Tsahknad tulevad ja lähevad, loodetavasti alatiseks, Eesti jääb, loodetavasti alatiseks. Parem, kui Eesti ei rikuks suhteid oma endiste sõpradega nende riikide hulgast, kes julgevad ise oma saatuse üle otsustada, ilma von der Leyeni ja Kallase „asjalike näpunäideteta" ning ninatarga kärkimiseta, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

2024. aasta 14. detsembril valisid Gruusia Vabariigi valimiskolleegiumi liikmed Mikheil Kavelašvili Gruusia presidendiks.

Tegemist on arvult kuuenda Gruusia presidendiga. Enne teda on iseseisvunud Gruusias presidentideks olnud järgmised poliitikud: Zviad Gamsahhurdia – Gruusia president aastast 1991. Endine NSVL välisminister, kunagine Gruusia siseminister ja Gruusia KP esimene sekretär Eduard Ševardnadze kukutas sõjaväelise riigipöörde käigus Gamsahhurdia võimult 1992. aastal ja asus riigi etteotsa. Ta valitses riiki, olles Gruusiat sõjaväelise nõukogu esimees, vahemikus 1992–1995.

1995. aastal valiti Ševardnadze Gruusia presidendiks. Ta juhtis riiki vahemikus 1995–2003. Ševardnadze presidendikarjääri lõpetas Gruusia „Rooside Revolutsioon", mille harjal sõitis Gruusia poliitika tippu Mikheil Saakašvili. Ševardnadze tõugati võimult ja Gruusia parlamendi spiiker Nino Burdžanidze määrati presidendi kohusetäitjaks. Selles ametis oli Burdžanidze vahemikus 2003–2004.

Nino Burdžanidze täitis veelkord lühikest aega Gruusia presidendi kohuseid 2007. aasta novembrist kuni 2008. aasta jaanuarini. Järgmiseks Gruusia presidendiks sai „Rooside Revolutsiooni" üks juhte Mikheil Saakašvili, kes valiti presidendiks 2004. aastal ja sellel postil oli ta kuni 2007. aastani. 2008. aastal valiti ta uuesti Gruusia presidendiks ning selles ametis oli Saakašvili kuni 2013. aastani.

Järgmiseks Gruusia presidendiks valiti 2013. aastal Giorgi Margvelašvili, kes oli ametis kuni aastani 2018. Tegemist oli endise Gruusia haridusministriga. Hariduselt oli Margvelašvili psühholoog. Peale Margvelašvilit sai 2018. aastal Gruusia presidendiks endine Gruusia välisminister Salome Nino Zurabišvili, Prantsusmaal sündinud ja õppinud elukutseline diplomaat. Tema valitsemise aeg sai ümber 2024. aasta detsembris.

Praegune, arvult kuuendaks presidendiks valitud Mikheil Kavelašvili sündis 22. juulil 1971. aastal Gruusias Khvemo Kharthli piirkonnas, Bolnisi linnas. 1989. aastal lõpetas Kavelašvili keskkooli ja asus õppima Thbilisi Ülikooli majandusteaduskonda. Need õpingud jäid tal pooleli, kuna mees otsustas teha jalgpalluri karjääri. Ta mängis kõigepealt pealinna Thbilisi klubides Lokomotiv ning Dünamo ja osales Gruusia rahvusmeeskonnas 46 mängus, lüües kokku 9 väravat.

Edasi viis sporditee Kavelašvili Euroopa klubidesse ja nii see karjäär kulges, kuni ta otsustas astuda poliitikasse. Ta liitus parteiga Gruusia Unelm ja osutus selle nimekirjas kahel korral valituks Gruusia parlamenti. Need korrad olid 2016. ja 2020. aastatel. 2022. aastal lahkus Kavelašvili parteist Gruusia Unelm ja asutas koos Gruusia endise peaministri regionaalpoliitika nõuniku ja inimõiguste aktivisti, ajakirjanik Sozar Subari ja Dmitri Hundadzega ühiskondliku liikumise Rahva Jõud. 2024. aastal sai sellest liikumisest erakond ja Kavelašvilist erakonna poliitiline sekretär.

2024. aasta oktoobris valiti Kavelašvili erakonna Gruusia Unelm nimekirjas parlamenti. Novembris 2024 tegi erakonna Gruusia Unelm auesimees ja tegelik juht Bidzina Ivanišvili Kavelašvilile ettepaneku hakata kandideerima riigi presidendivalimistel. 2024. aasta 14. detsembril toimunud Gruusia presidendi valimistel valimiskolleegiumis sai Kavelašvili 300-st häälest 224 häält ning osutus valituks Gruusia presidendiks.

