangalt ja teistelt institutsioonidelt rahastust Venemaa sotsiaalteenuste (tervishoid, haridus jne) tarbeks.
1991. aasta novembris kohtus Gaidar G7 aserahandusministritega ja palus nõustuda võlgade teenindamise peatamisega. Palve lükati järsult tagasi. Gaidarile öeldi isegi, et kui Venemaa ei maksa õigel ajal tagasi viimastki dollarit, siis peatatakse kõik toiduabisaadetised Venemaale. Kui ma peale osutatud kohtumist Gaidarit nägin, oli ta näost kaame.
Gaidarile öeldi, et kui Venemaa ei maksa õigel ajal tagasi viimastki dollarit, siis peatatakse kõik toiduabisaadetised Venemaale.
1991. aasta detsmebris kohtusin ma Kremlis Jeltsiniga ja tegin talle ülevaate Venemaa rahanduskriisist ning oma jätkuvatest lootustest saada läänelt hädaolukorra abi. Lootsin seda põhjusel, et Venemaa oli peale NSVL-i langemist iseseisev ja demokraatlik riik. Jeltsin palus minult, et ma asuksin tööle tema majandusmeeskonna nõunikuna ja minu ülesandeks oli suuremahulise hädavajaliku rahaabi leidmine. Ma võtsin väljakutse vastu, pidasin kinni kindlatest reeglitest ja oma töö eest palka ei küsinud.
Moskvast tagasi pöördumise järel läksin ma Washingtoni ja kordasin USA valitsusametnikele oma palvet Venemaa võlgade tagasimaksete peatamise, rubla stabiliseerimisrahastu ja hädaolukorra rahaabi osas. Kohtumisel IMF-i asetegevdirektori Richard Erbiga, kes vastutas suhete eest Venemaaga, sain ma teada, et Ameerika Ühendriigid ei toeta sellist Venemaa abilahendust. Ma esitasin veelkord oma ettepaneku suuremahulise majandus- ja rahaabi teemal ning olin kindel, et mul õnnestub USA poliitikat muuta. Minu varasemad kogemused valitsuste nõustajana näitasid, et Ameerika Ühendriikide juhtkonna meel ja poliitikad võivad muutuda mõne kuuga.
Aastatel 1991–1994 seisin ma lakkamatult ja eduta selle eest, et lääs annaks nii kriisis vaevlevale Venemaale kui ülejäänud 14 uuele iseseisvale endisele NSVL-i liiduvabariigile suures mahus abi. Ma kordasin oma abipalvet loendamatutes kõnedes, kohtumistel, konverentsidel, arvamuslugudes ja teadusartiklites. Minu hääl jäi Ameerika Ühendriikides ainsaks selliseks, mis palus taolist abi. Minu arusaamise järele õpetas majanduse ajalugu, eriti John Maynard Keynesi võtmetähtsusega teosed (näiteks 1919. aastal ilmunud "Rahu majanduslikud tagajärjed"), mida toetasid minu kogemused Ladina-Ameerika ning Ida-Euroopa riikide nõustamisel, et rahanduslik abi Venemaale võib olla riigi jaoks hädavajaliku stabiliseerimise juures üliolulise tähtsusega.
Venemaa vajas oma Marshalli plaani
Siinkohal tuleb tsiteerida minu 1991. aasta novembris Washington Postis ilmunud artiklit, milles ma toon välja oma seisukohtade tuuma.
"See on käesoleval sajandil kolmas kord, kui lääs peab tegelema alistatud riikidega. Kui Saksamaa ja Habsburgide impeeriumid peale Esimest Maailmasõda kokku kukkusid, oli tulemuseks rahanduslik kaos ja sotsiaalse korra lagunemine. Keynes ennustas 1919. aastal, et selline Austria ja Saksamaa täielik lagunemine, millega kaasneb võitjate poolse nägemuse puudus, tekitab olukorra, mis võib Kesk-Euroopas tuua kaasa vihase sõjalise diktatuuri. Isegi suurepärased rahandusministrid, nagu seda oli Joseph Schumpeter Austrias, ei suutnud hoida ära pöördumist hüperinflatsiooni ja hüper-rahvusluse suunas. Samal ajal, 1920. aastatel, Ameerika Ühendriigid võtsid Warren G. Hardingi ja senaator Henry Cabot Lodge'i "juhtimisel" omaks isolatsionismipoliitika.
