Palja tagumikuga laval ringi tormata võib tunduda „kõva" olemine praegusele teatripublikule, aga see räägib publiku degradatsioonist. Näitlejad võiksid katsuda laval viibida püksid jalas ning samal ajal mitte röökides. See oleks tõeline väljakutse ja nõuaks oma ande riismete rakendamist kogu ulatuses, kirjutab Jüri Kotšinev.
Ei jõua mööduda nädalat kasiinolaadses riigitaolises äriühingus, kui ei lahvata järjekordne skandaal, mis puudutab suuremat osa siin elavat põlisrahvast. Õiglustunne ja igas normaalses inimeses kaasasündinud normaalsuse tunnetus protesteerivad pidevalt iga uue lahvatanud skandaali puhul ja see on loomulik reaktsioon toimuvale Eesti Vabariigis.
Omal ajal, kui Eesti oli okupeeritud CCCP poolt, oli käibel karikatuur ENSV vapist, kus abreviatuur ENSV oli lahti kirjutatud kujul – „Enne Nälg, Siis Viletsus".
Vabariigi taaskehtestamisega algas erastamine ja „läänestamine" ning siin oli suuresti eelistatud olukorras endine, nõukogude rahvamajanduse juhtiv nomenklatuur.
Olles loomu poolest alati hea sisemise vaistuga ning tundes uute võngete kaudu omal nahal peatset mängureeglite muutumist juba „perestroika" teisel ja kolmandalgi aastal (1985, 1986, 1987), olid nõukogudeaegsete tööstusettevõtete ja majandite direktorid ning kolhooside esimehed juba jõudnud sõlmida Soome partnerite ja sotsleeri riikide nagu Ungari, Saksa DV ja Rumeenia, Bulgaaria jne. ettevõtetega „ühisettevõtteid" ja algatanud majanduslikke ühisprojekte.
See andis punadirektoritele, kes muide nii väga punased tegelikult ei olnudki, suure eelise nende kodanike ees, kes ei kuulunud nõukogudeaegsee ENSV nomenklatuuri hulka ega saanud erastada ning hiljem erastatud ettevõtteid „lääne partneritele" võileivahinnaga maha parseldada.
Kadusid Rootsi ettevõttele müüdud tubakavabrik „Leek", kadus Tallinna Limonaaditehas, kadus „Leibur", riideid tootvad „Baltika", „Marat" jne. Oi kui palju kõike veel kadus. Inimesed, kes olid töötanud nimetatud ja nimetamata ettevõtetes, kaotasid oma töö ja koha „uue elu tuultepöörises".
Tohutu džungliseaduste pealetung valitses elamispindade erastamisel ja korterite vabaturu tekkimisega. Tavaline oli see, et elu hammasrataste vahele sattunud nooremapoolsed või varajases keskeas mehed müüsid oma elamised maha ja saadud niruse raha umbes poole aasta või aastaga maha jõid.
Mõne aasta pärast nägid need, vaevalt neljakümnesed eilsed töömehed välja nagu inimvared, raugad, kes ei elanud eriti kaua ja täitsid pealinna räämas tänavaid töötute, kodutute hulgustena.
Uue elu karmi olustiku illustratsioonidena mõjusid kunagi süütuna tundunud vanasõnad ning püsivad sõnaühendid nagu „inimene on inimesele hunt", „sõpra tunned hädas", „võlg on võõra oma" jne.
Hoopis uue tähendusega kõlas mälus vana rahvalik laul „igaüks on oma saatuse sepp…" ning ütlus „kohe näha, et vanad sõbrad" muutus nii eluliseks siis, kui üheksakümnendate alguses ja keskel langes tänavatel ja autoteede maanteekraavides palju omaaegseid „üritajaid" kolleegide-konkurentide käe läbi.
Sel ajal elades oli mulje, et hommikul „tööle" sõites tulistasid erinevate grupeeringute liikmed oma konkurente ja kes see päev sihtkohta jõudsid, pidutsesid peale raske äripäeva lõppu samades ööklubides koos nendega, kes hommikul neid maha lasta üritasid. Seal olid märksõnadeks kokaiin ja lõputu raha laristamine koos muude sigadustega.
Elu tollastel peremeestel ja „tegijatel" oli neil aegadel komme hankida endale tollase „kunsti" erinevaid hitte. Inimesed võisid osta kunstniku kakast või siis küüntest meisterdatud „installatsioone" ja muud sarnast „loomingut". Kõik see kokku soodustas tollal moes olnud parasiitkunsti tekkimist.
