Kultuur tähendab seda, et rahvas oma igapäevases elus arvestab kultuuri klassikaliste reeglitega. Reeglite hävitamine viib ühiskonna anarhiasse, kus hakkavad valitsema robustsemad ja labasemad. See on kultuuri surm, kirjutab Malle Pärn.
Ma olen suurema osa oma elust elanud totalitaarses riigis, kus oli igal sammul vaja teada, mida tohib öelda ja mida ei tohi. Nojah, siis me püüdsime öelda läbi lillede ja rahvas sai aru. Nüüd tunnen ma aina, et ma olen sealsamas tagasi. Ainult veel räigemas, agressiivsemas, tigedamas ja hullumeelsemas – ja paljud kultuuriinimesed – kes reeglina eelmises süsteemis olid pigem kasvõi passiivselt süsteemi vastu, on praeguses totalitarismiihaluses valitseva ideoloogia vastu võtnud.
Läbi nõukogude aastate hoidsime oma kultuuri alles. Nüüd on meil lausa agressiivsete tühistajate kisakoorid, kes sõdivad nendega, kes veel püüavad kultuuri päästa.
Kultuur tähendab seda, et rahvas oma igapäevases elus arvestab kultuuri klassikaliste reeglitega. Reeglite hävitamine viib ühiskonna anarhiasse, kus hakkavad valitsema robustsemad ja labasemad. See on kultuuri surm.
Näeme ju tänapäeval igal sammul kultuuri hävitamise ideoloogia pealetungi. LGBT aktivistid, soodüsfooria kuulutajad, tõejärgse maailma sõdalased, kes kõik püüavad kultuuri nime all rahvale peale suruda uut ideoloogiat – see on agressiivne kultuurihävituspataljon.
Kultuur tähendab ka seda, et kuulatakse targemat ja haritumat, mitte rumalamat ja harimatumat. Et võim ei ole hullumeelsuse käes. Et sotsiopaatidest, kes arvestavad ainult oma isikliku kasu ja mõnuga ning nõuavad endale eriõigusi, ei ole tehtud puutumatut eliiti.
Haritud inimene oskab ju tarkuse ka üleüldise rumaluse hulgast ära tunda?
Tartu linna tulevikustrateegias on kavas kultuuri "mitmekesistamine". Ja kõik valitsusparteilased peavad seda vajalikuks.
Mind õudselt häirivad need liberaalkantseliitlikud värdmoodustised, need ideoloogilised uusterminid, mida meil tuleb aknast ja uksest, enam ei saa eesti keelest aru.
Aga nendes uusterminites on terve mõistuse jaoks alati sõnum sees. Kultuur ei vaja mingit kesistamist, ei ühe ega mitme. Demokraatlikus vabariigis ei vaja kultuur (ja kunst) ideoloogilist suunamist ega kihistamist. See on kultuuri surm.
Kultuur ei tohi olla ideoloogia kuulekas toapoiss, vastupidi, kultuur peab hakkama rahvavaenulikule poliitikale vastu. Kui otse ei saa, siis kasvõi läbi lillede.
Kultuur vajab vabadust ja värsket õhku, ning ausat ja asjatundlikku hindamist ja kriitikat. Mitte kõik ei ole kultuur, mida kultuuri nime all tahetakse teha. Andetust ei tohi võrdsustada andekusega, ammugi mitte sellest ettepoole seada, – labast ei tohi võrdsustada kultuursega, rumalat arukaga, inetut ilusaga! Kunst kuulub esteetikasse, kultuur tähendab esteetilise süsteemi reeglite järgimist.
Mille eest hoiatab meid see "mitmekesistamise" termin kultuuri juures?
Kas see tähendab, et linn soovib võrdselt kultuuriga toetada ka mittekultuuri või koguni kultuurihävitamist? Või soovib seda toetada koguni rohkem kui päris kultuuri?
Traditsiooniline elumudel on meie kultuuri sisu ja olemus. Kes seda kaitseb, see kaitseb kultuuri, kes seda hävitab, see hävitab kultuuri.
Ideoloogia valitseb kultuuri üle totalitaarses riigis, mitte demokraatlikus.
Kultuurses riigis püütakse luua selline elukeskkond, mis võimaldaks ühiskonnal rahulikult koos eksisteerida, ilma põhimõtteliste maailmavaateliste konfliktideta.
Sooneutraalse abielu ja igasugu parafiiliate (hälvete) järkjärguline seadustamine tekitab ühiskonnas suured konfliktid. See on vallandanud isekate inimeste sõja ülejäänud rahva vastu. Iga normaalne täiskasvanu tahab oma last kaitsta võõra, inimlikkust hävitava ideoloogia eest.
Konflikt ei ole areng, sõda ei ole progress. Ühiskonna areng saab toimuda vaid harmoonias, vastastikuses lugupidamises. Sõda purustab, sõda ei ehita muud kui kaevikuid ja kaitsekraave. Sõda hävitab normaalse elu. Kui võim asub konflikti tekitajate poolele, siis on ta hävitav võim, mis peab sõda oma rahva vastu. Satraapia. Hävitav võim nõuab rahva allumist kultuuri hävitamise ideoloogiale.
Peamine selles teemas on see, mida paraku ei taheta tunnistada.
See, kellega keegi intiimsusi jagab ja kuidas, ei huvita kedagi, selle pärast ei kiusata meil kedagi. Rahva vastumeelsuse objektiks on teatud gruppide agressiivne käitumine ja absurdsed isekad nõudmised.
Jätame intiimsused magamistuppa. Lepime erinevustega, aga neid ei tohi kuulutada olulisemaks ja õigemaks normaalsusest. Ka see on kultuuri hävitamine.
Kultuur ei ole päriselt juhitav ega suunatav. Kunstilooming on spontaanne ja vaimne, mitte lihalik.
Kunstis on vaimne sõnum. Kunst on katse inimese ja maailma olemust uurida ja väljendada. Elu hingelisi ja vaimseid saladusi mõista ja seletada. Ideoloogia ei tohi kunstile päitseid pähe panna ega sundida teda oma vankrit vedama. Kunst on elu peegeldus, mitte vaid elu pealispinna virvendus.
Pigem võiks just kultuur suunda näidata ideoloogiale.
Kui kultuuriinimesed suudaksid truuks jääda oma rahvusele ja selle vaimsusele.