Müügiks on kõik – Eestimaa loodus, maavarad, metsad, inimestest rääkimata. Olla truu Brüsseli kubjas ja tallalakkuja – see on iga praeguse „riigimehe ja riiginaise" siht, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Tuntud vene ühiskonna- ja kultuuritegelane, filmimees Mihhalkov, kelle isa Sergei Mihhalkov kirjutas sõnad nii NSVL kui ka Vene Föderatsiooni hümnidele, teatas kunagi, et jõgi Don voolab alati ühtemoodi, sõltumatult sellest, milline riigikord valitseb parasjagu Venemaal.

Jõgi Don saab oma alguse Tula linna juurest. Tula linn sai väidetavalt oma nime Öz Beg (Muhhamad Uzbeg 1282 –1341) khaani naise Taydula nime järgi. Doni jõe ääres toimus tuntud Kulikovo lahing, kus Moskva vürst Dmitri (1350–1389) purustas Kuldhordi väepealiku Mamai (1325–1380) väed ja tõkestas Moskva vürstiriigi islamiseerumise.

Khaan Öz Begi ajal muutus Kuldhord islamiusuliseks ja Kuldhordi trooni eest võidelnud sõjapealik Mamai soovis oma riigi pealinna viia üle Sarai`ist Moskvasse. Kulikovo väljal 8. septembril 1380. aastal toimunud lahingus võitis Moskva ja tollase suurvürstiriigi pealinna Vladimiri suurvürst Dmitri Kuldhordi vägede ülemjuhataja (Bekljar Bek) Mamai armee. Doni jõgi on seega Venemaa ajaloos eriline jõgi, mis on seotud selle maa ajalooga.

Mihhalkovi ütlus selle kohta, et on asju, mille kulgemine ei sõltu sellest, milline riigikord valitseb parasjagu maa-aladel, kus see kulgemine toimub, pani mind asja üle mõtlema.

Ühest küljest on Mihhalkovil mõistagi õigus ja jõed voolavad ning pilved sõuavad oma lõputut voolamist ning sõudmist sõltumatult sellest, kes on parasjagu võimul, aga teisest küljest õigustab selline suhtumine tegelikult igasuguseid konformismi ja võimudele kaasajooksmise ilminguid.

Mihhalkoviga, kes ei tee enam ammu vahet enda huvide ja Venemaa huvide vahel, on vaielda mõttetu, aga tema väljaütlemised on mind pannud teinegi kord mõtlema maailma asjade üle järele.

Kuna elan Eestis, siis on paratamatu see, et mõtlen Eesti ajaloo ja eriti lähiajaloo peale jälle ja jälle. Kõige suurem lootus Eestile oli minu jaoks võimalus, mille realiseerumist lootsin ajal, kui tekkis lootus vabanemiseks suure punase impeeriumi kütkest.

Siis tundus mulle täiesti võimalik selline areng, et Eesti riigist saab tänu tema geopoliitilisele asendile vabanemise korral suurest impeeriumist, ida ja lääne vaheliste suhete ja kaubanduse transiidi koridor, mille eeliseid saab suurepäraselt kasutada, muutudes tsiviliseeritud, hubaseks ja mugava elukorraldusega väikeseks muinasjutuliseks ning edukaks riigiks.

Kahjuks see võimalus ei realiseerunud. Otsides vastuseid küsimustele miks, jäi sõelale tõdemus, et justkui käegakatsutava võimaluse kasutada maksimaalselt ära oma geopoliitiline asend ning muutuda rikkaks transiidimaaks ja vahelüliks ida ja läänemaailma vahel, muutus Eesti nii ida kui lääne tagahooviks.

Kui püüdsin aru saada, kelle süü see on, sain aru, et kogu jama keerasid kokku „omad" valitsejad, kes ei suutnud mõelda riigimehelikult, vaid klammerdusid oma poliitilisi ja majanduslikke huvisid taga ajades päevapoliitilistesse kähmlustesse ja oma isikliku heaolu kindlustamisse. Sellest tulenevalt juhiti riigivankrit nagu tuntud valmi loomad-linnud, kes igaüks seda vankrit oma poole tirisid. Vanker aga ei liikunud edasi ega tagasi, vaid seisis paigal.

Võimalus, mis avaneb ühe rahva jaoks väga harva, mängiti andetult maha nende poolt, kes haarasid vastselt vabanenud maa tüüri enda kätte. See oli 1991. aastal. Võitlus tulevase võimu nimel läks siin lahti mõistagi mõni aeg enne Eesti riigi ametlikust taasiseseisvuse tunnustamisest 1991. aasta sügisel. Isegi selle taasiseseisvumise ümber käis tollal ja mõneski mõttes käib veel nüüdki leppimatu võitlus – kes olid need õiged vabaduse toojad Eesti maale ja rahvale.