Peale teist maailmasõda olid võitjad targemad. Harry Truman kutsus Ameerika Ühendriike üles aitama Saksamaad ja Jaapanit, nagu ka ülejäänud Lääne-Euroopat. Marshalli plaani kaasatud rahasummad võrdusid mõne protsendiga sihtriikide rahvamajanduse kogutoodangust ja neist tegelikult Euroopa ülesehitamiseks ei piisanud. Samas tegemist oli poliitilise nabanööriga, mille toel visionäärid said üles ehitada sõjajärgse Euroopa demokraatliku kapitalismi.
Külma Sõja lõpp ja kommunismi kokku kukkumine tegid Venemaast sama alandatud, hirmunud ja ebastabiilse riigi, nagu oli Saksamaa peale Teist Maailmasõda. Lääne abi oleks Venemaal olnud psühholoogiliselt ja poliitiliselt mõjuv liikumapanev jõud, nagu Marshalli plaan oli Lääne-Euroopa jaoks. Venemaa psüühet on piinatud tuhat aastat vägivaldsete sissetungidega, mida võib üles lugeda alates Tšingis-khaanist kuni Napoleoni ja Hitlerini.
Winston Churchilli hinnangul oli Marshalli plaan ajaloo "kõige puhtam tegu" ja tema nägemust jagasid miljonid eurooplased, kelle jaoks antud abi oli esimeseks lootuskiireks, mis paistis nende ümber kokku kukkunud maailma peale. Lagunenud Nõukogude Liidus on lääneriikide jaoks avanenud märkimisväärne võimalus läbi rahvusvahelise üksteisemõistmise kasvatada Venemaa inimeste lootust [parema tuleviku osas]. Läänel on võimalik järjekordse puhta teoga innustada Venemaa inimesi."
Need nõuanded jäeti tähelepanuta, kuid ma jätkasin oma seisukohtade esitlemist. 1992. aasta alguses rääkisin ma oma mõtetest PBS-i uudistesaates " The McNeil-Lehrer Report". Ma olin otsesaates koos tegev-riigsekretäri Lawrence Eagleburgeriga. Peale saadet palus ta, et ma sõidaksin temaga Virgina osariigi Arlingtoni telestuudiost tagasi Washington DC-sse. Meie vestlus oli järgmine: "Jeffrey, luba ma selgitan, et sinu nõutud suuremahulist abi [Venemaale] ei tule. Kui isegi eeldada, et ma olen sinu väidetega nõus – ja Poola välisminister (Leszek Balcerowicz) rääkis eelmisel nädalal täpselt samasugust juttu – seda siiski ei juhtu. Kas sa tahad teada miks? Kas sa tead, mis aasta praegu on?"
Ma vastasin: "1992."
"Kas sa tead, mida see tähendab?", jätkas Eagleburger.
"Valimiste aastat?", vastasin.
"Jah, see on valimiste aasta ja seda ei juhtu," nentis riigisekretäri kohusetäitja.
Venemaa majanduslik olukord muutus 1992. aastal kiiresti halvemaks. Gaidar lõpetas 1992. aastal seni kehtinud hindade kontrollimise mehhanismid. Ta tegi seda mitte nähes sellises sammus imerohtu, vaid põhjusel, et NSVL-i aegsed ametlikud kindlaksmääratud hinnad olid muutunud mustade turgude, allasurutud inflatsiooni (see tähendab kiire musta turu hindade inflatsiooni ja sel põhjusel ühe suureneva lõhe ametlike hindadega) tõttu mõttetuks, NSVL-i aegne plaanimajandus ei toiminud enam üheski valdkonnas ja kui mõnda asja müüdigi algse hinnaga, alla selle musta turu hinna, siis kaasnes sellega meeletu korruptsioon.
