Astronoom Alar Puss vaatab novembritaevasse, annab teadusliku ülevaate kiirgusest ja valgusest ning pakub kultuurisoovitusi pimedateks sügisõhtuteks.
Novembrikuu rahvapärane nimetus on talvekuu. Nimetus on huvitav, sest talvise ilma domineerimine novembris on üldiselt haruldane. (Mis siin novembritalvest rääkida, ka päris-talvekuudel otsi sageli talveilma tikutulega taga…)
Novembrikuu Päike käib oma päevaseid taevatiire ometigi küllaltki madalalt ning lühidalt. Lisaks on novembrikuudel üsna tavalised lauspilvised ning sageli sajused ja tuulised ilmad. Järgnevas loos kujutame siiski ette sugugi mitte võimatut olukorda, kus ilmad on (peaaegu) vahetpidamata selged. No kui mitte pidevalt, siis vahetevahel ikka. No kui seda ka mitte, siis kokku ühe ööpäeva jooksul ikka. No kui… no aitab küll, ärme oleme pessimistid, vaid ikka optimistid!
Päike kolmes tähtkujus!
Pärast peaaegu pooleteisekuulist viibimist Neitsi tähtkuju (astronoomide poolt kokku lepitud) piirides siirdus Päike mäletatavasti oktoobri viimasel päeval Kaalude tähtkujju. Päike asub Kaalude tähtkujus suurema osa novembrikuust. 23-ndal, veidi pärast keskpäeva, siirdub Päike järgmisse sodiaagi tähtkujju, Skorpionisse.
Kuid sellega Päikese „novembri-rännakud" ei lõpe! 30-ndal novembril, andresepäeval, kell 1:13, liigub Päike (st päikeseketta keskpunkt) Skorpionist Maokandja tähtkujju!
Maokandja on 13. sodiaagi tähtkuju. Selle tähtkuju kohta horoskoopide nimelisi muinaslugusid, vähemalt reeglina, miskipärast ei koostata… Tegelikult pole see muidugi üldse oluline.
Märkimist väärib pigem sodiaagi tähtkujude üpris erinev ulatus piki ekliptikat. Teatavasti ekliptika on Päikese keskpunkti aastast teekonda kujutatav ringjoon, mis asub täpselt defineerimata nurklaiusega sodiaagiriba keskel. Asja sai märgitud, et Päike oli Neitsi tähtkujus ligemale poolteist kuud, Skorpionis aga asub Päike vaid nädal aega!
Erinevus on piisavalt suur ja arvestatav, nii et sel juhul ei pea sugugi arvestama Maa ümber Päikese tiirlemise orbitaalse kiiruse teatud muutlikkust (kuna Maa orbiit on veidi elliptiline).
Kuu faasid novembris
Kuu faaside kohta kehtivad järgmised ajamomendid:
täiskuu 5-ndal kell 15.19, viimane veerand 12-ndal kell 7.28, noorkuu 20-ndal kell 8.47, esimene veerand 28-ndal kell 8.59.
Planeetide nähtavus
Veenus on Koidutähena hommikutaevas nähtav olnud juba tublisti üle poole aasta; koidutaeva esindajana on Veenus vaadeldav ka novembrikuu hommikutel. Tõsi küll, vaatlustingimused aegapidi halvenevad, sest omakorda vaatlusaeg tasapisi üheneb, sarnaselt paari eelmise kuuga. Kuu alguses tõuseb Veenus tund ja kolmveerand enne Päikest, päris kuu lõpus tõuseb planeet vaid tund enne Päikest. Eks see asjaolu tähenda seda, et Veenuse suur heledus pääseb üha vähem maksvusele ning planeet on leitav üha madalamas kagutaevas. Üha lüheneva vaatlusajaga planeedi leidmiseks peab vaba vaatesuunda üha rohkem otsima: puud ja majad jäävad aina enam ette.
Veenus paikneb kuu algupoolel Neitsi tähtkujus, 13-ndal kell 5.37 siirdub Kaalude tähtkujju.
Kuu on Veenusele kõige lähemal 19. novembri hommikul, kuid tõuseb siis juba Veenusest märksa hiljem ja on nähtamatu. Sellele eelneval hommikul võib siiski Koidutähte ja kitsast kuusirpi koos vaadelda.
