Majandusajakirjanik John Masko kirjeldab Unherdis kuidas silmakirjalikud suurettevõtted mängivad progressiusku, mille tulemusel marsib lääne majandus ideoloogiliselt puhaste progressistide juhtimisel kaosesse.
Financial Timesi (FT) andmereporter John Burn-Murdoch osutas eelmisel nädalal, kuidas lääneriikide ettevõtetes peetakse jätkuvalt kalliks ESG (keskkonna-, sotsiaal-, (heade) haldustavade) ja DEI (mitmekesisus, õiglus, kaasamine) reegleid ning kuidas sellel on rohkem tegemist "sidusrühmade kapitalismi" arengute kui "ärkleva kapitalismiga". "Ärklevat kapitalismi" kasutatakse siinkohal mõistes, et ESG ja DEI on suitsukate, mida ettevõtted kasutavad valitsuse järelevalveasutuste ning progressiusklike klientide rahustamiseks ja viimaste enda juurde meelitamiseks. "Sidusrühmade kapitalismi" all peab Burn-Murdoch silmas ideed, mida kuulutavad Klaus Schwab ja Maailma Majandusfoorum, et ettevõtted ei pea looma väärtust ainult oma aktsinäridele, vaid lisaks ka amööbsele huvitatud osapoolte universumile, kuhu võivad kuuluda nii kliendid, valitsus, järelvalveorganid, kohalik kogukond, keskkond kui sisuliselt kogu maailm.
Burn-Murdoch toob oma väidete tõestuseks Columbia Ülikooli juurateaduskonna (Columbia Law School) professori Reilly Steeli hiljuti avaldatud uuringu, milles vaadeldi poliitiliste annetuste andmestikku ja sellest lähtuvalt püüti mõista, kuidas ettevõtete juhtide keskmised poliitilised vaated on aja jooksul muutunud. Uuringust selgus, et viimase kahekümne aasta jooksul on ettevõtete juhid poliitiliste vaadetega liikunud kaugele vasakule. Uuringus lahutati ettevõtete juhtkond lisaks tegevjuhtideks (CEO), tippjuhtkonnaks (C-suiters), nõukogu liikmeteks ja kõrgema taseme keskastme juhtkonnaks. Tuvastati kolm asja: kõrgema astme juhid kipuvad olema konservatiivsemad kui madalama astme juhtkond, kuid üldiselt on kõik neli juhtide gruppi liikunud ideoloogiliselt vasakule ja kõige kiiremini on pahemale pööranud madalama taseme juhid. Aastatel 2002 kuni 2022 said nõukogu liikmetest ja tippjuhtkonnast põhimõttelisemate konservatiivide (right-of-centre) asemel sotsialismi eelistavad vasakpoolsed (left-of-centre).
Burn-Murdoch nimetab osutatud uuringut "jõuliseks näiteks, et korporatistliku kultuuri ja käitumise muutuseid võib täpsemalt kirjeldada tõsimeelse sammuna, mis peegeldab olulisemate sidusrühmade nõudmiseid ning soove, mitte ettevõtete küünilise strateegilise mänguna". Paraku on sellised järeldused üdini valed.
Miks? Sest ainsad "võtmetähtsusega sidusrühmad", kes võtsid päriselt pähe, et ettevõtted peaksid tunnistama vasakideoloogiat, on selles uuringus kõrgemad keskastme juhid. FT kolumnisti analüüsi on manustatud eeldus, et kui juhtkonna keskmised vaated muutuvad, siis peegeldab see turu nõudmiseid, mida vahendavad mitmekesised sidusrühmad. Elik: kui ettevõtte palkab sotsialismi uskuvaid keskastme juhte, siis on see tingitud turujõududest.
Kui see oleks tõsi, siis peaks sellega kaasnema veel hulgaliselt tõestusmaterjali. Täpsemalt ettevõtete, mis viimase kahe kümnendi jooksul on võtnud omaks pahemideoloogia, majandustulemused peaksid olema paremad kui neil, mis seda teinud ei ole. Selliseid tõendeid ei ole. Pigem võib vaadata pealt, kuidas paljude tööstusharude juhtivad ettevõtted hakkavad pahempoolseteks kartellidena ja seda isegi juhul kui suurem majandus seisab paigal. Korporatsioonide progressiusu pööre pole toonud kaasa mitte mingisuguseid mõõdetavaid eeliseid ja ainukene kasu sellest on sotsiaalne, millest võidavad ainult keskastme juhid.
Mis siis tegelikult toimub? Üks levinumaid teooriaid väidab, et "ärkleva kapitalismi" tees vastab enamuses tõele, kuid see ei jutusta enam tervet lugu. Aastakümneid kiitsid poliitiliselt konservatiivsed ja mitmetimõistetavad tegevjuhid ning kõrgem juhtkond silmakirjalikult kaasa pahempoolsete eesmärkidele, et olla positiivses kirjas järelvalveorganite, meedia ja pisikese, kuid väga lärmaka klientide alamrühma silmis. Sellises teesklemise protsessis tuli juhtidel võtta tööle teatud inimesi kohtadele, keda Columbia uuringus nimetatakse kõrgema taseme keskastme juhtideks. Ajal kui selliseid inimesi palgates üritati näidata, et teenitakse moodsa ideoloogia eesmärke, muutusid korporatsioonid üha sobivamaks elukeskkonnaks noortele vasakäärmuslastele, keda parimad üli- ja ärikoolid rõõmuga ning suures mahus tootsid.
Nii sai algsest salakavalusest ja silmakirjalikkusest tegelik reaalsus. Kui vanad tegevjuhid jäävad pensionile, siis peavad nad paraku vaatama näkku tõele, et nende koha võtab üle põlvkond, kes pole enam küüniliselt pragmaatiline, vaid ideoloogiliselt puhas. Vasakäärmuslik puhtus hakkab juhtima suuri lääne ettevõtteid, mis peavad konkureerima maailmamajanduses, kus suurem osa ettevõtteid on otsustavalt ja sihikindlalt mitte-ärklevad. Sellised arengud tähendavad lääne ettevõtetele ainult kaost ja hävingut.
Toimetas Karol Kallas