Katoliku piiskop Robert Barron kirjutab, et Charlie Kirk tegeles kuni viimase hingetõmbeni praktikaga, mis ulatub tagasi Sokrateseni ja on lääne tsivilisatsiooni parima osa alus. Tema siiras lootus ja palve on, et leiame selles katkises ühiskonnas uuesti inspiratsiooni sellest julgest ja usklikust mehest, kelle käes ei olnud surres mitte relv, vaid hoopis suhtluse instrument.

Miks on Charlie Kirki mõrv läbi kultuuri nii võimsalt resoneerunud? Kas sellepärast, et ta tapeti nii julmalt oma parimas eas? Et ta jättis endast maha abikaasa ja kaks väga väikest last? Et mitte keegi ei vääri sellist surma? Kindlasti kõigi nende põhjuste pärast. Aga ma olen veendunud, et selles on midagi enamat – nimelt tõsiasi, et ta suri mikrofon käes. Mitte püstol, mitte nuga, mitte granaat, vaid mikrofon.

Charlie Kirki meetod, mida ta rakendas ülikoolilinnakutes üle kogu riigi, seisnes selles, et ta kutsus avalikule dialoogile inimesi, kes temaga ei nõustunud. YouTube'ist võib tema töö kohta vaadata tuhandeid videoid. Näha on, et ta ei vältinud raskeid küsimusi ja suhtus oma vestluspartneritesse lugupidavalt, isegi kui ta väljendas seisukohti, mis olid radikaalselt vastupidised nende omadele. Alles mõni kuu tagasi saatsin talle sõnumi õnnitlusega, kui nägin, kuidas ta armulikult ja naeratusega pidas vastu tervele armeele ärklevatele tudengitele, kes olid tema suhtes pehmelt öeldes väga ebaviisakad.

Seda meetodit kasutades seisis Charlie auväärses traditsioonis, mis ulatub antiikaega ja millele tugineb kogu lääne tsivilisatsioon. Viiendal sajandil enne Kristust kõndis Sokrates Ateena tänavatel ja kõrvalteedel ning kõneles eelkõige noortega mitte tiraadide, vaid vestluste kaudu. Ta esitas teravaid küsimusi, kritiseeris vastuseid, sundis oponente oma vaateid täpsemalt sõnastama, tunnistas, kui oli midagi kahe silma vahele jätnud, ja nii edasi.

Sokratese suurim jünger Platon pärandas meile oma kuulsates dialoogides nende keeruliste vestluste kirjanduslikud versioonid. Ja Platoni õpilane Aristoteles asutas filosoofiakooli, mida hakati nimetama "peripateetiliseks", sest õppimine leidis aset nii, et õpetaja ja õpilane kõndisid koos ning jagasid oma seisukohti. Sama vaimu võib leida Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolide traditsioonist, kus tõeline õppimine toimub mitte niivõrd formaalsetes loengutes, vaid individuaalsete õpetajate ja õpilaste vahelises mõttevahetuses.

Kui Ateena on üks lääne kultuuri alustalasid, siis teine on kindlasti Jeruusalemm. Ka sealses selgelt religioosses kontekstis näeme sarnast meetodi. Juudi traditsioonis toimub õppimine klassikaliselt kahe õpilase vahelises elavas vestluses, kui nad uurivad koos pühakirja või Talmudit. Nad arutlevad omavahel, tuginedes seejuures rabide ja õpetlaste arvamustele läbi sajandite.

Kristlikus kontekstis näeme sama minu intellektuaalse kangelase püha Aquino Thomase töödes. Keskaja ülikoolides toimus õppimine peamiselt quaestiones disputatae (vaidlusaluste küsimuste) kaudu. Need olid avalikud arutelud, kus meister, nagu Aquino Thomas, esitas mõne küsimuse lahenduse ja seejärel esitas vastuväiteid – vahel kümneid või sadu – ning lõpuks vastas neile ükshaaval.

Kuigi Aquino Thomase tekstid võivad näida kuivad ja ratsionaalsed, olid need tegelikult elavate ja tihti tuliste vaidluste kirjalikud peegeldused. Just selline tõe otsimise traditsioon läbi vestluste vormis tugevalt ka Ameerika Ühendriikide rajajaid, kes ehitasid terve poliitilise süsteemi dialoogile, debatile ja sõnavabadusele.

Seda dialoogilist meetodi kannavad kaks põhieeldust: inimisiku väärikus ja tõe objektiivsus. Lubage mul käsitleda kumbagi eraldi. Kui ei usuta inimväärikusse, siis kõige lihtsam viis kõiki ühele arvamusele sundida on vastased maha suruda või hävitada. Minu eluajal ja mu vanemate eluajal nägime seda selgelt ja kohutavalt Hitleri, Mao, Stalini, Pol Poti ja Castro totalitarismis. Need võimurid ei arutanud lugupidavalt oma oponentidega, vaid vangistasid, piinasid või tapsid neid. Kui aga usutakse iga inimese olemuslikku väärtusesse, siis kasutatakse relvade asemel sõnu, ähvarduste asemel argumente.

Teine eeldus on, et maailmal on ratsionaalne struktuur ja seega on olemas objektiivsed väärtused, nii tunnetuslikud kui ka moraalsed, millele saab arutelus oponendiga tugineda. Kui sellist raamistikku pole, millele kaks vestluskaaslast saaksid tugineda, siis taandub arutelu üksteisest üle karjumise võistluseks. Mõelge lastele, kes üritavad mängida pesapalli ilma ühtsete reegliteta – nad ei mängi üldse, vaid hakkavad kohe tülitsema.

