Ameerika Ühendriikide vastasseisu Ukraina rahu küsimustes Euroopa suurriikide ja Ukraina tänase valitsusega selgitab asjaolu, et viimaste marionettidest juhid on sätitud ametisse korporatistliku süvariigi niiditõmbajate poolt.
Alljärgnevad arvamused ja kirjeldused pole kindlasti lõplik elik kogu tõde. Samas ohtralt mustreid, tarkade inimeste seisukohti ning süvariigi korruptiivsete mahhinatsioonide paljastusi osutavad allpool kirjeldatud suunas.
Euroopa Liidu, Ühendkuningriigi ja Ukraina tänase valitsuse Ukraina rahu vastalisust selgitavad üldjoontes järgmised tõsiasjad:
- Enne Trumpi valitses "kollektiivset läänt", sealhulgas Ameerika Ühendriike, korporatistlik süvariik.
"See ei ole kapitalism. See ei ole sotsialism. Sõna, mis sobib kõige paremini tänase [lääne] ühiskonna kirjeldamiseks on "korporatism". "Korporatism" tähendab ettevõtluse ja riigi ühinemist ühtseks üksuseks, mille eesmärgiks on jõuda mingisuguse suure nägemuse lõppeesmärgini. Inimeste vabadused võib selle juures ära unustada. Sõna "korporatism" on vanem kui selle järglane "fašism". Paraku on "f-sõna" väärkasutamise tõttu muutunud arusaamatuks ja kasutuks ning nii on selguse huvides mõistlik kasutada vanemat oskussõna [korporatism]," kirjutas 2023. aastal Jeffrey A. Tucker. - Korporatistlik süvariik korraldas Ukrainas nii Oranži revolutsiooni kui Maidani ehk Ukraina valitsused pole alates 2005. aastast olnud päris demokraatlikud ja kujutanud rohkem kohaliku oligarhia ning lääne süvariigi sümbiondi poolt juhitud marionette.
- Korporatistlik süvariik pole rahul, et koos Putini võimule asumisega kaotas see kontrolli Venemaa loodusvarade üle.
- Euroopa Komisjon ja Liidu teised juhid, ning Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Poola, Eesti ja paljude teiste maade valitsused on ametisse seatud korporatistliku süvariigi niiditõmbajate poolt.
- Trumpi teine ametiaeg kujutab demokraatliku paleepööret, presidendina kujutab ta korporatistlikule süvariigile ja selle käsilastele surmaohtu, ergo kummalised vastasseisud ning pirtsutamised hegemoonia keskuse ning selle satraapkondade vahel. Kui Euroopa nomenklatuuril oleks põhjust iseloomu näidata, peaks sellega kaasnema mingisugunegi moraal. Kas rumala jutu saatel suurt asendamist korraldav, majandust hävitav, kõiki läänelikke päris väärtuseid jälestav ja laste "soomuutmist" õigustav jõuk on moraalne? Ukraina sõda on tõenäoliselt osa samasugusest lääne hävitamise kavast, mida tõestab, milliseid vilju see Euroopa jaoks kannab. Hea uue ilma (HUI) saab ehitada ainult vana varemetele.
- Volodõmõr Zelenskõi on minetanud Ukraina rahva demokraatliku mandaadi. 69 protsenti ukrainlastest soovivad rahuläbirääkimisi ja sõja lõpetamist "nii kiiresti kui võimalik".
- Sõja lõpp võib Zelenskõile ja tema korrumpeerunud aparaadile (Andri Jermak jne) tähendada kõige kaotamist ning vastutusele võtmist.
- Seniseid mustreid hinnates, siis Ukraina küsimuses saab Euroopa Liidu osaks kõige suurema tõenäosusega samasugune alandus kui Ameerika Ühendriikidega sõlmitud kaubanduse raamlepinguga. Euroopa Liit on nõder, sellel pole geopoliitikas suuremat tähtsust, milles see/korporatistlik süvariik saavad süüdistada ainult iseennast.
