Eesti on risti ja põiki lõhki käristatud, ja mitte ainult majanduslikul, sotsiaalsel või poliitilisel pinnal. Ka kultuurilisel, vaimsel, moraalsel, eetilisel. Isegi tunnete pinnal. Isegi rahvuslikul pinnal, kirjutab Malle Pärn.
Tõeks on iga sugupõlv pidanud vaid mingit seisukohta või süsteemi, mille on inimkonnale jätnud üks või teine parajasti autoriteetseks tunnistatud meestekamp. Või lihtsalt seda, mis on üldiselt vastu võetud, mis on inimkonna või rahva teadvuses või eelarvamustes võimu vägivalla abiga kinnistatud.
Kes meist lõpuni teaks, mis on Tõde.
Usun, et meile antakse aeg-ajalt tunda, mis on Tõde.
Või killukesi sellest. Aga mitte kunagi mitte keegi ei saa endale allutada Tõde. Me puudutame teda, kui me mingis olukorras käitume õigesti, ütleme midagi õigesti, mõtleme õigesti, mõistame õigesti. Ja leiame selle Tõe alusel ausaid mõttekaaslasi.
Ja sel hetkel me tajumegi, mis on Tõde.
Küllap see on Jumala ilmutus ja kinnitus. Kui me temasse usume ja temalt valgustust ootame. Kui me ei taha pimeduses elada.
Inimesele on Jumalast antud mõistus, mõtlemis- ja mõistmisvõime, ettekujutusvõime, meeldejätmisvõime, üldistamisvõime. Kõik need võimed kuuluvad inimese vaimsete võimete hulka.
Ühelt poolt teevad nad inimese vägevaks, targaks, vaimukaks, eriliseks olendiks meie loomariigis. Teiselt poolt aga teevad nad inimese nõrgaks, rumalaks, haavatavaks, mõjutatavaks, kavalalt kaalutlevaks, omakasupüüdlikuks, alatuks.
Eks ju ka kõik halvad omadused tulene inimese mõistusest, mõtlemisvõimest, ettekujutusvõimest, arutlemisvõimest?
Niisiis, kõik oleneb sellest, kuidas inimene kasutab oma vaimseid võimeid. Millised eesmärgid ta endale seab, keda ja mida ta usub, missuguse maailmavaate endale ehitab, kui palju ta laseb ennast petta nendel, kes temaga manipuleerimisest kasu lõikavad. Missugused valikud ta oma elus teeb. Kas ta valib tarkuse ja valguse või rumaluse ja pimeduse.
Me elame ühtaegu justnagu mitmes eri tasandi maailmas, ja peame valdama ka mitut erinevat keelt. Nagu on palju räägitud kahest Eestist – neid jaotusi võiks olla rohkemgi.
Eesti on risti ja põiki lõhki käristatud, ja mitte ainult majanduslikul, sotsiaalsel või poliitilisel pinnal. Ka kultuurilisel, vaimsel, moraalsel, eetilisel. Isegi tunnete pinnal. Isegi rahvuslikul pinnal. Õhus on vihkamist.
Sajanditepikkune orjaike on eestlased teinud üsna kuulekateks alamateks. Me nuriseme oma rõhujate ebaõigluse vastu, aga võtame enamasti omaks nende loodud kohustusliku ideoloogia vägivalla. Ja kakleme omavahel tühiste erimeelsuste pärast, ei taipa me seda, et üheskoos saaksime ju need rõhujad maha raputada.
Naiivne inimene usub, et televisioon ja kollane ajakirjandus toodavad tema jaoks meelelahutust. Vale, see kõik on meile pealesurutav ideoloogia, mis peab omakorda tootma mõtlemisvõimetuid, vähenõudlikke, lõbujanulisi tarbimishimulisi kodanikke, kellega on lihtne manipuleerida, keda on kerge valedega ära osta. Ja suunata nad aina omavahel kaklema, et neid selle melu varjus paljaks röövida.
Iseseisvalt mõtlev tark inimene on rumalale valitsusele alati ja igal pool ohtlik. Sest ta ei allu ideoloogilisele propagandale.
Kultuur peaks toetama inimese elutahet, peaks inimese elu elamisväärsemaks tegema, kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja, mitte nende mõnitaja ega hävitaja!
Üks punkt meie põhiseaduses ütleb, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda. Kuidas meie meedia sellesse punktisse suhtub?
Ja veel: Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Ja veel: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.
Keskkond ei ole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus. Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna kõik see vaimne õhustik, milles see inimühiskond elab ja omavahel suhtleb.
Meedia kuulub vaimsesse keskkonda, ta ei saasta õhku ega vett, vaid seda nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse meie hing ja vaim. Just vaimne keskkond kujundab meid inimestena – kas headeks, ilusateks, terveteks, õiglasteks, mõistlikeks, arenevateks, tugevateks, õnnelikeks – või halbadeks, õelateks, kadedateks, jõuetuteks, vägivaldseteks, õnnetuteks, rahuldamatuteks, agressiivseteks, mõistmatuteks.
Vastavalt sellele kujuneb ka meie ühiskond, ja riik.
Voldemar Kuljus kirjutas kunagi: "Sopakirjandus oleks otsekui alkohol: karske ja harjumatu organism oksendab ta iseendast välja – nii sündsustunde kui ajujõuga. On iseasi, kui organism enam ei protesteeri, vaid juba nõuab alkoholi."
Kas ei ole suur osa meie rahvast juba traagiliselt ära harjutatud selle sopakirjandusega?