Valimisvõltsingud on jälle, juba suisa avalikult ja valetades, toimuda lastud, valimisteenistust ega kedagi teist sellest petturite kambast pole selle kõige eest (ikka veel!) avalikult järjestikuste postide otsa riputatud. Sulide huve (mõistagi vaid mütoloogiliselt) esindav Merkuur saab ka „julgust" ning ilmub kuu lõpus, 28-nda paiku samuti samuti hommikuti koidutaevasse, hakates edaspidi tõusma umbes 2 tundi enne Päikest.
Novembrikuu kolme viimase päeva alguses võib märgata, et Merkuur on igal varahommikul pisut heledam kui eelmisel: 28. novembril 1,1 tähesuurust, hommik hiljem 0,8 tähesuurust ja kuu viimasel hommikul 0,5 tähesuurust. Selline heleduse muutlikkus on silmaga täitsa tuvastatav. See on hea näide Merkuuri heleduse kiirest muutlikkusest, mida sai mainitud Astronoomianurga eelmises, oktoobrikuu loos.
Merkuur paikneb nagu märksa heledam Veenuski Kaalude tähtkujus, kuid tõuseb enne Veenust, on sellest üha eemaldumas ja paistab ka kõrgemal.
Kuu neil mõnel päeval Merkuuri kõrvale ei satu.
Hommikutaevas paistab ka Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, kuid siinsel juhul on vaatlustingimused, eelnevatega võrreldes, juba sootuks „teine tubakas". Pikal novembriööl tõuseb Jupiter väga heleda tähena juba mõni tund pärast Päikese loojumist ning saavutab mõni tund enne Päikese tõusu kõrgeima asendi lõunakaares.
Kuu lõpus on Jupiteri heledus -2,4 tähesuurust ning planeet paistab mõistagi heledaima „tähena" taevas. (Tõsi, veel heledam on hommikuti koiduvöös paiknev Veenus, kuid Veenuse suur heledus mängib kuu lõpus vaid selles oma rolli, et Veenus siis üldse nähtav on.)
Kuu on Jupiterile päris lähedal mardipäeva, 10. novembri hommikul.
Saturni vaatlustingimused on mõneti Jupiteri hommikuse nähtavuse „peegelpildiks" õhtupoole ööd, kuigi Saturn ei tõuse siiski nii kõrgele kui Jupiter. Planeet kulmineerub aga mõned tunnid enne keskööd ja loojub öö hommikupoolses osas. Heleduse osas siiski mingit „peegeldust" ei toimu: Saturn on Jupiterist märksa tuhmim, heledus 1,0 tähesuurust. Saturn paikneb Veevalaja tähtkujus; selle tähtkuju ning suure hulga naabertähtkujude tähtedest on Saturn aga märksa heledam.
Kuu on Saturnile kõige lähemal 2. novembri ning 29. novembri õhtutel.
Palja silmaga nähtavuse piiri kandis paistvat Uraani (heledus parajasti 5,6 tähesuurust) võiks ka mainida, kuna planeet on 21-sel novembril vastasseisus Päikesega ja paistab siis just kesköö paiku kõrgel lõunataevas Sõnni tähtkujus.
Uraani aitab otsida Taevasõela ehk Plejaadide täheparv. Palja silmaga paistab Taevasõel mingi pisikese vankrikese moodi, kuid Väikese Vankri tähtkujust on nii suuruse kui suuna mõttes asi kaugel (vaadakem võrdluseks põhjataevasse, Suurest Vankrist kõrgemale). Uraan paistab Taevasõela ligikaudsest tsentrist pisut üle 4 kaarekraadi (ehk 8 täiskuu läbimõõdu võrra) lõuna pool. Kulminatsiooni aegu keskööl paistab Uraan täpselt Sõelast allpool.
Uraani tasub siiski otsida ja vaadelda pigem binokli või teleskoobi abiga; tavalisest suvalisest tähest on Uraan teleskoobis pisut suurem. Püsides endiselt 21. novembri ja selle naaberööde juures, siis ei tasu Uraani segi ajada sarnaselt heleda tähega 13 Tauri (5,7 tähesuurust, vt kaarti), mis asub Uraanist paar kraadi paremal (teleskoobis seega vasakul pool). Kuu alguses on see täht Uraanist kaugemal, kuu päris lõpus aga lähemalgi.