- Kui õiglane on Venemaa käitumine elik kui õigustatud lääne süvariigi oma, ei puutu siinkohal asjasse. Vaatamata "liberaalse maailmakorra" ideoloogiliselt idootsele ajupesule, maksab geopoliitikas tänaseni jõud ja suurte riikide – sealhulgas eriti Ameerika Ühendriikide – jaoks pole "rahvusvaheline õigus" kunagi suurt midagi tähendanud. Venemaa on tülikas ja nurjatu, imperialistlike ajendite kütkes, naabritele ohtlik suurriik, kuid see on samuti maailma suurim hüper-helikiirusega raketitehnoloogiaga tuumariik. Kõigele lisaks, just tänu Ukraina sõjale, on Venemaa suutnud ennast kokku võtta ja vähemalt eemalt paistab, et "bardakki", sealhulgas sõjaväes, on riigis jäänud märksa vähemaks. Samuti, erinevalt Euroopast, on sealne majandus sõja ajal kasvanud tublisti üle kümne protsendi. Selline arusaamine pole putinism, vaid tõdemus, et kakelda on mõtet siis kui selleks jätkub jõudu ja oskusi. Kui niisugust "võimekust" võtta pole, siis aitab kurjema ära hoida ainult arukas, reaalsusega arvestav poliitika ja täie mõistuse juures poliitikud. Mida Euroopas, kui üksikud erand-riigid ja mõned ühispartei välised poliitilised liikumised välja arvata, väga leida pole. Kui Venemaa poolt pisut küünilisemaid riigiteooriaid vaadata, siis aeg-ajalt toimuv teatud aadrilaskmine on süsteemile kasulik, rääkimata poliitilisest mõjust, mis kaasneb võiduka sõjaga.
- Geopoliitilised seisud paistavad liikuvat lisaks suunas, et Euroopa Liit ja Ühendkuningriik peavad olema ilmselt õnnelikud, kui pääsevad Venemaale sanktsioonidega tekitatud majandusliku kahju täies ulatuses kinnimaksmisest. Sellel samal "rahvusvahelisel õigusel", millega korporatistlik lääs armastab vehkida, on näiteks üpris ühene vaade Venemaa külmutatud varade kasutamisele Ukraina aitamiseks.
- Rääkides Ukraina sõja põhjuseks olevast "elevandist" ehk riigi NATO-ga liitumisest, siis seda õigustatakse, et suveräänne riik võib vabast tahtest astuda täpselt sellistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, institutsioonidesse ja sõjalistesse liitudesse, millisesse tahab. Vabatahtlikkus ja sõltumatus tähendab, et nii, kuidas riik võib suvaliselt ühineda, millega tahab, siis samamoodi peaks see tähendama, et sealt saab ka vastavalt rahva tahtele lahkuda.
Riikide sõltumatuse ja vabatahtlikkuse kaastekstis võiks niisuguse arusaamise peale panna toime mõtteharjutuse teemal "Eesti lahkub Euroopa Kohtu haldusalast" ja üpris kiiresti saab selgeks kui vaba ning sõltumatu siinmail ollakse. (Milline otsus oleks tark ja Eestile väga kasulik.) USA, Venemaa ja Hiina võivad tõepoolest teha, mis pähe tuleb, aga Quod licet Iovi, non licet bovi. Sinna samasse kohta lähevad jutud "õiglasest rahust" ja Venemaa "karistamisest". - Lõpuks, kuid mitte ainult: Trump palus Zelenskõilt esimese ametiaja lõpus Bidenite klanni, USA süvariigi ja teiste tipppoliitikute Ukrainaga seotud korruptsiooni paljastamisel abi. Zelenskõi keeldus aitamast, millega paljastas oma olemuse. Kui palju täpselt see tänast Ukraina asjade seisu mõjutab, pole teada, kuid niisuguseid asju ei unustata. Kui lisada kõigele Ukraina presidendi veebruarikuine tülinorimine Valges Majas, siis Trump on siiani käitunud Zelenskõiga väga heatahtlikult.