22. aprillil 2025 möödus 155 aastat Vladimir Lenini sünnist. Suurest sotsialistist on nõukogude mütoloogia teinud valelikult rahva huvide eest võitleja, kes oma isikliku heaolu tahaplaanile jättis. Olgu sellel teemal avaldatud üks lõik teosest „Verepunane Venemaa."

Sotsialismi pale on jäänud tänagi samaks – küsimus ei ole iial olnud rahva huvides, vaid isiklike taskute täistoppimises. Seda sai näha Soome eelmise peaministri Sanna Marini ajal, kelle isiklikud kulud lükati riigi kanda ja kelle ajal paisus nõunike (loe: riigi palgale võetud sõprade-tuttavate) arv nii suureks, nagu see kunagi ei ole olnud. Seda sai näha ka Ühendriikides, kus liikumise BLM juhid ostsid isiklikult endale liikumisele annetatud ja eraldatud rahade eest luksuslikku kinnisvara.

Aga vaadakem siis, kuidas hoolitsesid rahva heaolu eest sotsialistid-kommunistid, kes tulid töörahva põlve uueks looma:

1921. aasta suvel viis ajaleht New York Times väidetavalt läbi uurimuse, mille tulemusena olevat selgunud, et töörahva uue riigi juhid elavad luksuses ega piira ennast milleski ajal, mil tsaaririigi varemetel elav rahvas on uute tuulte pöörises kaotanud suure osa oma elatusvõimalustest. Mitte ainult seal väidetu alusel võib öelda, et nõukogude mütoloogia ühel „vaalal" ehk revolutsioonijuhtide tagasihoidlikkusel ei ole põhja. Kõik jutud nälgivast Leninist, kes jõi suhkruta porganditeed leivatüki kõrvale ja kinkis talle toodud suitsutuura lastekodule, on väljamõeldis.

Näljast kokku varisev pennitu, õigemini kopikata Dzeržinski, keda toitsid tema alluvad, on vaid üks punase ajupesu valetoodetest. Revolutsioonijuhid olevat punasaagade kohaselt elanud puuduses ja loobunud töörahva heaks kõigist oma privileegidest. Nagu näiteks toitlustuskomissar Tsurjupa, kes oma töökohal näljast nõrkenuna olla kokku kukkunud.

„Punast ketamarja oli külluses. Selle oivalise kalamarjaga ei ole kaetud mitte ainult minu mälestused revolutsiooniaastatest," kinnitas hiljem riigipööramise üks olulisimaid initsiaatoreid Lev Trotski. John Reed, ajakirjanik Ühendriikidest ja kuulsa teose „10 päeva, mis vapustasid maailma" autor, kirjutas, et Smolnõis asutati juba enne bolševike riigipööret erisöökla kesktäitevkomitee liikmetele, kus võis endale lubada toonases miljöös suurt luksust – leiba võiga ja piiramatus koguses teed.

Valitsus kolis märtsis 1918 Moskvasse ja Kremlis avati kohe spetssöökla. 29. mail kirjutas rahvakomissaride nõukogu kantseleiülem Moskva linna toitlustuskomiteesse: „Äärmiselt olulisena esitan nõude anda nõukogude juures oleva söökla käsutusse teatud kogus sinki, linnuliha, lihakonserve ja juustu." Vaid ühe kuu jooksul, novembris 1920, eraldati Lenini perekonnale kesktäitevkomitee laost 24,5 kilo liha, 2 kilo musta kalamarja, 7 kilo juustu.

Asutati eripajukid Kremli ametnike ja nende pereliikmete jaoks. Kokku oli neid „Kremli pajokkide" saajaid umbes 10 000. Eripajukite jagamine kestis kuni NSVL-i lõpuni.

22. juulil 1921 andis Lenin korralduse Toitlustuse Rahvakomissariaadile organiseerida eriline lavka (ladu) toiduainete (ja tarbeesemete) müügiks välismaalastele ja Kominterni kaudu saabunutele.

Kominterni täitevkomitee esimehe Grigori Kamenevi pruut Galina Kravtšenko meenutas hiljem: „Abiellusin juunis 1929. Muinasjutuline elu, muinasjutuline … Korter oli Maneeži väljakul … Kuus tuba … Ma käisin lõunaid toomas … Kanti nõudes, et ei jahtuks. Olime ju Kremlile lähedal, meie autole oli aga igal pool roheline tuli. Lõunad olid mõeldud kahele, ent söönuks sai neist üheksa inimest. Lõunate juurde anti alati pool kilo võid ja pool kilo musta kalamarja. Võis võtta gastronoomiat, maiustusi, alkohoolseid jooke. Nii suured kalad! Imelised kotletid …"

1932. aasta sügisel, kui Ukrainas valitses kunstlikult tekitatud näljahäda, said Moskva ametnikud igas kuus inimese kohta 4 kilo liha, 4 kilo sinki ja vorsti, kilo kalamarja. Septembris telliti keskkomitee pleenumi saadikute toitmiseks 10 tonni lihadelikatesse, 4 tonni kala, 600 kilo juustu, 300 kilo kalamarja ning muud. Kokku 93 nimetust toiduaineid.