Mikheil Kavelašvili on abielus Thamar Bagrationi-Davitišviliga, tuntud Bagrationide suguvõsast. Bagrationi-Davitišvilide suguvõsa oli Khakheti ja Kartli valitsev vürstisuguvõsa. 1849. aastal sai üks Bagrationi-Davitišvili vürstidest Vene Keisririigi vürtsitiitli ja suguvõsa hakkas kandma nime vürstid Bagration-Davidovid. Kahelašvili naise Thamari õde on kuulus laulja Liza Bagrationi, kammerlaulude ning romansside tuntud esitaja. Ta annab kontserte üle maailma. Mikheil Kavelašvilil on tütred Mariam (s. 1996) ja Elisabeth (s. 2013) ning poeg Guram (s. 2001). Perekond kasvatab ka Thamari poega Giorgit eelmisest abielust. 

Tegemist on niisiis arvult kuuenda Gruusia presidendiga, alates Zviad Gamsahhurdiast. Nino Burdžanidze ei lähe presidendina arvesse, kuna ta oli mitte valitud president, vaid presidendi kohusetäitja.

See, milliseks presidendiks kujuneb Mikheil Kavelašvili, on veel vara rääkida. Asjaolu, et ta võttis naiseks Gruusia kunagiste kuningate suguvõsasse kuuluva naise, räägib tema ambitsioonikusest, aga ka sellest, et grusiinide silmis on ta sugulussidemetes ühe selle maa tuntuma ja lugupeetavama suguvõsaga.

Gruusias peetakse sugulussidemeid ülitähtsaks ning seotus kuulsate suguvõsadega määrab seal väga palju. Zviad Gamsahhurdia suur populaarsus oli vaieldamatult seotud tema kuulsa isa, Konstantini Gamsahhurdia, Gruusia ühe suurima kirjaniku nimega. See megrel oli omal ajal suur Gruusia rahvuslane ja megrelide vaimupärandi hoidja ning talletaja. Zviad lõikas isa kuulsuse vilju ja tegi seda mõistagi oma maa ja rahva teenimise huvides, olles Gruusia esimene vabalt valitud president peale nõukogude epohhi. 

Ka Salome Nino Zurabišvili vanemate seotus, Pariisis emigratsioonis elamise ajal, Gruusia rahvuslaste legendi, poeedi ja kirjaniku Ilja Tšavtšavadzega, tuli talle ilmselgelt kasuks siis, kui ta Gruusias välisministrina oma karjääri alustas.

Levan Zurabišvili tütart teadsid grusiinid väga hästi. Ettepaneku hakata kandideerima Gruusia presidendi kohale 2018. aastal tegi talle Gruusia Unelma juht Bidzina Ivanišvili isiklikult, nagu 2004. aastal oli hiljuti valitud Gruusia president Mikheil Saakašvili kutsunud Zurabišvili, kes oli 2003. aastast olnud Prantsusmaa erivolitustega saadik Gruusias, hakkama Gruusia välisministriks. Huvitav on ära märkida asjaolu, et Salome Zurabišvili läks peale ametisse asumist mõlemal korral nendega, kes ta ametitesse kutsusid, vastuollu. Ta läks peagi vastuollu president Saakašviliga ning üsna varsti peale presidendiks saamist, Bidzina Ivanišviliga.

Asjata lootis alates 2021. aastast Gruusias vangistuses viibiv endine president Saakašvili, et Thbilisis alanud valimiste järgsete rahutuste ajal veel viimaseid nädalaid ametis olnud president Salome Zurabišvili ta erakorralise presidendi armuandmise raamistikus karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastab. Ei vabastanud mitte. Grusiinid mäletavad kõike väga kaua ja küllap mängis siin suurt rolli Saakašvili omaaegne suhtumine temaga vastuollu sattunud, Gruusia välisministri rollis olnud Zurabišviliga. Grusiinid on kord juba sellised. 

Kui kohtusin 2009. aastal Gruusia suursaadiku Ruslan Abašidzega, kes oli Eestisse saadetud Gruusia saadiku kohuseid täitnud Zurab Maršania asemel, rääkisid mulle grusiinid sellel kohtumisel loo sellest, et sõpradega veedetud aeg ei lähe grusiinidel eluea arvestusse ning sellepärast elavad paljud nendest nii kaua. Veel rääkisid mulle grusiinid seda, et isegi kõige viletsam grusiin tahab alati saada kõige paremat ja on valmis selle nimel pingutama.

Peale selliseid kohtumisi rahvuskaaslastega, kes elavad Eestis ja käivad omavahel tihedalt läbi, oli alati tunne, et sain nendega suhtlemise käigus tükikese kauge isamaa päikest tunda. Ajal, mil Gruusia on jälle sattunud poliitilisse keerisesse, on mul siit, kaugelt põhjamaalt tore näha, et grusiinidel jätkus mõistust ohjata oma temperamenti ja mitte lasta ennast kiskuda hukutavasse sõtta naaberriigiga. Aeg annab arutust ja targalt toimetades ning arukat diplomaatiat rakendades tüürib Gruusia riik ja rahvas ennast vigastamata tormidest välja ning suunab oma laeva veealuste karide vahelt läbi.