Samuti on mõtet teleskoop suunata lähemaks uurimiseks Taevasõelale: heledaid tähti ilmub vaatevälja terve trobikond! Loogiline ka: tegu on ju täheparvega, täpsemini hajusparvega; liikmete koguarv 400 kandis.
Taevasõel asub meist veidi enam kui 400 valgusaasta kaugusel.
Veidi virmalistest
Viimasel paaril aastal (sh viimasel paaril kuul) on aeg-ajalt, „keskmisest tihedamini", esinenud ka virmalisi. Ka novembris võib neid ette tulla.
Nõrkade virmaliste puhul on madalas põhjakaares nähtav kerge värvitu (valge) kaarjas kuma. Võimsamatel juhtudel omandavad virmalised ka erinevaid värve ja ulatuvad ka kõrgemale taevasse.
Virmaliste kuju ja isegi värvus võivad mõnikord päris kiiresti vahelduda. Harva esinevate eriti tugevate virmaliste korral ulatub see valgusnähtus üle lagipunkti isegi lõunataevasse välja. Nii juhtus näiteks 10. mail 2024. aastal.
Kaameraga jäädvustatult on virmalised samuti uhked. Neid tasub „üles võtta" isegi nõrkade, paljale silmale värvuseta (ehk valgetel) juhtudel. Siis on, olenevalt kasutatavast fotokaamera headusest, kaks varianti: kas virmalised läbi kaamera ei paistagi või on need ikkagi ilusad ja värvilised.
Siinkohal on massimeedia, nagu alati, asja omal kombel ära kasutanud: kiites pildimaterjali taustal mingeid äsjaseid uhkeid virmalisi, ei tähenda see tingimata, et virmalised ka „tava-taevavaataja" jaoks võimsad ning värvilised olid…
Lähemalt püüaks virmalistest kunagi edaspidi kirjutada.
Lühidalt öeldes on mängus protsessid Päikese pinnalähedastes kihtides, elektrilaenguga osakesed, Maa magnetväli ja atmosfäär.
„Võõras", kuid silmale nähtamatu komeet
Oktoobrikuus pakutud kahest komeedist osutuski üks palja silmaga nähtavaks, mõistagi just C/2025 A6 (Lemmon), mille puhul see oli ka kõige tõenäolisem. Vähemalt 21. oktoobri juhtumisi selgel õhtul oli komeet Karjase tähtkujus loodetaevas täitsa olemas. Tõsi küll, siiski ju üsna tuhm komeet paistis pigem tähele sarnane (kuigi „uduse tähena") ning saba oli halvasti märgatav; see asjaolu muutis komeedi teadliku tabamise muidugi raskemaks ülesandeks.
Praegu on põhjust mainida veel üht komeeti, nimeliselt 3I Atlas, mille lähim asend Päikesele (1,8 astronoomilist ühikut) oli 29. oktoobril. Paraku jäi Maa sel ajal teisele poole Päikest ja komeet oli siis üldse nähtamatu. Kuigi komeet ilmub edaspidi jälle teleskoopide vaatevälja, jääb see siiski paljale silmale mitte vaadeldavaks.
Siiski teeb selle komeedi huvitavaks taevakehaks see, et see on pärit väljastpoolt Päikesesüsteemi. Selle järelduseni on viinud komeedi liikumise iseloomu uurimine. Teadaolevalt on see alles kolmas taoline, niivõrd kauge „külaline", mida on registreeritud.
Tähti kõrgel lõunakaares
Võtame korraks uuesti ette ajaliselt õhtupoolse ala taevakaardil, vaatesuunalt kagu- lõuna poole, mis oktoobriloos suuremas mastaabis ka esitatud sai. Heledamad tähed (jättes allpool paikneva heleda Saturni tähena arvestamata) paiknevad sedapuhku vaid küllaltki kõrgel taevas. Keskendumegi sedapuhku veidi sellele taevaosale.
