Revolutsiooni pale ei ole üksnes verine, vaid ka rõve. Revolutsiooniliikumine läheb üle laipade, nii otseses kui ülekantud mõttes. Punased ja rohelised, roosad, lillad ja vikerkaarevärvilised seltsimehed viivad oma perversseid ja väärastunud unistusi ellu avalike ressurssidega ja kogu ühiskonna arvelt senikaua, kuni ühiskonnas ei tõuse esile piisavalt tugev protest ja vastupanu nende jälkide kavade vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Revolutsiooni pale ei ole mitte üksnes verine, vaid ka rõve. Revolutsiooni arsenali kuuluvad efektiivsed massihukkamisvahendid ja koonduslaagrid, mis on mõeldud kontrrevolutsioonilise elemendi elimineerimiseks. N-ö pehmete meetodite hulka kuulub rõvetsemine. Kõik kaunis, hingeülendav ja vaimustav, mis seostub vana korraga ja traditsiooniliste väärtustega, tuleb ära labastada ja lagastada, perversseks pöörata ja roppusteks muuta. Revolutsiooni erilise viha all on „rõhumise instrumendid" patriarhaat ja perekond.
Just seda viimast, „pehmet" külge esindab Draamateari drag show ja selle näitamine ETV kanalil vana-aastaõhtul. Selle niigi tülgastava tüki ühes rõvedas sketšis naeruvääristati ja mõnitati laste saamise ja emaduse ideaali. Et mõnitus oleks täielik, tehti seda ärkamisaegse laulu „Maa tuleb täita lastega" – mis väljendas ehedalt tollaseid ühiskondlikke püüdlusi ja ideaale – saatel.
Olgu märgitud, et Eestis teeb nii poliitikas kui kultuuris ilma ultraprogressiivne osa ühiskonnast. Nad jälestavad ja vihkavad kõike seda, mida esindas ja kandis endaga laulev revolutsioon – iseseisvusaade, rahvuslikkus, respekt kiriku kui traditsiooniliste väärtuste kandja vastu, lastele avatud perekond. Nad on rahul iseseisvuse lahustumisega euroliidus, hoogsa sisserände ja „kultuurilise rikastumisega", ilmalikustumise ja traditsioonilise perekonna hääbumisega.
Kui ultraprogressiivne võimuliit surus 2023. aastal läbi nii kooseluseaduse rakendusaktid kui abielurüvetamise, hingasid nii mõnedki kergendatult – lõpuks ometi sai see kümme aastat väldanud kultuurisõda Eestis läbi. Mõeldi: läks nagu läks, aga vähemalt on need teemad nüüd laualt maas. Ühispartei erinevad osakonnajuhid andsid mõista, et võimuliidu käitumine polnud küll ilus, kuid nemad abielu institutsiooni rüvetamise otsust tagasi pöörama ei hakka.
Aga võta näpust – mitte midagi ei ole „laualt maas". Vabariiklik revolutsioonikomitee tegeleb juba uute plaanidega. „Transväärtuste" osas on Eesti nii mahajäänud paik! Ja olgem ausad, ega need vanad „homoväärtusedki" pole ühiskonnas kaugeltki aktsepteeritud. Haridus- ja kultuurivaldkonnas on ikka veel väga palju ära teha. Sestap tuleb jätkata erinevate haridus- ja kultuuriprojektiga, mis aitaksid revolutsioonilistel ideedel ühiskonnas levida ja kinnistuda. Revolutsiooni elluviimise teenistusse on rakendatud haridussüsteem, kultuuriasutused ja rahvusringhääling, mida kõike on pandud rahastama maksumaksja. Ega's seltsimehed revolutsionäärid ei korralda oma revolutsiooni heaks annetuskampaaniad ja ei pane oma palgast iga kuu sente hoiupõrssasse – palju efektiivsem on haarata võim ning hakata oma uutmiskava ellu viima rahva raha eest.
Millegipärast süüdistati USA kultuurisõdade Eestisse importimises sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, justkui oleksid selle juhid teinud pereväärtuste kaitsmisest ühiskonda lõhestava „kultuurisõja". Ikka vastupidi, see oli ja on võitlus normaalsuse eest, ja tuleb rõhutada – ka põhiseaduslike väärtuste eest. Põhiseaduse järgi on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all (§ 27) ning lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all (§ 28).
Kui keegi arvab, et Revolutsioon jätab ta rahule, kui on oma deklareeritud (vahe)eesmärgid saavutanud, siis arvaku uuesti. Revolutsioon, mida kannustab progressiusk, ei peatu, vaid siirdub üha uute eesmärkide poole. See liikumine läheb üle laipade, nii otseses kui ülekantud mõttes. Punased ja rohelised, roosad, lillad ja vikerkaarevärvilised seltsimehed viivad oma perversseid ja väärastunud unistusi ellu avalike ressurssidega ja kogu ühiskonna arvelt. Nad saavad seda teha senikaua, kuni ühiskonnas ei tõuse esile piisavalt tugev protest ja vastupanu nende kavade vastu.
Kahjuks mõtleb enamik inimesi: tehku, mis tahavad, mind see ei puuduta, mina elan oma elu! On neid, kes näiteks ütlevad, et selliseid saateid, mida ETV vana-aastaõhtul näitas, või selliseid teatritükke, mida Draamateater etendab, ei pea ju vaatama. Vale, see puudutab kõiki. Kasvõi juba seeläbi, et taolist „kultuuri" tehakse meie käest karistuse ähvardusel ära võetud maksuraha eest. Revolutsiooni poolt üle võetud ühiskonnas ei saa keegi elada „oma elu", sest revolutsioonilised eesmärgid ja põhimõtted kirjutatakse seadustesse, neid kultiveeritakse haridussüsteemis, kultuuris ja meelelahutuses. Häda neile, kes väljendavad teistsugust arvamust. Tegelikult ei julge n-ö tavainimesed juba praegu oma arvamust avaldada – nad kardavad oma tööst ilma jääda ja seda, et nad ühiskondlikult tühistatakse.
Eestis saab masse vaos hoida ka Vene-kaardiga. Piisab, kui küsida, kas tahetakse elada Kremli väärtuste järgi ja teha midagi, mis Putinile meeldib. See on otsekui võlukepike, millega saab maha suruda igasuguse rahulolematuse. Sellele apelleerib ka kirjanik Berk Vaher, kes kirjutab ERRis kõnealuse lavastuse rõveduste ja mõnituste vastu protestinud „äärmusmustagurlastest": „Küttes üles raevu teatri ja seda vahendava rahvusringhäälingu vastu, õigupoolest kogu Euroopasse ja läänemaailma kuuluva Eesti riigi vastu, edendavad mitmed ennast rahvuslasteks kutsujad tahes või tahtmata vaenlase huve. See – ja mitte teatraalsed provokatsioonid – peaks meile tegelikult muret ja ohutunnet sisendama."
Kui eesti rahvas laseb resigneerunult Revolutsioonil edeneda ning oma riiki ärastada ja rüvetada, siis jäävad konservatiivsed jõud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Kuni selleni, et viimaks ei olegi meie ühisest kodust nimega Eesti midagi alles jäänud.