Gruusia opositsioon oli valimised selgelt kaotanud ega ole peale 2024. aasta oktoobrit suutnud tegutseda koordineeritult ühise rindena. Gruusia tänavatel manifesteerinud rahvas, kes ei olnud valimiste tulemustega rahul, ei tunneta killustatud opositsioonis tuge oma protestidele. Need „läänemeelsed" Gruusiale liberaalset arengusuunda soovivad protestijad ei haaku kuidagi ühegi suurema opositsiooniparteiga.

Gruusia opositsioon ei ole suutnud liituda üheks tervikuks ning iga poliitiline jõud võitleb valimised võitnud parteiga Gruusia Unelm oma, teistest eraldatud programmide alusel. Selline olukord on hukatuslik Gruusia liberaalsetele opositsiooniparteidele ja nende poolt aetav poliitika on juhitud nende liidrite erahuvidest, mis on igal liidril erinev.

Protestiva rahvaga ei ole erinevad opositsioonipoliitikud samuti suutnud haakuda. Sellises olukorras on võimul olev Gruusia Unelm saanud tegutsemiseks vabad käed ja carte blanche. On selgelt näha, et kõik opositsiooni jäänud erakonnad olid arvestanud oma poliitilisi plaane koostades 2024. aasta sügisel parlamendivalimistel võidu saavutamisega Bidzina Ivanišvili partei Gruusia Unelm üle. Kaotus viis nad aga letargilisse seisundisse ja sellest toibumine võttis neil liiga kaua aega. Peataolek oli nii suur, et Thbilisi tänavatele tulnud protestivate inimestega ei suudetud luua kontakti. Seda kontakti ei ole opositsiooniliikumised suutnud luua siiani. 

Sellised olid kokkuvõtvalt Gruusia opositsiooni vead. Ivanišvili partei on asunud uues Gruusia parlamendis teostama oma poliitilist tahet ja viib Gruusias ellu poliitikat, mis on suunatud Euroopa Liidu liikmelisuse protsessi peatamise järel Gruusia peaministri Irakli Kobahidze poolt oma sõltumatu ja traditsioonidele toetuva iseseisva sise- ja välispoliitika ajamisele.

See on selge lahtiütlemine kaasaegsest, euroliidus vohavast globalismist ja oma teed minemine. See on loobumine liberaalsest punaideoloogiast, mis veel hiljuti uputas globalismilainetega üle peaaegu kõik lääneriigid. Seda poliitikat teostab ka praegune Gruusia president Mikheil Kavelašvili.

P.S.

Viimasel ajal on kuulda Eesti valitseva kliki kavast muuta ära viisavabadus Gruusia poliitikutele. See suund, mis on üheselt ebasõbralik Gruusia riigi ja rahva ning ühiskonna suhtes, ei ole õigustatud mitte mingil moel.

Tegemist on reformierakondlaste ja kahesajaste sooviga pugeda nii palju kui võimalik „progressiivse lääne" ees, unustades asjaolu, et läänemaailm on USA-ga eesotsas muutuma hakanud ja globalism elab üle oma viimaseid tõmblusi. Sealt ka selline meeleheitlik katse kohalikult globalistlikult klikilt olla eriti usin ja püüdlik globalismijünger Euroopa Liidu äärealadel Eesti Vabariigis.

Kui Tsahkna ei karda jääda ilma hinkaalide söömise võimalusest Thbilisi Vake linnaosa mõnes restoranis, on see tema isiklik asi. Kui Eesti riik meelestab enda vastu oma endised liitlased ja kunagised saatusekaaslased ning sõbrad, on see juba tervet Eesti riiki puudutav probleem. Ei ole mõtet tekitada endale vaenlasi seal, kus see on välditav.

Tsahknad tulevad ja lähevad, loodetavasti alatiseks, Eesti jääb, loodetavasti alatiseks. Parem, kui Eesti ei rikuks suhteid oma endiste sõpradega nende riikide hulgast, kes julgevad ise oma saatuse üle otsustada, ilma von der Leyeni ja Kallase „asjalike näpunäideteta" ning ninatarga kärkimiseta.

Kui ma kohtusin Tallinnas 2014. aastal Liza Bagrationiga, oli hea kuulda tema kiidusõnu Eesti suhtes. Milline oleks meie kohtumine nüüd, ajal, kui Eesti Vabariigi praegune valitsus Gruusia suunas vaenulik ja kiuslik on?