Päris pea kohale on õhtu edenedes kerkinud viie heleda tähega siksakiline Kassiopeia tähtkuju. Kassiopeiast allpool, lõunakaares, paiknevad Suurt Vankrit meenutavad Andromeeda ja Pegasus. (Suur Vanker ise asub põhjataevas.) Andromeeda põhijoonis on kitsa keti taoline, kuigi tähtkuju pindala on märksa ulatuslikum. Pegasus jääb Andromeedast paremale (lääne poole). Selle tähtkuju „firmamärk" on suurt ruutu meenutav tähtede nelik.
Eesti mütoloogias see „ruuduline" piirkond Suure Ruuduna tuntud oligi; omakorda Andromeedat tunti osana hiiglapikast Ridamuse tähtkujust. Kassiopeiat tundsid vanad eestlased Vändatähtedena.
Tulles tagasi Pegasuse tähtkuju juurde, siis ka see tähtkuju on mainitud tähtede nelinurgast ulatuslikum; Pegasuse tähed on nimelt ka mitmed tähed „ruudust" paremal pool. Väärib ehk märkimist, et „ruudu" vasak ja ülemine tiputäht kuulub ametlikult hoopis Andromeeda tähtkujju! Juhtumisi tuleb siinkohal meelde üks sõgedate lemmiksõnu „lõimumine"…
Tegelikult muidugi taevatähed ning nende vaatesuundade kombinatsioonid ehk tähtkujud maapealseid jamasid absoluutselt ei tunnista ega tunnusta. See on üks mitmetest põhjustest, miks on alati tore tähistaevasse vaadata.
Andromeedast allapoole jäävad väikesed tähtkujud Kolmnurk (ülemine) ja Jäär (alumine). Kolmnurk on väike tähtkuju ja ka tähed pole heledad. Kuid kui see tähtkuju paikneb kõrgel ning sügisõhtuti nii ka on, siis on vaatlustingimused head ja kolm Kolmnurka iseloomustavat tähte meenutavad tõesti kolmnurka, pealegi võrdhaarset (kuid mitte võrdkülgset).
Jäära tähtkuju on mingi tulirelva, lühikese püssi või püstoli moodi; „toru" on ida-kirde poole suunatud. Üks täht Jääras on ka umbes sama hele kui Andromeeda ja Pegasuse heledamad tähed. Kuid näiteks Saturn on neist kõigist ikkagi heledam.
Andromeeda galaktikast
Andromeeda tähtkuju suunal paikneb meie lähim suur naabergalaktika, küllaltki tuntud Messier' kataloogi järgi kui M31.
Sellest tähesüsteemist oli veidi juttu augustikuu loos; rohkem sai siis räägitud „meie enda" Linnuteest, mille nähtava ketta ligikaudne läbimõõt on 100 000 valgusaastat. Väga suur suurus, kui kilomeetritesse teisendada! (Jätame sellele vastava pika nulliderea koos tüvenumbritega nende ees praegu välja kirjutamata…)
M31 asub Linnuteest umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel. Võtame aluseks keskmed, kuid selles mastaabis pole ka Päikesesüsteemi, sh Maa kaugus Andromeeda galaktikast oluliselt erinev. (Mõnedel hinnangutel on M31 kaugus Linnuteest (ja meist) pisut väiksem, kuid jätame selle siinkohal nii; suurusjärk on ikka sama.)
Andromeeda galaktika on olemuselt ja kujult sarnane Linnuteega, kuid on sellest suurem (ketta läbimõõt on umbes 152 000 valgusaastat), tähtede hulk on suurem. Andromeeda galaktika on ka Linnuteest massiivsem. M31 ja Linnutee masse väga täpselt võrrelda muuseas kerge ei olegi. Ei maksa ka unustada, et masside osas on tähtsal kohal ju ka senimaani teadlastele lähemalt tundmatu tumeaine! Ning nii Linnutee täheaine kui ka tumeaine osakaalu võrdlemine Andromeeda omaga polegi väga lihtne ülesanne.