Kes suutis raamida ära kõige suurema sigaduse ning jutustada juurde asfaldist või betoonist vorbitud, õigemini valatud teosele vinge kontseptsiooni, see oli oma loomingu edukas müügimees. Tekkisid ka igat liiki „galeristid", kes rikastele uutele turumajanduse preeria kauboidele sarnast suurt „kunsti" vahendasid ning selle kõige juurde tekkisid uue nähtusena kunsti „asjatundjad ja müüginäituste korraldajad".
See oli aeg, kui pandi alus kaasaegsele solgiloomingule. Peale etenduskunsti tuli üsna pea lavale ka elukutseline teater oma uuenduste ja kisa ning poriloopimise „esteetikaga". Selline, palaganiks muutunud lavakunst ei olnud esindatud kaugeltki ainult No. 99 taoliste kooslustega. Peagi oli kogu kohalik teatrimaastik üleujutatud röökurteatritega ning valitsevaks väljendusvormiks sai selles valdkonnas nilbuste ja räiguste suur paraad.
Juhtivad lavajõud ei suutnud siis veel endale sissekallatavaid vedelikke korralikult alla neelata, kui juba lasid sissekaanitu välja, tihti läbi pükste ning oksendasid sissevohmitu tagasi otse enda varvastele ning põrandale või kellegi sülle enda ümbruses.
Sellised ajad oli üheksakümnendatel. Kõik praegu kohalikul teatrimaastikul ning kunstielus ja kirjanduses toimuv on hale vari omaaegsetest „suurvormidest".
Filmikunst omas muidugi erilist kohta juba alates eelmise sajandi lõpukümnenditest ning on sellest ajast vaid hullumeelsemaks läinud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Kas see on paratamatus või ei ole, ma ei tea, aga ma tean, et sellisest loomingulisest keskkonnast tuleb ennast eemal hoida.
Kohalikel tegijatel on võrreldes nende „lääne" kolleegidega kõvasti puudu eneseirooniast ja võimest endasse ja enda ümber toimuvasse suhtuda läbi huumoriprisma. Siinsed autorid ja osatäitjad ning kujutava kunsti tegijad paistavad silma erilise masohhismi ja enesemõnitamise poolest. Ei muud, kui trumm neile kätte ja pasun suhu!
Kui sellisest loomingulisest „intelligentsist" piisavalt eemal olla ja mitte sattuda nende hammustamise, sülitamise ja junnide loopimise ulatusse, siis on kõik hästi. Kõik nimetatud oma haiguslugude kroonikud lahkuvad varem või hiljem elulavalt ja asuvad tootvale tööle pudelikorjajatena või kojameestena.
Iga roosikasvataja teab või vähemalt peaks teadma, et kui ei hoolitseta oma kasvandike eest, siis hävitab umbrohi kohe kultuursordid ning ilma kasvuhooneta ja pideva hooleta roosid ei kasva. Ilma okasteta roosidest laulis kunagi üks ENSV aegne estraadilaulja. On aeg seda laulu meenutada.
Palja tagumikuga laval ringi tormata võib tunduda „kõva" olemine praegusele teatripublikule, aga see räägib publiku degradatsioonist. Näitlejad võiksid katsuda laval viibida püksid jalas ning samal ajal mitte röökides. See oleks tõeline väljakutse ja nõuaks oma ande riismete rakendamist kogu ulatuses.
Võib-olla ei mõistaks sarnast etendust kaasaegne teatrikülastaja, aga proovida võiks ikka. Kasvõi julge eksperimendi formaadis.
Peavoolu moodustavad siin maal tegelikult need, kes on jäänud normaalseks ja seega on tegelikult jäme ots peavoolu ehk normaalsete kodanike käes.
Teha jääb üle vaid väike vangerdus ja pühkida võimult minema need riigiametnikud ja valitsuse ministrid, kes soosivad ja edendavad ise igat liiki väärakate kükatantsu Eesti elulavadel.
Kohalikud valimised ei ole mägede taga. Alustada võiks nendest valimistest kui peaproovist enne järgmisi riigikogu valimisi mõne aasta pärast. Kui võidab normaalsete kodanike peavool, siis saab vabalt näha etendust, mille annab Eesti 200 tantsutrupp Tallinna Loomaaia Sõprade klubis Veskimetsa puude varjus sealsel vabalaval ja Kristen Michalit esinemas pantomiiminumbriga „Loll on raske olla".
See arvamus on lolli arvamus. Loll on raske olla küll, aga lolliks on kerge saada. Seda tõestas Michal väga kõnekalt. Nüüd jääb üle luua olukord, kus jalajälg Michali pükstel annaks talle kõnekalt märku, et ta ei ole leidnud kohta rahva südames.
Niisiis, armsad kaasmaalased, ärge heitke meelt ega kaotage lootust – kõik võib veel hästi lõppeda.
P.S. Nõrganärvilistel lugeda kaks korda.