EKRE esimees Martin Helme arvab ühismeedias, et Kristen Michali valitsus on korrumpeerunud tankistidest koosnev "lendav tsirkus" ja loodab, et see "õudus" ei kesta enam kaua.
Korraks mõtlesin endamisi pöörduda presidendi poole, et ta ei kinnitaks ametisse uusi katastroofiministreid ametisse, aga siiski loobusin. Esiteks ei ole presidendil põhiseaduse järgi õigust otsustada, milliseid ministreid võiks ametisse kinnitada ja milliseid mitte. Täna sooviks, et president ei nimetaks ametisse Karmen Jollerit, Hendrik Terrast, ega Igor Tarot, samas mõne aja pärast võib president tõmmata kriipsu peale kõigile EKRE ministritele, nagu seda soovis teha Kersti Kaljulaid. Sellist õigust põhiseadus presidendile lihtsalt ei anna.
Selle asemel võiks Eestis olla rida sisemisi poliitilisi korrektsioonimehhanisme, et koroonakorruptandid, deitimisdiletandid, roheoportunistid või Moskvas Vladimir Putini ajal Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis käinud poliitikud ei saaks ministriteks.
Esimene filter peaks olema igal inimesel endal sees. Ministri töö on raske! Või noh, peaks olema; eeldusel, et seda tööd soovitakse päriselt teha. Päevad on pikad, teemad on keerulised (kas keegi on kunagi üritanud lugeda eurodirektiivi ja selle lisasid?), mida saadab lakkamatu press ametnike, huvigruppide, lobistide, enda erakonna ja koalitsioonikaaslaste poolt.
Kõik tahavad lakkamatult midagi (peamiselt raha) ja pole vahet, mis valdkonna minister ollakse. Vastutus on samas suur. Ja isegi kui poliitiline vastutus on sõnakõlks, siis peksa saab kõigi asjade eest ikkagi minister. Lisaks lõpeb karjäär tavaliselt halvasti. Enne ministriameti vastuvõtmist peaks iga inimene enda sees korralikult läbi kaaluma, kas ta saab tööga hakkama. Mida ta soovib nende loetud kuudega, mis ametis ollakse, saavutada. Kellele ta võib toetuda. Kuidas ta mõõdab õnnestumist ja ebaõnnestumist. See pole lihtsalt nii, et oo, mulle sõitis must mersu treppi ja kantsler näitas uhket kabinetti ja küll ma hakkama saan. Elu on näidanud, et suur osa poliitikutest ei saa, kohe üldse mitte.
Teine filter peaks olema parteiline. Iga partei juht peab mõistagi arvestama jõujoonte ja ambitsioonidega erakonna sees, kuid lõppkokkuvõttes tegema otsuseid pidades silmas erakonna kasu või kahju. Minister on täidesaatva võimu esindaja. Ta läheb asju ära tegema. Kui ta läbi kukub või teeb neid asju nii nagu näiteks Jürgen Ligi, kes õitseb keset enda tekitatud lägamerd, siis on temast erakonnale rohkem kahju kui kasu. Kui ta tekitab skandaale, ei vii ellu erakonna valijatele antud lubadusi, jätab lihtsalt totaka mulje, siis tõmbab ta erakonna mainet alla ja nõrgestab erakonna positsioone. Normaalne juht ei tohiks nimetada ametisse inimesi, kelle kohta võib ette arvata, et ministriametis põruvad. Praegu nii juhtus. See paneb küsima, et kas mitte polnudki eesmärk mõned ambitsioonikad kuid silmapaistvalt nõrgad parteisisesed konkurendid edutamisega läbi kõrvetada. Küüniline, aga tõhus erakonnapoliitika. Kahjuks toimub see kõigi eestlaste normaalse elu arvelt.
Kolmas filter peaks olema peaminister. Tegelikult on see ikkagi peaminister, kes peab valitsust juhtima ja kellel on lõppeks õigus öelda koalitsioonipartneritele "ei", kui talle esitatakse ministrikandidaadiks mõne silmapaistvalt problemaatilise inimese nimi. Sellest kannatab kogu valitsuse töö, kui mingid valdkonnad taandatakse klounaadiks. Mille peale kukubki välja lendav tsirkus, nagu Kristen Michaliga on juhtunud.
Paraku võib näha, et Michal ei võta oma valitsuse tegemiste eest mitte kunagi mitte mingit vastutust. Alles oli tal ministriks pronkssõdurit armastav kremlimeelne, kes reformierakondlaseid ei seganud. Samuti ei sega teda Ligi naiste mõnitamine ega Yoko Alenderi tuulikukorruptsioon ja valetamine. Michali valitsuses käib kõik viisil, nagu Ella Fitzgeraldi jazziloos "Anything goes"! Kui ikkagi järjest pannakse ametisse inimesi, kes mitte ühegi parameetri järgi sinna kuidagi saada ei tohiks, siis tekib taas küsimus, et milline on sellise tegevuse tegelik eesmärk? Tegemist on tankistidega, kellel on ülesanne raha kantida, lobistidele teeneid osutada, omadele ametikohti luua. Tühja sellest valitsemisest, rotti tuleb panna, kuni veel kannatab!
Üks filter on veel. See on parlament. Seal istuvad inimesed, kes veel aasta tagasi tagasivalimise peale ei mõelnud, laske meil valitseda! Aga nüüd hiilib üha sagedamini ligi selline ebamugav, närviline murelikkus. Eesti 200 kaob poliitiliselt pildilt täielikult, Reformierakond kaotab riigikogu kohtadest vähemalt pooled, sotsidel pole ka midagi paremaks läinud (ehkki väga palju halvemaks ka mitte). Lisaks muidugi kõik need jooksikud aknaalused, kelle poliitiline rada on läinud päris sohu ja lõpp terendab. Need kõik kannatavad ükskõik milliseid skandaale, ükskõik millist häbi, nemad ei kõiguta valitsust ega tee ühtegi liigutust, mis võiks tuua kaasa erakorralised valimised.
Nii olemegi olukorras, kus tegelikult on selgelt näha, et mitte ükski enesekorrektsioonimehhanism, mis peaks tagama, et Eestis valitsus koosneks siiski enam-vähem normaalsetest ja kasvõi natuke kompetentsetest inimestest, ei tööta. Kui poliitiline kultuur on ära hävitatud, et saaks teha omasooiharate "abielu", automaksu, saata miljardeid kliimašarlatanidele ja veel rohkem miljardeid sõjatööstusele, et mehitada kohtud, prokuratuur ja jõustruktuurid võimuerakondade vastaseid taga kiusavate prokuröride-kohtunike-ametnikega, siis põhiseadus enam ei aita. Kui ükski kirjutamata reegel ei kehti, siis kirjutatud reeglid ei tähenda samuti midagi ja tulemuseks ongi õudus.
Lohutus on see, et see jubedus ei kesta kaua. Mida räigemaid otsuseid tehakse, seda suurema pauguga see süsteem lõhki läheb. Selle järel peavad normaalsed inimesed lahendusi pakkuma.