Siinkohal tekib tahtmatult jällegi üks maapealne võrdlus. Nimelt:
lihtne on näha pindu võõras silmas ning vajadusel seda kasvõi vaid ette kujutada ja siis otsekohe see „info" ka välja rääkida-röökida, aga katsu sa vaadata palki enda silmas! Näiteks lauslollide vastuste musternäidiseks saanud Riigikogu infotundides on ju ammu selgunud, et vastajate „silmapalgid" on hiidsekvoiade tüvedestki oluliselt paksemad. Mõni ime siis, et mõnel neist ämmakapi-kilekotid tagavara-prillide rahasid alailma pungil täis on… Või on seal parajasti „kaitsekulude" kadunud 700 miljonit. Või (mere)miihalite sobiraha (2,4 + x miljardit). Ning nii aina edasi, näiteid on rohkem kui ühe prillidega habemiku ja tema „ärisõprade" (kellest osad on hiljem reklaamitud kuulsateks maailmaränduriteks) omaaegse rublatehingu eest (ning see oli veel alles kõige algus).
Teemasse tagasi. Andromeeda galaktika, M31, on, ehkki nõrgalt, vaadeldav ka palja silmaga. Novembriõhtutel tõuseb M31 kõrgele ja soodustab enda vaatlemist nii palja silmaga kui binokli või teleskoobiga.Väärib märkimist, et tegu on kaugeima objektiga, mida inimsilm on suuteline palja silmaga nägema. 2,5 miljonit valgusaastat (2 500 000 va) pole naljaasi kaugus! Pole paha!
Ning ühesainsas valgusaastas on ligikaudu 10 triljonit kilomeetrit.
Ehk siis 10 000 000 000 000 km.
Korrutame need arvud omavahel kokku. Saame Andromeeda galaktika kauguseks Maast 25 miljonit triljonit kilomeetrit!
Ehk siis lahti kirjutatuna 25 000 000 000 000 000 000 km. (See arv saab „teatud põhjustel" ära mainitud ka jutu lõpuosas…)
Pole kohe üldse paha! Seda kaugust kuidagi ära katta… noh, kui just üks „onu Peeter" oma kastijalgrattaga… Kuid nojah, ärme tõbiseid inimesi narrime…
Nii palju siis sedapuhku jälle meie armsast numbrimaagiast…
Kui kaugele miskit näha on?
Vaatame võrdluseks mängult Maa peal veidi ringi; kui kaugele süüdatud lampi näeb? Mõistagi, kuna Maa on kumer, aitab sobivale kaugusele kaasa ka valgusallika kõrgus.
Kuigi see pole päris täpne hinnang, siis ümmarguse arvu mõttes laiub maa peal seisvale vaatlejale täiesti avatud nähtav silmapiir kümnekonna kilomeetri kaugusele. Mängus on kindlasti ka pilvisus (nähtavus märksa väiksem) või pilvisuse puudumine (suurem nähtavus).
„Ronime" nüüd valgusallikate juurde, üha kõrgemale.
Päris kõrge, Sõrve majaka (53 m merepinnast) majakatuli paistab maapinnal selge ilmaga umbes 26 kilomeetri kaugusele. Võtame nüüd üsna äärmusliku näitena Tallinna teletorni, kõrguseks 314 meetrit, kirjade järgi. Oletame, et paneme selle tippu võimsa valgusallika. Nüüd annab arvutus, et tuli peaks paistma kuni 64 km kaugusele (seega maa-merepinnal mitte just üle Soome lahe).
Veelgi oluliselt kõrgemaid „tuletorne" on üha tüütum ja pole ka suurt mõtet ehitada, sest mida kaugemale Maa atmosfääri paksusega paralleelselt püüda silmapiiri vaadata, seda hägusemaks pilt muutub.
Ometi ei saa siinkohal jätta märkimata, et kui meile peaks hakkama lähitulevikus igast suunast, lähedalt ja kaugelt hakkama vastu vaatama suurest arvust miihalitest koosnevad tuugenimüürid oma liikuvate ja/või püsivate tuledega ning päevasel ajal pidevaid liikuvaid varje tekitavate labadega, oleks kasvõi ainult see aspekt ikka hull lugu küll! Rääkimata muudest probleemidest (sh infraheli).
Valguse näitamise kaugust Maa mastaabis väga kaugelt saab mõneti pikendada, kui valgusallikas asub mingi suhteliselt lähedase mäe tipus. Kuid põhjapanevalt suuremaid kaugusi ei saavuta me niiviisi ikkagi.