„Kõige hirmsam on see, kui te tunnete äkitselt haletsust ja kaotate meelekindluse. Te peate õppima sööma isegi siis, kui kõik teie ümber hakkavad nälga surema." Nii räägiti instruktsioonis rajoonikomiteede töötajatele, kes tegutsesid holodomoriks nimetatud Ukraina näljahäda piirkonnas.

Vladimir Uljanov aka Lenin elas Moskva oblasti ühes uhkeimas mõisas, mis võeti ära (bolševikke heldelt rahastanud) Savva Morozovi leselt. Lenin oli võtnud enda kasutusse ka imperaatorliku autopargi, nende hulgas luksuslikud Delaunay-Belleville 45 ja Rolls-Royce Silver Ghost. Lenini isiklikel pangaarvetel Šveitsis olevat olnud 75 miljonit franki.

25.10.1918. astus ta koos oma õe ja abikaasaga esmakordselt üle villa läve, mis oli varem kuulunud Moskva linnapeale. Nadežda Krupskaja meenutas hiljem, et nad olid end tundnud selle luksuse keskel väga ebamugavalt, ent, nagu näha, tegid nad proletariaadi võidu nimel südamed kõvaks ja harjutasid end viibima ebaproletaarses keskkonnas. Ilmselt selleks, et paremini mõista klassivaenlaste mõttemaailma. Sellest kompleksist sai Nõukogudemaa esimene riiklik suvila ehk datša.

Tšekaa juht Dzeržinski, kes kinnitas oma alluvatele, et julgeolekutöötajal peab olema süda kuum ja pea külm, elas ise kullatööstur Stahejevi[1] marmori ja jaspisega kaunistatud eramus. Dzeržinski käsutuses olevat olnud ka vürstide Jussupovite palee. Selles olevat „raudne Feliks," kes tegelikkuses hirmsasti atentaate kartis, endale ka punkri rajanud. Tagasihoidlikumate kinnistute seas, mis tema käsutusse võeti, olid mõisnik Schlippe eramu Moskva lähistel Ljubanovos. Peale selle võis ta kasutada ka naftatöösturite Zubalovite mõisa. 1918. aasta septembris puhkas ta Šveitsis ja kirjutas sealt kodumaale, nõudmisega toimetada talle raamatukapp. Selle eest maksmise lükkas ta riigikassale, kuigi tema arvetel olevat olnud 80 miljonit Šveitsi franki.

Samaväärne summa olevat olnud ka Zinovjevi eraarvetel. Lev Trotski nimel olevat toona olnud USA-s 11 miljonit dollarit ja Šveitsis 90 miljonit franki. Lisaks sellele olevat olnud tal ka mitte väga tagasihoidlik suvemaja Tšerkizovos, kus olid villad ka Sverdlovil, Kalininil ja teistel vaese töörahva eest palehigis võitlejatel.

Siia juurde võivat lisada suure hulga vääriskivisid, mis oli kuulutatud „rahva omandiks".

Siin peab sellest teemast rääkima tingivas kõneviisis, sest New York Timesi kõnealusele artiklile ei ole siinkirjutanul võimalik otseselt viidata, kasutatud on kaudseid allikaid, kindlalt võib aga väita seda, et aastatel 1921–1922, mil rekvireeriti kiriku varad ja realiseeriti aadlikelt eksproprieeritut läänes, sai Lõuna-Aafrika vääriskivide kaevandamisest kahjumlik tööstusharu, kuna Venemaa paiskas naeruväärselt madala hinna eest müüki sellisel hulgal kalliskive, et seda võrreldi laviiniga. Kasum maabus loomulikult leninlastest enamlaste partei kassasse.

[1] Nikolai Dmitrievitš Stahejev (1852–1933) – 1. gildi kaupmees, metseen, kunstnik Ivan Šiškini sugulane. Armastas laia elu reiside ja hasartmängudega. Monte Carlo üks oodatuim klient, sest ta mängis suurte panustega ja tavaliselt kaotas, tundmata seejuures suurt meelehärmi. 1908. aastal mängis ta Monte Carlos maha 15 miljonit kuldrubla (Livadia palee ehitus maksis riigikassale 4 miljonit kuldrubla). Esimese maailmasõja eel kolis Stahejev Prantsusmaale ja naasis Venemaale 1918. aastal, mil kogu tema vara oli juba riigistatud. Väidetavalt olevat ta tulnud oma Basmannaja tänaval asuvast majast otsima sinna peidetud väärisesemeid. Tänaval maja poole astuva Nikolai Dmitrievitši tundsid aga ära rahvamalevlased, raudteedepoo töölised. GPUs pakkus Stahejev Dzeržinskile tehingut: maksta talle korralikku pensioni vastutasuks varanduse riigile üleandmise eest või lubada tal lahkuda välismaale. Väidetavalt olevat Stahejev saanud elu lõpuni pensioni. Temalt saadud varade eest olevat aga ehitatud raudteelaste kultuurimaja praeguse Komsomoli väljaku ääres. Raudteelaste häälekandja Gudoki ajakirjanikud Ilf ja Petrov olevat võtnud Stahejevilt intervjuu ja lõppkokkuvõttes olevat endisest töösturist saanud Kisa Vorobjaninovi prototüüp tuntud teoses „12 tooli."