Piiskop Profittlichi õndsakskuulutamise pidulik missa toimub laupäeval, 6. septembril 2025 Tallinna Vabaduse väljakul, algusega kell 11.00. Tseremooniat viib läbi paavsti nimel Viini kardinal Christoph Schönborn.
Mul on suur rõõm ja tänulikkus südames teile teada anda, et paavst Leo XIV kinnitas 20.06.2025 kauaoodatud peapiiskop Eduard Profittlichi SJ õndsakskuulutamise kuupäeva, teatas Tallinna piiskopkonna peapiiskop Philippe Jourdan.
See päev on suur kingitus mitte ainult Eesti katoliku kirikule vaid kogu katoliku Kirikule ja Eesti ühiskonnale. Mgr Profittlichi ustavus Kristusele ja tema armastus Eesti vastu kuni märtrisurmani on kristlastele elav eeskuju lootusest, julgusest ja armastusest.
Piiskop Philippe Jourdan kutsub meid kõiki sellel erilisel päeva endaga koos palvetama ja tähistama. "Ootame rõõmuga ka kõik teisi kristlasi ning kõik inimesi keda õndsakskuulutamine ja Eduard Profittlichi eeskuju ja surm puudutavad. Ootame ka külalisi välismaalt, kes soovivad sellel pühalikul hetkel osa saada meie rõõmust ja usust."
Eduard Profittlich sündis 11. septembril 1890 Birresdorfis Saksamaal. Õppinud Valkenburgis filosoofiat ja teoloogiat, siirdus Profittlich 1922. aastal Poolasse, kus õppis doktoritasemel filosoofiat ja teoloogiat. Seejärel töötas ta kogudusepreestrina Opoles, Poolas ja Hamburgis, Saksamaal. Jesuiitide ordu Saksa provints saatis Profittlichi 1930. aastal Eestisse ning järgneva kümne aasta jooksul oli tal juhtiv roll siinse katoliku kiriku ülesehitamisel.
11. mail 1931 määrati Eduard Profittlich Paavstliku Venemaa Komisjoni dekreediga apostellikuks administraatoriks. 27. novembril 1936 nimetati Eduard Profittlich Hadrianopolis di Haemimonto titulaar-peapiiskopiks ning 27. detsembril 1936 pühitseti ta Tallinnas Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirikus Riia abipiiskop Jāzeps Rancānsi (1886-1969) ja Soome piiskop Guillaume Cobbeni SCJ (1897-1985) assisteerimisel nuntsius Antonino Arata poolt piiskopiks.
Tänu tema pühendunud tegevusele jõudis katoliku kiriku hingehoiutöö Eestis uuele tasemele. Võib öelda, et tema pärand eksisteerib veel tänagi katoliku kirikus. Ilma piiskopi suure töö ning panuseta ei oleks katoliku kirik kindlasti okupatsiooni aastatele vastu pidanud.
1930. aastate lõpuks oli kogu Euroopa poliitiline olukord muutunud pingelisemaks, samuti oli Eesti sisepoliitikas märgata demokraatia nõrgenemist. 1939. aastal sõlmiti Stalini ja Hitleri juhitud riikide vahel Molotovi-Ribbentropi pakt, millega Euroopa nende riikide mõjualadeks jagati. Juunis 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti. See ei olnud üksnes poliitilise olukorra muutus, vaid hakkas mõjutama ka siinsete usuliste ühenduste ja kirikute tegevust.
1940. aasta sügisel muutus olukord Eestis veelgi raskemaks. Oktoobris saadab peapiiskop Profittlich esimese kirja Rooma, küsides nõu mida teha – kas jääda oma karja juurde Eestisse või lahkuda Saksamaale. Profittlich peab oma otsusest Saksa saatkonnale teada andma 15. novembriks 1940. Kuid Vatikanist pole tulnud veel vastust. Seejärel saadab peapiiskop Profittlich kiiresti uue kirja Rooma kardinal Maglionele, informeerides teda kiriku olukorrast Eestis.
Peapiiskop Eduard Profittlich, olles endamisi küll otsustanud, et lahkub Saksamaale, proovib siiski veel üks kord võtta ühendust Roomaga ning saadab uue kirja jaanuaris 1941. Sellele saabub vastus kuu aega hiljem veebruaris läbi Berliini nuntsiatuuri, kus apostellik nuntsius Arsenigo (1873–1946) annab talle teada Püha Isa otsuse. Jumala sulasele on antud vabadus teha, mida ta Jumala nimel kõige paremaks peab, kuid otsus peab arvestama ülemkarjasele usaldatud hingede heaolu.
Profittlich tunneb läbi palve ja sisevaatluse ära, et jääb oma karja juurde. Ta läheb vastu oma saatusele suure usalduse ja kindla veendumusega. Profittlich kirjutab taas Rooma ja annab teada oma otsusest paavstile ning palub Püha Isa õnnistust. Samas informeerib Profittlich sugulasi Saksamaal, et otsustab jääda Eestisse:
„On ju ometigi õige, et karjane jääb oma lambukeste juurde ja jagab nendega rõõmu ja muret. Ning ma pean ütlema, et selle otsuse langetamiseks oli vaja küll mõni nädal ettevalmistust, kuid see ei sündinud hirmus ja kartuses, vaid hoopis suure rõõmuga [—].
Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga. Ja siis läheb kõik hästi. Ning mu elu ja kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus.
27. juuni öösel 1941 toimuski arreteerimine koos läbiotsimisega Profittlichi ametikorteris, mis asus Rooma-Katoliku Kiriku juures Vene tänaval Tallinnas. Erinevate tunnistajate ütluste põhjal on teada, et Profittlich palus arreteerijatelt võimalust korraks minna Peeter-Pauli katedraali, et mõne hetke palvetada. Seda talle ka lubati. Pärast väikest palvust altari ees, kus katoliiklased ka tänapäeval kohtuvad, et võtta vastu püha Armulauda, algas Jumala sulase Profittlichi Kolgata tee.
Ta viidi Kirovi vanglasse. Kirovi asula asub Moskvast 800 km kaugusel. Esimene Profittlichi ülekuulamine toimus augustis 1941. Kõik ülekuulamised toimusid öösiti ja võib oletada, milliseid moraalseid ja füüsilisi kannatusi ning raskusi kandis ülemkarjane kaugel Nõukogude Venemaa vangikongis.
Ülekuulamised toimusid kuni novembrini, kui Profittlichile määrati kohtuotsus. Vene NFSV Kirovi oblasti kohtukolleegium leidis, et süüdistatava süü on tõendatud ja kohus kinnitanud tema süüd katoliku kiriku personali väljarändamisele keelatud kaasaaitamises ning revolutsioonivastases tegevuses ja agitatsioonis kirikus.
Kohus mõistis Eduard Profittlichile Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 lõige 12 alusel ja § 58 lõige 10 II alusel surmanuhtluse mahalaskmise läbi. Kuid alusetult süüdimõistetu Profittlich suri Kirovi vanglas 22. veebruaril 1942, enne kui kohtuotsus täide viidi.
Toimetas Martin Vaher