Nii et konkurentsitult asuvad kõik kaugemad objektid, mida Maa peal olija näha võib, selges taevas. Päevasel ajal seab „piirid" ette Päike oma päris suure, 150 miljoni kilomeetrise kaugusega. Valgus jõuab Päikeselt Maale umbes 8 minutiga. Kuid selge öötaevas avab juba sootuks suuremad mastaabid!
Pilvede alumine piir võib aga mõnigi kord alata juba paarisaja meetri kõrguselt (jättes udu praegu mängust välja). Kui pilved on paksud, siis sel juhul näeme tõesti „kõige kaugemale" vaid Maa peal ringi vaadates.
Tähevalgus minevikust
Kõik tähed (peale Päikese) paiknevad meist vähemalt mõnede valgusaastate kaugusel. See omakorda tähendab, et tähtede valgus, mida me öösiti näeme, hakkas maailmaruumis levima juba aastaid tagasi. Vaatame mõnda heleda tähe näidet.
Novembriõhtutel madalas läänetaevas ja hommikuti madalas idataevas paistev oranzikas hele täht Arktuurus kiirgas oma praegustel öödel nähtava valguse välja veidi veidi vähem kui 37 aastat tagasi, 1989. aasta esimestel kuudel. Siis oli meil siin tore aeg, Nõukogude impeerium üha kärises ja Eesti-meelsus oli Eestimaal au sees, muuhulgas ka massimeedias.
1989. aastal oli põhjust kiruda venekeelse Vremja hullu väärpropagandat kesktelevisoonis, igal õhtul kell 9. Praegu samal kellaajal on aga see „omade AK"… Kui kell 9 telest kuuldav keel oleks ka endiselt vene oma, siis kuuldava-nähtava sisu kokkuvõtete järgi tunduks allegoorilise hinnanguna vist nii, et seesama Arktuurus on meile hoopiski sama lähedal kui Kuu (mis asub keskmiselt vaid 384 000 km ehk 1 valgussekundi kaugusel); valgus jõuab Kuult meile vaid ühe sekundiga…
Järgmine näide. Kõrgel edelasuunal õhtuti paistev hele Veega on meile Arktuurusest „pisut" lähemal. Veega kiirgas tänapäeval nähtava valguse veidi enam kui 25 aasta eest. Siis oli 2000. aasta sügis, olime juba hoogsalt teele asumas tänapäeval igal pool vastu vaatavate jamade, sh ka juba „vaikiva ajastu" märkide suunas. Juba korraks mainitud habeme ja prillidega tõsine naljaonu vehkis siis jälle aktiivselt, nagu sihukesed ju kõik, oma ametitoolist kümne küünega kinni hoides ringi; konkurendi pildi „kangelaslik" tulistamine oli juba aset leidnud, asja avalikuks tulek oli veel oma järge ootamas…
Edasi. Altair, hele täht varaõhtuti Veegast madalamas edelataevas, kiirgas oma valguse pisut enam kui 16 ja poole aasta eest. Altairi 2025. aasta novembris nähtav valgus pärineb seega 2009. aasta kevadest. Siis hakkas mööduma kaks aastat Eesti näriliste-erakonna esindajast peaministri avalikust ja alandlikust pärja panekust ning kummardamisest punaokupantide pisut-pisut vähem avalikku kohta viidud monumendi ees… Midagi palju toredamat siiski ka 2009-ndast aastast: see oli rahvusvaheline astronoomia-aasta!
Taeva heledaim täht Siirius, mis on vaadeldav novembrikuul hommikupoole ööd madalas kagu-lõunataevas, paistab meile väga heledana tõesti just selle tõttu, et ega ta meist väga kaugel ei paiknegi (tähtede arvestuses loomulikult). Siiriuse praegusel ajal vaadeldav valgus kiirgus tähe fotosfäärist välja 8,6 aastat tagasi, 2017. aasta kevadel; no see oli päris hiljuti. Eks me kõik mäleta, et vähemalt kirjade järgi olid ühed teatud mürgised närilised siis korraks oma urgudesse aetud…
Vanade eestlaste Jõulutäht, samuti hele Kapella, mis novembriöö edenedes kirdest kenasti kõrgele kerkib, saatis oma tänapäeval nähtava valguse teele umbes 43 aasta eest. 43 aasta eest oli siinmail 1982. aasta lõpp; täpselt mardipäeval oli alanud Nõukogude „õigusriigi" juhtide kiire vahetumine… Lollaka ja röövelliku Rohepöörde ilusaks eelkäijaks oli 1982. aastal NLKP Keskomitee Maipleenumi otsusel saanud Toitlusprogramm… Mida ehk veel meenutada… Eestimaa talve algus 1982/1983 hooajal venis: lumikate jäi püsima alles uue aasta 1. veebruri lumesaju järel. Kuid siiski, ometi lõpuks, jäi lumi kevadeni püsima, mitte nii nagu sageli nüüdsel ajal…
Need olid siis näited „lähiajaloost" pärit tähevalgusest. Kuid vaatame veel!