Venemaale oli kiiresti vaja Poola laadis stabilisatsioonikava, kuid sellise programmi läbiviimine osutus nii rahaliselt (kuna puudus väline rahaline abi) kui poliitiliselt (kuna puudus lääneriikide toetus, siis tähendas see edasi liikumise lahenduse osas siseriikliku üksmeele puudust) võimatuks. Kriisi võimendas kaubavahetuse lakkamine taasisesesivunud endiste liiduvabariikide ja NSVL-i endiste satelliitriikidega Kesk- ning Ida-Euroopas. Viimased said toona lääne abi ja kohendasid oma majandust kaubavahetuseks Lääne-Euroopaga ning hoidsid endisest NSVL-ist eemale.
Ajalugu hoiatab Venemaal toimunud arengute eest
1992. aasta jooksul jätkasin ma üritamist leida Venemaale suures mahus lääne abi, mille osas ma arvasin, et seda on vaja palju rohkem kui kunagi varem, kuid seda ilma eduta. Ma sidusin oma lootused vastselt ametisse valitud presidendi Bill Clintoniga. Neile lootustele tõmmati kriips peale väga kiiresti. Clintoni peamine Venemaa nõunik, Johns Hopkinsi Ülikooli professor Michael Mandelbaum, rääkis mulle 1992. aasta novembris eraviisiliselt, et ametisse asuv Clintoni meeskond ei toeta Venemaa suuremahulise abistamise mõtet. Mandelbaum teatas peatselt avalikult, et tema uue valitsuse teenistusse ei asu. Selle järel kohtusin ma Clintoni järgmise Venemaa nõuniku Strobe Talbottiga, kuid avastasin, et temal pole Venemaa tegelikust majanduslikust olukorrast pea üldse aimu. Ta palus mul saata talle materjale Venemaa hüperinflatsiooni kohta, mida ma kohusetundlikult ka tegin.
Clintoni Venemaa nõunik, Johns Hopkinsi Ülikooli professor Michael Mandelbaum, rääkis mulle 1992. aasta novembris eraviisiliselt, et ametisse asuv Clintoni meeskond ei toeta Venemaa suuremahulise abistamise mõtet.
Clintoni valitsuse esimesel aastal kõlasid mu soovitused jätkuvalt kurtidele kõrvadele ja minu halvad eelaimdused ainult süvenesid. Oma avalikes kõnedes ja kirjatükkides osutasin ma korduvalt ajaloo hoiatavatele eeskujudele. Nagu näiteks 1994. aasta 31. jaanuaril New Republicus ilmunud arvamusloos, mille kirjutasid natuke aega peale minu tagasiastumist nõuniku ametist.
"Üle kõige ei tohiks [Bill] Clinton ennast lohutada arvamusega, et Venemaaga ei saa midagi tõsist juhtuda. Paljud lääne poliitikakujundajad ennustavad suure kindlusega, et kui reformitegijad peaksid nüüd lahkuma, siis kuskil aasta pärast on nad tagasi, kuna kommunistid näitavad taas, et nemad Venemaad valitseda ei suuda. See võib nii juhtuda, kuid ohtralt on ka võimalusi, et nii ei lähe. Ajalugu on ilmselt andnud Clintoni valitsusele võimaluse tuua Venemaa hävingu veerelt tagasi ja see paljastab lisaks hoiatavalt lihtsa mustri. Mõõdukad žirondiinid ei läinud Robespierre'iga tolle võimule tagasi pöördudes kaasa. Ajal kui Prantsusmaad raputasid määratu inflatsioon, sotsiaalne kaos ja heaolu langus, valis rahvas hoopis Napoleoni poole. Revolutsioonilisel Venemaal ei pääsenud Aleksander Kerenski Lenini poliitikate, kodusõja ja neist tingitud hüperinflatsiooni tõttu tagasi võimule. 1920ndate alguse kaos sillutas tee Stalini võimule. Samamoodi ei saanud Saksamaal peale Hitleri võimuletulekut 1933. aastal teist võimalust Bruningi valitsus."
