Arukad eesti inimesed peaksid lõpetama teleriekraanide ja nutitelefonide ebajumaldamise ja tulema kodudest välja, et meie elu ise üheskoos uuesti üles ehitama hakata, kirjutab Malle Pärn.
Mis on meie praeguse aja kõige valusamad probleemid?
Panen mõned neist siin kirja, nii nagu need mulle meelde tulevad.
Toimetulek igapäevases elus.
Ettevõtete ja koolide sulgemised.
Sündivuse ohtlik vähenemine.
Maaelu väljasuretamine.
Metsade mõõdutundetu hävitamine.
Hullumeelne maksumaraton.
Elektri ebaõiglaselt kõrge hind ja absurdsed lisatasud.
Rohepööraste absurdsed valed ja röövimised.
Eestimaa vägistamine Rail Balticu ja sõjamängude ohvriks.
Maavarade võimalik mahamüümine välismaalastele.
Poliitikute võõrdumine rahvast ja lugupidamatus rahva vastu.
Inimlike väärtuste keelamine ja halvustamine.
Pahede kuulutamine voorusteks.
Normaalsuse asendamine ebanormaalsustega.
Ohtlik sõja õhutamine Euroopas.
Liigne kuuletumine välismaistele ideoloogiatele.
Orjalik kummardamine Brüsseli ees.
Kultuuri kahetsusväärne allakäik.
Hariduse allutamine ebanormaalsuste ideoloogiale.
Väiklased tülid ja kaklemised erinevate inimrühmade vahel.
Vastastikuse austuse puudumine ühiskonnas.
Loomulikult ei ole ükski neist probleemidest tekkinud ise, need on kõik meie seniste valitsejate (ning nende lakeide ja käsilaste) rumala ja vale tegutsemise õied ja viljad. Kurb, kui aednik enda kasvatatud taimi ära ei tunne. Või kiidab nõgeseid ja ohakaid aiamaal ning kitkub välja seal kasvavad teiste külvatud porgandid ja muud kultuurtaimed.
Ükski inimene pole ideaalne, meil kõigil on puudusi. Kui me tahame saavutada mingit kohta või positsiooni avalikus elus, siis me ei tohi seda tõsiasja kunagi ära unustada.
Inimene kipub ikka olema mingil määral isekas ja enesekeskne, mõni vähem, mõni rohkem. Paljudel puudub või on väga nõrk enesekriitiline meel, seega usuvad nad, et neil on alati õigus teha ja nõuda seda, mis neile meeldib. Mida rumalam on inimene, seda vähem ta kahtleb enda võimetes ja teadmistes.
Poliitikas on vist paratamatu, et inimene ikka lähtub oma tegevuses mingil määral omakasust, ja seda tuleb vähemalt endale tunnistada. Igasugu ihasid ja instinkte ja isiklikke soove tuleb valitseda kaine mõistusega ja kaaluda südamega.
Tark poliitik ei unusta kunagi seda, et tema kõige suuremaks tegelikuks kasuks on see, kui tema mõtted ja plaanid ja tegevus on suunatud oma rahvale kõige parema elukorralduse leidmisele ja elluviimisele. Rahva hea elujärg näitab ju seda, et tema saab valitsejana oma tööga hästi hakkama.
Poliitiline, sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline, (kokkuvõtvalt riiklik ja rahvuslik) elukorraldus peab seega olema võimalikult soodne, rikkalik, loomulik ja kasulik rahvale, keda ta teenib – pange tähele: TEENIB, mitte ei valitse!
Valitsus on rahva teener!
Valitsus ei ole rahva isand, nagu meie Toompea poliitkarjeristid ilmselgelt arvavad. Et rahvas on nende jaoks, mitte nemad rahva jaoks. Mitte miski pole poliitikule ohtlikum kui selline rumal eksiarvamus. See on tegelikult ju poliitiline enesetapp.
Valel on lühikesed jalad, ütleb meie vanasõna.
Karjerist võib ju endale korraldada soodsad valimised ja pääseda valitsusse, aga rahvas ei armasta teda, enamasti vihkab, põlgab ja naerab tema üle. Ta on rahva meelest vaid üks ennasttäis narr, kes on endale uhked hilbud ümber seadnud.
Ta jääb ka ajalukku (vähemalt mõistlike inimeste meelest) rumala ja edeva narrina või lausa kurjategijana, olenevalt sellest, kui kaugele ta oma tegutsemistes kõrvale kaldus oma tegelikust ülesandest. Tulevased põlved hindavad teda kindlasti objektiivsemalt kui nende praegused toiduahelad, kes ise ka nende poliitkarjeristide sahkerdamistest kasu saavad.
Tark poliitik arvestab sellega, et ta võib eksida. Ta võib hinnata inimesi enda ümber valesti, usaldada petiseid ja mitte märgata ustavaid sõpru. Ka võib ta teha valed valikud rahva elu korraldamises. Ta julgeb ausalt tunnistada ka oma eksimusi. Ja püüab neid heaks teha.
Tark poliitik võtab kuulda arukate inimeste kriitikat. Ta kaalub oma otsuseid ja valikuid hoolikalt.
Kui palju meil on veel tarku poliitikuid, kes pole ennast peenrahaks vahetanud?
Arukad eesti inimesed peaksid lõpetama teleriekraanide ja nutitelefonide ebajumaldamise ja tulema kodudest välja, et meie elu ise üheskoos uuesti üles ehitama hakata!
Me võlgneme selle oma Vabadussõja kangelastele!