Tollane poliitiliste jõudude omavaheline vägikaika vedu teemal, kes on siin õige eestlane, on tänaseks päevaks asendunud märksa jälgima tegevusega riigi valitsemise kõrgemas ešelonis. Nüüd käib võistlus selle üle, kes müüb Eestit edukamalt maha Euroopa Liidu kõikejahvatavatele võimuveskitele.

Müügiks on kõik – Eestimaa loodus, maavarad, metsad, inimestest rääkimata. Olla truu Brüsseli kubjas ja tallalakkuja – see on iga praeguse „riigimehe ja riiginaise" siht.

Riigimehed riigiteel käivad reipal sammul. Käivad ja laulavad: „Hea on olla riigimees, vassimistes teistest ees, riigimeheks hakata unistasin ammu." Vaadates selliste „poliitikute" nägusid nagu Michali, Alenderi või Pakosta omasid ei teki vähimatki kahtlust, et kõigil neil on juba ammu soetatud kinnisvara Hispaanias, Kreekas või veel kuskil ning ühtlasi sellega ette valmistatud taandumistrajektoor, kui midagi suuremat siin maal nihu läheb.

Nemad ei jää mitte mingil juhul siia sööma seda suppi, mida on kokku keetnud. Seda suppi jääb siia hulpima vaene piinatud, mõnitatud ja vaevatud rahvas. See rahvas, kelle peale lakkamatult haugub ennast liiga hästi tundev ja liigselt võimude poolt nuumatud süvariigi ketikoerte kari ERR-is.

Tegelikult ei ole siin mitte midagi uut. Iga riigikorra ajal olid sellised kupjad ja neid ülistavad „ajakirjanikud ja reporterid". Heeroldid ja õukonnalipitsejad teenisid alati oma heeringad välja truu tagumikulakkumisega ja võimude poolt tehtava ülistamisega. Ma tean head vanasõna: „Pats on pikk, aga mõistus lühike".

Mulle meeldib see vanasõna väga. Michalil patsi esialgu veel ei ole, ta on ise pikk. Naerusuine ja pikk. Selline „hymyhuuli". Kõik oleks ju tore, aga probleem selle naerusuuga seisneb selles, et tema lai naeratus ei nakka. Nähes Michalit laialt rahvale näkku irvitamas tahaks hoopis nutma hakata. Parem siis juba Pakosta näoilme, mis ütleb „Võin tuju ära rikkuda".

Krõlovil oli kunagi üks valm, mis rääkis sellest, kuidas kaval rebane kiitis varest, kes hoidis noka vahel juustutükki. Rebane kiitis varese kaunist lauluhäält ja palus tal mõne toreda viisi kraaksuda, et seda kuulata. Vares läkski õnge ja hakkas kraaksuma, avades noka ja pillates juustu maha. Rebane korjas juustu üles, sõi ära, aga kraaksuva varese etteastet kuulama ei jäänudki.

See valm tuleb mul alati meelde kui kuulan Kristina Kallase kraaksumist. Jah, paljud valmid on saanud oma illustratsioonid meie valitsuse tegemiste ja väljaütlemiste näol.

Mõistagi kirjutas Krõlov oma valmid maha prantslaselt Jean de la Fontaine`ilt, kes omakorda kirjutas nad kreeklaselt Aisoposelt maha vehkides. Kellelt omakorda Aisopos oma valmid maha viksis, ei ole mul teada, aga see ei ole paraku tähtis.

Tähtis on see, et meie rahvas on juhitud praegu mitte valmide lugejate ega valmide kirjutajate, vaid valmides kirjeldatud tegelaste poolt. Olen kuulnud, et praegune digiminister õppis kunagi ajalooõpetajaks ja tunnen siirast heameelt, et ta koolis ei tööta. Laste pärast tunnen heameelt, nende laste, keda on säästetud sellisest „õpetajast". Meie praegused korruptandid ning plutokraadid peaksid iga-aastastel jaanipäevadel laulma koos kooris laulu „Jää kestma, Kalevite kange rahvas… jne." (endine ENSV hümn)

Mul on meeles aeg, kui Eestis oli lootus paremale elule oma riigis. See oli aeg, kus poliitikas osalesid sellised inimesed, kes oleks pidanud selles palju kauem osalema. Need, kes loevad seda kirjutist võiksid vähemalt üritada järgnevatel valimistel jätta valimata praegused sulid, valetajad, vassijad ja rahva üle irvitajad.

Kui seda aga ei juhtu, siis saab tõeks ütlus, et iga rahvas väärib oma valitsejaid.