Siinkohal peab selgitama, et minu nõuniku roll Venemaal oli piiratud makromajandusliku stabiliseerimise ja rahvusvahelise rahaabi otsimisega. Ma ei olnud seotud 1993-1994 aastate Venemaa erastamise programmiga, ega teiste meetmetega, nagu näiteks kurikuulus 1996. aasta "aktsiad-laenude-eest" skeem, mille toel said Venemaa oligarhid tublisti mõju juurde. Ma olin isegi paljude meetmete vastu, mida Venemaa toona korraldas, kuna ma leidsin, et need on läbi ja lõhki ebaõiglased ning korruptiivsed. Ma rääkisin sellest nii avalikult kui eraviisiliselt Clintoni valitsuse ametnikele, kes mind siiski kuulda ei võtnud. Minu Harvardi Ülikooli kolleegid olid kaasatud Venemaa riigiettevõtete erastamisse, kuid nemadki hoidsid mind hoolikalt oma tegemistest eemal. Kaks neist mõisteti hiljem Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt süüdi Venemaal toime pandud korruptiivsetes tehingutes, mille kohta minul puudus igasugune teadmine. Minu ainsaks rolliks jäi nende vallandamine Harvardi Rahvusvahelisest Arenguinstituudist, kuna nad rikkusid huvide konflikti reegleid.
Lääne toetuse puudus tõi kaasa Putini võimu
Kuna lääs ei andnud Venemaale ja teistele NSVL-i taasiseseisvunud endistele liiduvabariikidele õigeaegselt suuremahulist rahaabi, võimendas see neid riike 1990. aastate alguses tabanud tõsist majandus- ja rahanduskriisi. Inflatsioon püsis neis riikides väga kõrge mitu aastat. Kaubandus ja sellest tulenevalt majanduslik taastumine oli tõsiselt takistatud. Väärtuslike riigi varade erakätesse mahaparseldamise saatel õilmitses korruptsioon.
Pole salakavalamat ja kindlamat viisi kehtivate ühiskonna alustalade pahupidi pööramiseks kui riigi rahaga liiderdamine.
Kõik sellised segadused suurendasid avalikkuse usaldamatust piirkonna uute valitsuste ja lääne vastu. Selline ühiskondliku usaldamatuse plahvatus tuletas mulle meelde Keynesi poolt sõnastatud mõttetera, mida ta ütles 1919. aastal katastroofiliste järelmitega Versaillesi rahulepingu sõlmimise ja sellele järgnenud hüperinflatsiooni peale: "Pole salakavalamat ja kindlamat viisi kehtivate ühiskonna alustalade pahupidi pööramiseks kui riigi rahaga liiderdamine. Selline protsess kaasab kõik majanduse peidetud seadused selle hävitamise teenistusse ja teeb seda viisil, mida isegi üks inimene miljonist ei suuda diagnoosida."
1990ndate tormilisel kümnendil halvenes märgatavalt Venemaa sotsiaalteenuste osutamise võime. Kuna sellega kaasnes ühiskondlike pingete suurenemine, siis kasvas plahvatuslikult ka Venemaa alkoholisurmade arv. Samal ajal Poola, kus koos majandusreformidega kasvas eluiga ja rahvatervis muutus paremaks, liikus kriisist räsitud Venemaaga võrreldes vastupidises suunas.
Need olid pigem sõjalised ettevõtmised, mitte majandus, mis rikkusid lääne suhted Venemaaga 2000ndatel aastatel ära.
