Markku Ruotsila vaatleb teoses „Trumpi Ameerika" peavoolumeedia sündi, mis sai teoks juba pea sajand tagasi. Teost vahendab Roland Tõnisson.
USA presidenti Donald Trumpi on läbi aastate pilgatud tema soengu, kõnemaneeri ja esinemisstiili pärast. Üle terve läänemaailma tegutsevad „sõltumatud faktikontrollijad" võisid olla kindlad oma töökoha säilimises, sest neil oli närida mõnus, mahlane kont, mis ei paistnud kuidagi otsa lõppevat. Trump pakkus väljakutseid iga päev, sest astus üles stiilis, mis oli ebatavaline ja mida võidi pidada arrogantsekski.
On selge, et kui keegi soovib olla soliidselt neutraalne ja märkamatu, siis tuleb valida monotoonne, mitte kedagi pahandav ja mitte midagi ütlev stiil ja sõnum. Trump on oma elus käitunud teadlikult sellele vastupidisel viisil. Ta on avanud oma käitumis- ja suhtlusmalle oma 1987. aastal avaldatud raamatus „The Art of the Deal," mis eesti keeles võiks kõlada kui „Tehingu / Kokkuleppe kunst."
„Me müüsime unelmat," kirjutas ta selles. Ent mitte õhku, nagu teevad seda poliitikud. Tema rajas konkreetse äri, pakkudes töökohti ja panustades konkreetselt oma koduriigi igapäevasesse ellu. Selleks, et olla äris edukas, pidas Trump vajalikuks tunda oma klientuuri.
Nii töötas ta välja kõne- ja esinemisstiili, mida võib nimetada „tõepäraseks liialdamiseks" – oletades, et kliendid soovivad osta parimat. Termini autoriks on Trumpi varikirjutaja Tony Schwartz ning sisuliselt ei olnud tegemist mitte millegi üllatavaga, kuna vastav praktika on tuttav igale ärimehele, kes üritab oma kaupa müüa.
Olles jõudnud ärimaailma eliidi hulka, ei saanud Donald Trumpist siiski sellesse sulandunud isikupäratut ärihaid. Trump pidas ennast enne „sisenemist" poliitikasse „töölisklassi miljonäriks". Seda enam, et temasugust Queensi lihtsa linnaosa poissi ei võta muu eliit omaks. Poliitikuna pakkus ta end keskklassi ja proletariaadi eestkõnelejaks ja oma ellusuhtumisega on ta selliseks ka saanud.
Markku Ruotsila:
„Trump lähenes teadlikult veel otsesemalt meediale. Seda tegi ta koos publikuga. Trump ärritas meelega peavoolumeediat võimalikult teravate, liialdatud väidetega ja sõnastusega, et paljastada silmatorkavat vastuolu peavoolumeedia mõttemallide ja tavalist tööd tegeva rahva väärtuste ja mõttemaailma vahel. Sellisel moel provotseeris ta meediat paljastama oma olemust üha hüsteerilisemate avaldustega Trumpi aadressil. Viimaks sai meedia Trumpi-vihast keskmise ehk tavalise ameeriklase vihkamine. Trump oli selles pildis liialdatud versioon keskmisest ameeriklasest – otsekohene, lihtne, võitlusvalmis, intelligentides kahtlev ja just seepärast nii vihatud kui imetletud."
Donaldist sai uuenenud meediamaastikul aktiivne „säutsuja" keskkonnas nimega Twitter. Kriitikute arvates alandas ta sellega presidendi institutsiooni ja suur enamus vabariiklasigi oli arvamusel, et president ei peaks end sellises keskkonnas presenteerima, kuna see rikub ametikandja mainet.
Nelja aasta jooksul avaldatud 24 000 säutsu ei osutunud just kõige tugevamaks vahendiks võitluses meediamaastikul, kuigi võis mõista soovi püsida kiirelt muutuvas maailmas aja tasemel. Aga – säutsudest räägiti iga päev ja peavoolumeedia hekseldas neid suure mõnuga.
Vaid 8% ameeriklastest lugesid twiite otse presidendi kanalilt, ülejäänud lugesid neist teistest kanalitest ning koos selgitusega, kuidas neid mõista. Võimalik, et säutsud, õigemini nende tõlgendused, aitasid enim kaasa loomaks presidendist oma ametisse mittesobiva inimese imagot.
Ometigi ei olnud lood kaugeltki head ka peavoolumeedia endaga. Alates 1970-ndatest aastatest oli usaldus USA ajakirjanduse vastu langenud järjepidevalt. Alates aastast 2005 ei ole meedia usaldusväärsuse protsent tõusnud kordagi üle 50. Aastaks 2016 olid peaaegu 70% kõigist kodanikest ja nende hulgas enam kui 90% vabariiklastest kaotanud usalduse meediakontsernide vastu. Võib öelda, et
Trump ei lammutanud ühiskonda, vaid sõnastas uuesti need protsessid, mis olid kestnud juba kahe inimpõlve vältel. Meedia vasturünnak Trumpi „valede" vastu ei suutnud tuua suuri inimrühmi tagasi enda rüppe, vaid pigem kinnistas arusaama, et meedia on kinni makstud, politiseeritud ja polariseerunud. Ja see oli saanud alguse juba 1930-ndatel aastatel, mil loodi föderaalamet FCC ehk Federal Communication Commission (Föderaalne Kommunikatsioonikomisjon), mis reguleeris alguses raadiojaamade, hiljem ka telekanalite tegevust ja programmide sisu, tasakaalustades neid – eesmärgiga anda eetriaega kõigile osapooltele küsimustes, mis olid ühiskondlikult aktuaalsed ja vaidlusalused. Eelkõige oli komisjoni tegevus suunatud religioossete raadiokanalite ohjeldamiseks. Katoliku preester isa Coughlin kaotas selle läbi hulga eetriaega, tema järel ka teised konservatiivsed kristlased.
