Globalistidel on aeg otsa saamas kogu Euroopas ja isegi USA-s. Sestap tantsivad nad oma viimaseid tantse ja tõmblevad oma viimaseid tõmblusi igal pool, kus veel saavad, kirjutab Jüri Kotšinev.
Juba pikemat aega on täheldatav meie inforuumis selline „epideemia", et avades uudisteportaalid ja kuulates rahvusringhäälingu uudistevoogu tunneb kodanik, Eesti kodanik, ennast mürgitatuna.
Selline uudiste toksiline mõju lugejatele, kuulajatele ning vaatajatele on tingitud asjaolust, et iga uudis riigis toimuvast mõjub uudiste teadasaajale justkui järjekordne mürgiannus, mis lööb kodanike rahakoti, tervise ja elumugavuse pihta korvamatuid ja tihti ka ravimatuid haavasid.
Iga uus uudis räägib mingi teenuse kadumisest, ühistranspordi või liiklusmagistraali kehvemaks ümberkorraldamisest, teenuste hinnatõusust, millegi sulgemisest, kaotamisest või lihtsalt järjekordse mõttetuse rakendamisest meie elus, mis ümbritseb meid tiheda piiramisrõngaga ja millest ei ole pääsu.
Mürki paiskab meie „olmelisele toidulauale" nii vabariigi valitsus kui ka pealinna linnavõim. Kui majandus- ja tööstusminister Keldo teatab, et elektrihind peab muutuma ettevõtetele odavamaks tavatarbija arvelt, mis pidi lõpuks muutma elektritarbimise üldises plaanis odavamaks ning kui justiits- ja digiminister teatab, et „ei ole ikka nii", et keegi otsustab tema eest, kuidas asutusi nagu kohtumajad sulgeda või mitte, siis on siin riigis midagi väga korrast ära.
Korrast on ära lood meie „lõpmatult targa" valitsusega. Ministrid, kes upuvad oma isekusse ja ülbusesse ning arrogantsi, peaks istuma kartsas ja seal iga päev tervele kompaniile kartuleid koorides õppima tagasihoidlikkust ning distsipliinitunnetust.
Terviseminister Sikkut ise paistab tervisest pakatavat, nagu ka kaitseminister paistab kaitstud elu nautivat, aga osa meie kindralitest on juba oma sõjaväelise ameti maha pannud ning väga edukalt sõjatööstuse erasektorisse maandunud. Ega muud, kui „ilus tervis" neile.
Meenutades nimetatud riigi endiseid ja praeguseid teenreid, nii tsiviilametites kui kaitseväes, meenub mulle üks laul, milles oli juttu rebasest, kes metsas joostes hoidis saba täisnurga all püsti. Miks ta seda tegi, selgus samast laulust. Nimelt olevat ta nii teinud, kuna oli väga kaval olnud. Rebasel on rebase elu ja jooksud, aga kui ministritar Pakosta vaatab uudistesaates rahvale otsa näoilmega, mis ütleks justkui „te elate veel, alatud ja tänamatud alamad?", kaob igasugune usaldus sellise valitsuse vastu siin riigis.
Kui linnavõimu juures olevad abilinnapead koos foogti endaga ei suuda oma nägudesse ära mahutada üleolevast rahulolust pakatavaid naeratusi, on kohe selge, et neil on varajasest poisipõlvest jäänud tõukerattaga sõidud veel lõpetamata ja nüüd mängivad nad oma fantaasiaid lõpuni. Kahjuks käib see aga normaalsete jalakäijate ja autojuhtide arvelt. Kliimaminister „Alender" on omaette klass ja hea näide tuimast talle antud suuniste edastamisest kuulajatele. Kõik need, kelle huvisid ta lobistab, võivad olla temaga rahul – teksti on ta alati pähe õppinud ning kannab seda kuulajatele-vaatajatele ette kõigutamatu juhmusega.