Isegi kõik need majanduslikud ebaõnnestumised ja Venemaa pankrot 1998. aastal, tõsine majanduskriis ning lääne abi puudumine ei toonud kaasa Venemaa ning Ameerika Ühendriikide suhete lõplikku lagunemist. 1999. aastal, kui Vladimir Putinist sai Venemaa peaminister ja 2000ndal, kui temast sai Venemaa president, otsis ta läänega sõbralikke ning üksteist toetavaid suhteid. Paljud lääne riigijuhid, nagu näiteks Itaalia peaminister ja Euroopa Komisjoni president Romano Prodi kinnitavad, et Putini valitsuse esimesi aastaid iseloomustas hea tahe ja ta soovis Euroopa Liidu ning Venemaa vahel häid suhteid.
Need olid pigem sõjalised ettevõtmised, mitte majandus, mis rikkusid lääne suhted Venemaaga 2000ndatel aastatel. Nii nagu rahanduse vallas, oli lääs 1990ndatel Venemaast tublisti üle ka sõjaliselt ja esimesel olid käes kõik vahendid, et edendada Venemaaga mõlemale poolele tulutoovaid suhteid. Kuid paraku olid Ameerika Ühendriigid rohkem huvitatud olukorrast, kus Venemaa jääb NATO-le alla kui stabiilsetest suhetest.
NATO on USA hegemoonia tööriist
Saksamaa taasühinemise ajal lubasid nii Ameerika Ühendriigid kui Saksamaa esmalt Gorbatšovile ja siis Jeltsinile, et lääs Saksamaa ühinemise ning Varssavi pakti laiali saatmise arvelt kasu lõigata ei ürita ja NATO sõjaline liit ida poole ei laiene. Nii Gorbatšov kui Jeltsin juhtisid korduvalt sellele lubadusele tähelepanu. Kuid ometigi heitis Clinton ainult mõne aasta pärast osutatud lääne lubadused kõrvale ja käivitas NATO laienemise protsessi. Juhtivad USA diplomaadid, keda juhtis tunnustatud õpetlasest riigimees George Kennan, hoiatasid toona, et NATO laienemine toob kaasa katastroofi:
"[Diplomaatide ja riigimeeste] nägemuse kohaselt, otse välja öeldes, oleks NATO laienemine Külma Sõja järgsel perioodil üks Ameerika Ühendriikide saatuslikumaid poliitilisi vigasid.
Selline otsus sütitab tõenäoliselt Venemaa avalikus arvamuses rahvuslikke, läänevastaseid ja sõjakaid kalduvusi; sellel on kahjulik mõju Venemaa demokraatiale; see taastaks lääne ning Venemaa suhetes Külma Sõja aegse õhkkonna ja tõukaks Venemaa välispoliitika suunas, mis Ühendriikidele kindlasti ei meeldiks. Viimaks, kuid mitte ainult, muudaks see palju keerulisemaks, kui mitte võimatuks, Start II lepingu allkirjastamise Venemaa duumas ja edasise tuumarelvastuse vähendamise."
[Duuma ratifitseeris Start II lepingu 2000nda aasta aprillis. 2022. aasta juunis kuulutas Venemaa osutatud tuumarelvade vähendamise lepingu kehtetuks.]
Käesolevas artiklis ei vaadelda kõiki välispoliitilisi läbikukkimisi, mida põhjustas Ameerika Ühendriikide upsakus Venemaa suhtes, kuid alljärgnevalt on välja toodud mõned võtmetähtsusega sündmused.
- 1999. aastal pommitas NATO 78 päeva Belgradi, mille eesmärgiks oli Serbia lagunemine ja iseseisva Kosovo riigi tekkimine, kus täna asub üks Balkani suurimaid NATO baase.
- Vaatamata Venemaa vastuseisule lõpetasid Ameerika Ühendriigid ühepoolselt ballistiliste rakettide tõrje lepingu.
- 2003. aastal, ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse eel, läks USA koos NATO liitlastega, valesid ettekäändeks tuues, sõtta Iraagi vastu.
- 2004. aastal jätkasid Ameerika Ühendriigid NATO laienemisega ja sõjalisse liitu võeti vastu Balti, Balkani ning Musta mere piirkonna riigid (Bulgaaria ja Rumeenia).