1949. aastal käivitas komisjon fairness (erapooletus) – doktriini, mis sätestas veel tugevamini „sotsiaalse õigluse" printsiibi. Nüüd võisid raadiojaamad kaotada tegevuslitsentsi ja kuni 10 000-dollarilise trahvi. Pealtnäha olid seatud eesmärgid kõigi jaoks õiglased.
Nüanss oli vaid selles, et kusagil ei olnud määratletud, mida tähendab „ühiskondlikult oluline", „aktuaalne" ja „vaidlusalune". Selle määratlesid oma äranägemise järgi bürokraadid, kes olid toona juba üsna vasakpoolsed ja suhtumine meediamaastikku oli erapoolik, isegi polariseeritud. Neid aegu võib pidada ka raadio ja televisiooni osalt peavoolumeedia ehk mainstream media (MSM), ka legacy media, alguseks.
Ajalehtede puhul oli jaotumine toimunud juba palju varem. Liberaalide New York Times ja Washington Post seisid vastakuti konservatiivide väljaannetega Wall Street Journal, Chicago Tribune ja Los Angeles Times. Kahe viimase areenilt lahkudes tulid nende asemele Washington Examiner ja Washington Times. 1950-ndatel hakkasid ilmuma National Review ja Christianity Today.
Alates 1950-ndatest aastatest olid konservatiivid võidelnud õiguse eest saad endale samaväärset ruumi raadio- ja telemaastikul. Kõik presidendid kuni Richard Nixonini ja asepresident Spiro Agnew´ni olid olnud seisukohal, et „äärmusparempoolsusele" tuleb kott pähe tõmmata. Nixon ja Agnew panid juba ammu enne Trumpi sõnadesse ameeriklaste, „vaikiva enamuse", tundmused ja mõtted nende vastaseks kujunenud, MSM-i valitsejate suhtes. Neid nimetati presidendi ja asepresidendi poolt „väikeseks privilegeeritute vennaskonnaks, keda keegi ei ole valinud, ent kellele on riigi poolt antud monopol infomaastiku haldamiseks."
Aastal 1987 loobus Ronald Reagani administratsioon fairness-doktriinist ning raadio- ja teleprogrammide „karjatamise." See tegi võimalikuks konservatiivsete raadiojaamade tegevuse ning aitas kaasa telekanali Fox News sünnile. Sellel telekanalil oli peagi pärast tegevuse algust kaks miljonit vaatajat enam kui liberaalsetel CNN-il ja MSNBC-l kokku.
Fairness-doktriini on üritatud äratada ellu Bill Clintoni ajal, kui ta andis põhjust uurida oma eraelu ja poliitilist tegevust. Hillary Clintoni sõnul oli kõige taga „ülisuur paremäärmuslik salaorganisatsioon," mille lipulaevaks oli Fox News ja mis vajas vaigistamist. Demokraadid esitasid vastava seadusemuudatuse aastatel 2005 ja 2007. Barack Obama presidendiametisse astudes aastal 2009 oli see tema üks esimesi ettevõtmisi.
MSM oli aga niigi tubli. Juba Trumpi valimiskampaania ajal töötas see täistuuridel. Aastal 2016 oli kanalite NBC, CBS ja ABC Trumpi puudutavatest uudistest 94% negatiivse sisuga. Pea samal tasemel olid liberaalide ajalehed New York Times ja Washington Post. Keskenduti Trumpi suhetele Venemaaga, tervishoiupoliitikale (mis keskendus selle rahategemismasina reformimisele) ja immigratsioonipoliitikale. Vaikiti maha töötuse taseme alanemine ja majanduse elavdamine – need teemad said nimetatud väljaannete ja kanalite tegevuses 60 korda vähem ruumi.
MSM oli ka agar kokku lugema Donald Trumpi valesid. Aastal 2017 valetas Trump 2000 korda. 2018. aastal 6000 korda ja järgneval aastal koguni 8000. Washington Post teadis nimetada, et kolmanda ametis oleku aasta lõpuks oli Trump valetanud 16241 korda. PolitiFacti (faktikontrolli-keskne võrguleht) väitel olid 2016. aasta presidendivalimiste ajal Trumpi poolt esitatud faktidest 67% väärinfo.
Seega, kui meil tekib seda lugedes tunne, et „ma olen seda kusagil näinud," siis hea lugeja ei eksi. Meie „kodumaine" meedia tegutseb samadel alustel nagu MSM, olles tõestanud oma lojaalsust sellega viimastel aastatel iga päev.
Õnneks elame veel ajal, mil peavoolu kriitikuid võib vaid üle valada solgiga, purustada nende maine, tühistada ja võtta neilt inimväärikus, aga mitte füüsilist elu ja vabadust. Millisena vaatame praegu toimuvale tagasi aastal 2029?