Lubage mul nüüd astuda veel üks oluline samm. Need mõlemad eeldused tuginevad ühele veel fundamentaalsemale aksioomile, nimelt Jumala olemasolule. Miks me usume inimväärikusse? Thomas Jefferson teadis: "Me peame neid tõdesid iseenesestmõistetavateks, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et nendele on nende Looja andnud teatud võõrandamatud õigused."

Kui võtta Looja sellest kuulsast valemist välja, laguneb kogu selle loogika kokku. Me austame individuaalset inimolendit, sest me oleme veendunud – teadlikult või alateadlikult – et ta on Jumala armastatud laps. Ning miks me arvame, et on olemas jagatud tähenduse raamistik? Me arvame seda, sest me usume, et maailma mõistetavus (millel põhinevad kõik teadused) ning moraalsete väärtuste objektiivsus (millel põhinevad kõik mõistuspärased moraalsed vestlused) on juurdunud Jumal Loojas, kes need esile kutsus. Lühidalt, me usume transtsendentset normi, mille järgi mõõta tõde ja headust.

Mis juhtub siis, kui Jumala olemasolu eitatakse või kui religiooni praktiseerimine hääbub? Siis langevad ära tsiviliseeritud arutelu eeltingimused. Kas pole me mitte juba näinud küllalt selle kurbi tõendeid?

Minu meelest on Charlie mõrva kõige koletumaks tagajärjeks olnud need rohked videod, mis tema surma tähistavad. Ja need ei ole mitte ainult mingid veidrikud interneti soomülgastest, vaid kahetsusväärsel kombel üha rohkem õpetajad, professorid, meditsiinitöötajad ja riigiametnikud. Mind ei huvita, kui drastiliselt sa kellegagi eriarvamusel oled; kui sa tähistad tema mõrva, siis sa oled kaotanud igasuguse arusaama inimese väärikusest.

Ja kas me mitte ei näe, kuidas eriti noorte seas, kes on ärklevast ideoloogiast läbi imbunud, levib arusaam, et objektiivseid headuse ja kurjuse, tõe ja vale norme pole – on vaid võimuvõitlus rõhujate ja rõhutute vahel? Alles hiljuti avastasin ma sügavalt murettekitava statistika: 34% tudengitest arvab, et mõnikord on lubatav vastata kampusel peetavatele kõnedele vägivallaga. Selline seisukoht on mõistetav ainult siis, kui ollakse täielikult loobutud ühisest tähenduse maatriksist. Kui arutelu on mõttetu, muutuvad pommid ja kuulid paratamatuks.

Ma paratamatult näen siin selget seost selle kohutava statistika ja üha suurema kirikutest eemaldumise vahel, eriti noorte seas. Kui inimesed lakkavad kirikus käimast, ei mõtle nad enam Jumalale, ei palveta, ei kuule kümnest käsust, prohvetite hüüust vaeste eest, ei loe mäejutlust, ei kuule Jeesuse sõnu: "Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle." Kui seda kõike enam omaks ei võeta, siis lakkavad inimesed uskumast, et nende vendi ja õdesid tuleb hinnata või et moraal, mis on enamat kui tahete kokkupõrge, on üldse võimalik.

Selle viimase punkti illustreerimiseks meenutan paavst Benedictus XVI kuulsalt vastuolulist kõnet, mille ta pidas oma endistele akadeemilistele kolleegidele Regensburgi Ülikoolis 2006. aastal. Jättes kõrvale tema kommentaarid islami kohta, millele sai osaks kogu negatiivne pressikajastus, soovin ma suunata teie tähelepanu tema argumendi põhisõnumile, milleks oli, et kristlus seab resoluutselt Logose tahtest ettepoole.

Kuna Jeesust kirjeldatakse Jumala Logosena, siis on kristlus tema sõnul enesekindlalt suhestunud iga teaduse või filosoofia või kultuurilise vaatepunktiga, mis peab kinni mõistuspärasuse printsiipidest. Teisalt, kui aga tahe seatakse mõistusest kõrgemale, kipub dialoog manduma rõhumiseks ja vägivallaks, kus üks tahe kehtestab end lihtsalt teise üle. Ma usun kindlalt, et selline voluntarism (andes sellele õige filosoofilise määratluse) on skeptilise postmodernse kultuuri märk, milles nii paljusid inimesi tänapäeval vormitakse. Ja tulemused on täpselt sellised, nagu paavst Benedictus ennustas.

Kõik see toob mind tagasi Charlie Kirki juurde. Kuni oma viimase hingetõmbeni tegeles ta praktikaga, mis ulatub tagasi Sokrateseni ja on lääne tsivilisatsiooni parima osa alus. Just sellepärast tundubki tema surm meile nii rahutukstegevana. Me tajume, et midagi meie tsivilisatsiooni alusest, midagi aksiomaatilist ja fundamentaalset, kõigub – ja et sügavalt rikutud kultuurilised mõjud on imbunud meie institutsioonidesse ja meie laste mõtetesse. Minu siiras lootus ja palve on, et leiame uuesti inspiratsiooni ühest julgest ja usklikust mehest, kes suri mitte relv käes, vaid hoides pigem kommunikatsiooni instrumenti.

Artikkel ilmus algselt väljaandes First Things. Tõlkis Martin Vaher.