- 2008. aastal, vaatamata Venemaa häälekale vastuseisule, lubas USA, et NATO laieneb Gruusiasse ja Ukrainasse.
- Ameerika Ühendriikide luure keskaegntuur (CIA) üritas 2011. aastal kukutada Süürias Venemaa liitlase Bashar al-Assadi valitsuse.
- 2011. aastal pommitas NATO Moammar Qaddafi võimult eemaldamise eesmärgil Liibüat.
- 2014. aastal korraldasid Ameerika Ühendriigid koos Ukraina rahvuslastega president Viktor Janukovitši kukutamise.
- 2015. aastal paigutasid Ameerika Ühendriigid Aegis ballistiliste rakettide tõrjekompleksi Venemaa lähedusse Rumeeniasse.
- 2016–2020 toetasid Ameerika Ühendriigid Minsk II kokkuleppeid rikkudes Ukrainat ja tegid seda vaatamata ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälsele lepingute toetamisele. 2021. aastal keeldus USA demokraatide valitsus arutamast Venemaaga NATO Ukrainasse laienemise teemat.
- 2022. aasta aprillis kutsusid Ameerika Ühendriigid Ukrainat üles lõpetama rahuläbirääkimised Venemaaga.
Vaadates tagasi kuskil 1991.–1993. aastal toimunud ja neile järgnenud sündmustele, saab selgeks, et Ameerika Ühendriigid ütlesid Venemaa rahumeelsele ja üksteist austavale lääneriikide sekka lõimimisele "ei". NSVL-i lõpp ja Jeltsini presidendiaeg toimusid koos uuskonservatiivide (neoconide) võimule saamisega Ameerika Ühendriikides. Neoconid ei soovinud ja ei soovi tänaseni Venemaaga üksteist austavaid suhteid. Nad tegutsesid ja tegutsevad tänaseni ühepoolse (unipolaarse) maailma nimel, mida juhivad hegemoonilised Ameerika Ühendriigid ning millele allub Venemaa koos teiste riikidega.
Ameerika Ühendriigid ütlesid Venemaa rahumeelsele ja üksteist austavale lääneriikide sekka lõimimisele "ei".
Sellises Ameerika Ühendriikide juhitud maailmas otsustab ainult USA, kuidas kasutatakse dollari põhist pangandussüsteemi, kus asuvad Ameerika Ühendriikide meretagused sõjaväebaasid, millised riigid kuuluvad NATO-sse ja kus paigutatakse Ameerika Ühendriikide raketisüsteemid. Ühelgi teisel riigil, kindlasti mitte Venemaal, pole kõige selle juures sõna-, ega vetostamise õigust.
Selline kõrk välispoliitika on toonud kaasa mitu sõda ja süvendanud lõhesid USA juhitud riikide bloki ning ülejäänud maailma vahel. Olles aastatel 1991–1993 Venemaa nõustaja, nägin ma vahetult pealt, mida tähendas uuskonservatiivsuse Venemaa peal rakendamine. See võttis siiski veel hulk aastaid aega kui sai nähtavaks, milline laiem mõju on 1990ndate alguse Ameerika Ühendriikide ohtlikul välispoliitikal.
(1990-ndad aastad olid Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) ja sotsialismileeri lagunemise järel maailmapoliitikas üpris vastuolulised ning Sachsi toonased tegevused pole samuti väga üheselt tõlgendatavad. Viimasel ajal on ta tänu Ukraina sõjale võtnud jõuliselt sõna Venemaa ja Ameerika Ühendriikide NSVL-i lagunemise järgsete suhete teemadel. Sachs näeb sõja põhjusena, Venemaa arengute kõrval, USA uuskonservatiivide ühepoolse maailmavõimu ambitsioone ja teiste riikide huvide jalge alla tallamist. Tema usk Venemaa heasse tahtesse on tõenäoliselt liialdatud.)
Tõlkis Karol Kallas