See kõik kokku meenutab mulle kilplaste kirurgi, kes opereerib patsiendi mandleid läbi selle patsiendi naabrimehe tagumiku. Selline ettevõtmine on täiesti võrreldav meie „elu arendajatega" riigis terviklikult ja regioonides. Uudised, mis kõike kirjeldatavat rahvale edastavad on muutunud sama toksilisteks, nagu nendes kirjeldatav elu, mida kodanikud on sunnitud siin riigis elama. Kui kogu valitsuse ja pealinna juhtide jutt taandub tõdemusele, et „kui väljas sajab vihma, siis jope läheb märjaks!" või „kui Pärtel jõuab koju, siis väljas teda pole!" on ikka kurb küll.
Vanasti liikusid ringi „kaevumürgitajad", kuhu nad nüüdki on kadunud. Nad on meie keskel, õigemini meie kohal, veel õigemini, meie kukil. Häbitud hulgused, vargapoisi mentaliteediga sulid on roninud rahva kukile ja ei kavatse sealt maha ronida. Selliste „valitsejate" koht on kartsas, nagu ma juba kirjutasin.
Oma praegustel ametikohtadel tehtud sigaduste lunastamiseks tuleb neile välja jagada hambaharjad ja panna nende harjadega nühkima vanalinna munakive Pikal ja Laial ning Müürivahe ja Karja tänavatel. Munakivid tuleb neil nühkida läikima.
Praegusest linnapeast peaks tegema valgusfoori kommentaatori, kes kommenteeriks kümme tundi järjest, viis päeva nädalas valgusfoori vahetuvaid värve, sõltumata ilmast ja aastaajast. Kommenteerima peaks ta värvide vahetust ilmekalt ja väga suure sisendusjõuga.
Inimestele, kes tunnevad, et uudised mõjuvad nende tervisele kahjulikult, soovitan ma suhtuda nendesse nagu ahvide planeedi päevikutesse või mõnesse muusse ulmekirjanduse teosesse. „Totu ja tema sõprade seiklused" peaks olema valitsuse infotunni tegelik nimi. Valitsuse ja linnavalitsuse liikmed tohiksid tegelikult rahva seas liikuda respiraatorites. Siis ei hakkaks inimestel neid vaadates nii paha kui praegu, kus miski ei varja nende pahelisi nägusid.
Häbitu ja nurjatu tõug, tige ja ahne bande, teie karistus on teil juba käes, kuna te kardate oma võimust ja ametitest ilma jääda. See hirm saadab teid iga päev ja iga öö, aga otsa lõpeb see võim teil varem või hiljem niikuinii.
Kõik praegused valitsejad ja nende lakeid ning teenijad teavad, et ükskord lõpeb nende ülbuse ja eneseülistamise aeg ja siis ei aita nutt ega hala, sest nad peavad oma soojadelt kohtadelt lahkuma. Seega, tantsigu veel oma viimased juhhaidii ja johhaidii kankaanid ja etendagu Othello rahvateatrile kohandatud varianti amatöörlavadel.
Inimestel soovitan ma vaadata neid „poliitikuid ja juhte" just sellise pilguga – nagu Viljandi Kultuuritehnikumi lõpulavastust toru-, parmu- ja kammipilli kapelli saatel. Trükivärviga mustaks võõbatud näoga linnapea sobiks väga hästi Othello rolli ning tema õnnetu kaasa rolli usaldaks ma abilinnapea Pärtli kätte. Igati kaasaegne ja sugudevaheliste suhete piire laiendav osatäitjate valik.
Hea uudis on see, et globalistidel on aeg otsa saamas kogu Euroopas ja isegi USA-s. Sestap tõmblevad nad oma viimaseid tõmblusi igal pool, kus veel saavad.
Nende ajastu lõppu oleme me kõik, kes on jäänud normaalseks, suutnud ära oodata ja see on väga, väga hea.
Elagu vanad traditsioonid ja põliseuroopalikud väärtused! Elagu arhailine ja traditsioonidest kinni pidav, konservatiivne maailmatunnetus ja kõik selle kandjad Kaukasusest Gröönimaani, Vahemerest Botnia laheni!