Viimase 16 aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste statistika näitab, et 2020. aasta presidendivalimised olid äärmiselt erinevad.
Statistika näitab, et 2020. aasta Ameerika Ühendriikide presidendi valimistel osales ümmarguselt 15 miljonit valijat rohkem kui eelneval kahel ja tänavustel valimistel keskmiselt.
2008. aastal kogus demokraatide president Barack Obama 69 498 516 (52,9%) ja vabariiklane John McCain 59 948 323 (45,7%) häält. Obamal oli valijameeste kogus 365 ja McCainil 173 häält. Kokku osales valimistel 129 446 839 valijat.
2012. aastal kogus Obama 65 915 795 (51,1%) ja vabariiklane Mitt Romney 60 933 504 valija toetuse (47,2%). Kokku osales toonastel valimistel 126 849 299 hääletajat. Obama kogus 332 ja Romney 206 valijameest.
– 2008. aastal kogus Barack Obama üle 69 miljoni hääle
– 2012. Obama 65 miljonit
– 2016. Hillary Clinton 65 miljonit
– 2020. Joe Biden 81 miljonit
– 2024. Kamala Harris 66 miljoni valija toetuse
2016. aastal kogus vabariiklane Donald Trump 62 984 828 (46,1%) ja demokraat Hillary Clinton 65 853 514 häält (48,2%). Kokku osales toonastel valimistel 128 833 342 hääletajat. Trumpi presidendiks saamise poolt hääletas valijameeste kogus 304 ja Clintoni taga oli 227 valijameest.
2020. aastal sai demokraat Joe Biden väidetavalt 81 283 501 (51,3%) ja Trump 74 223 975 valija (46,8%) toetuse. Valijamehed jagunesid 306–232 demokraadi kasuks. Kokku osales valimistel 155 507 476 hääletajat.
2024. aasta USA presidendivalimiste kõik hääled pole käesoleva ülevaate kirjutamise ajaks veel kokku leotud ja kui lugeda on jäänud kuskil kümme protsenti sedelitest, andis demokraat Kamala Harrisele hääle 67 878 826 ja Trumpile 72 560 841 valijat. Kokku loetud hääli on 140 439 667.
Trump võitis valimised ja valijameeste kogus on tal vähemalt 295 ja Harrisel 226 häält. Valijameeste kogus on 538 kohta ehk valimiste võitmiseks läheb vaja 270 valijameest. Teadmata on veel 17 valijamehe poliitilised eelistused.
Bideni 2020. aasta ja Harrise 2024. aasta häälte vahe on 7. novembri varahommikuse seisuga ümmarguselt 13 miljonit (13 404 675) ehk 16,5 protsenti esimese kasuks. Trumpi osutatud aastate häälte vahe on 1,7 miljonit (1 663 134) ehk 2,2 protsenti.
Statistikas loetakse lubatavaks veamääraks maksimaalset nelja protsenti. Ehk kui mingid muutused jäävad nelja protsendi piiresse, siis pole tegemist erakordse sündmusega. Kui muutus on üle selle, eriti kui on tegemist neljakordse erinevusega, siis on juhtunud midagi tähelepanuväärset.
Kahtlemata Covidi režiim oli Ameerika Ühendriikides midagi erakordset. Erakordne oli seegi, et suurem osa toonasest hääletamisest toimus kirja teel, mille turvalisus on pehmelt öeldes küsitav. Samuti võiks tunda huvi, kust ilmus välja üle kümne miljoni hääletaja, kes kõik andsid hääle vastiku iseloomuga, seniilsele, ätistunud ja korrumpeerunud karjääripolitikule? Kuidas presidendikandidaat, keda demokraadid ei julgenud valijatele näidata ja kes istus suurema osa valimiskampaania ajast keldris, kogus Ameerika Ühendriikide ajaloo suurima häältesaagi, mis ületas isegi "messia" Obama rekordit kuskil 15 miljoni häälega?
Kolm näidet, kuidas 2020. asta valimiste järgsel ööl "leidsid" valimiskomisjoni liikmed sadu tuhandeid-miljoneid Bidenile kirja teel antud hääli.
Toona ei lubatud kaalukeele osariikide paljudes maakondades häälte lugemise juurde vabariiklaste vaatlejaid ja Philadelphias visati ühest jaoskonnast välja isegi OSCE vaatlejad.
Tänavuste presidendivalimiste ajaks oskasid Trumpi taga olevad vabariiklased demokraatide ja selle süvariigi võimalike nurjatustega arvestada ning üle riigi palkas partei 200 000 valimiste vaatlejat, keda toetasid tuhanded juristid, kes olid väiksemagi kahtluse peale valmis kohtulahinguid alustama. Lühidalt tehti seekord valimispettuste korraldamine demokraatide ja nende niiditõmbajate jaoks võimalikult keeruliseks.
Palgaliste vaatlejate ja juristide kõrval nägi valimiste aususe nimel vaeva teadmata hulk aktiviste, vabariiklasi toetavate valimiskomiteede (PAC) palgalisi ja konservatiivsete väljaannete ajakirjanikke.
Eesti üheks parimaks asjatundjaks peab korporatistlik meedia Andreas Kaju, kes väidab, et Harris kaotas, kuna "miljonid demokraadid jäid koju". 2020. aasta 6. märtsil avaldatud arvamusloos nimetas Kaju näiteks Bidenit "kõige inimlikumaks poliitikuks" ja "eeskujulikuks, lausa väljapaistvaks inimeseseks".