Novembriõhtutel lõuna-edelakaares paistva heleda Sügiskolmnurga (Veega, Deeneb, Altair) kõige tuhmim kolmas liige (Veegast vasakul pool olev), Deeneb, asudes siis kõrgel taevas, on neist kolmest näivalt kõige tuhmim seetõttu, et asub tõesti kaugel. Deenebi kauguse täpne väärtus on ikka veel täpsustamisel, kuid võttes suheliselt sageli kasutatava väärtuse, 1600 valgusaastat, siis vähemalt suurusjärgus me ei eksi. Võtame siis orienteeruvaks Deenebi praegustel öödel nähtava kiirguse Maa suunas lähetumise aastaks 425 pKr. Ega väga täpselt polegi vist teada, mida vanad eestlased siinmail siis tegid, kuid Esimese Euroopa Liidu esindajad, Saksa sõjarüütlid, olid meie maa vallutamisest siis veel väga kaugel! Võime vast seega nentida, et Deeneb kiirgab meile Vaba Eesti kiirgust!
Märkusena: paneme vabadust veelgi juurde: veidi eespool käsitlusel olnud Suvekolmnurga heledaim liige, Veega, on (küll juba Esimese Euroopa Liidu aegade) vanade eestlaste poolt tuntud Vabamehena!
Nii et kõrgel varapimedas novembritaevas, tegelikult läbi kogu hilisema suve ja sügise, paistavad kõrvuti Vabamees ja Vaba Eesti Kiirgus! Jällegi tuleb nentida: pole paha!
Jätame praegu rohkem päris-ajaloolaste mängumaadele tungimata. Kui taas vaadata väga kauge, kuid siiski palja silmaga eristatava Andromeeda galaktika, M31, suunas, võiks vaid märkida, et see valgus peaks pärinema ajast kaks ja pool miljonit aastat tagasi, kui „päris-inimesed" Maad vist veel ei asustanudki.
Vaat nii võimas „ajamasin" on inimese silm!
Teleskoopide-nimelised võimsad „ajamasinad" näevad muidugi ka veel palju kaugemast minevikust pärit valgust, mida kiirgavad ja on kiiranud tähed kaugetes galaktikates ja nende parvedes.
Paraku on sellised „vaate-ajamasinad" rangelt ühesuunalised, sihituna mineviku suunas. Tulevikku ette näha (ega ennustada) ei oska täpselt mitte keegi. Vaid kõige lähema tuleviku osas saab teha suhteliselt häid prognoose, mis ikkagi üldse ei kajasta kogu saabuvat tõde…
Relatiivusteooria(d), ajamasin tulevikku ja „kaksikute paradoks"
Relatiivsusteooria lubab aga teoreetiliselt vastupidise suunaga, suisa „päris-ajamasina" loomist. Selleks peaks praktikas arendama tehnika taset nii, et saaks kokku pandud suisa valguse kiirusele lähedase kiirusega liikuvad raketid, millega siis astronaudid/kosmonaudid põhimõtteliselt saaksid külastada kaugeid tähti ja tähesüsteeme.
Tuues näiteks jälle Arktuuruse, siis, kui asjad on tõesti tehniliselt „imeliselt õigesti" korraldatud, siis peaaegu valguse kiirusel liikudes saaks selle tähe juures edasi-tagasi ära käia Maal kulgeva aja järgi minimaalselt 74 aastaga. Samas aga oleksid asjad nii, et kosmoserändur oma kihutavas raketis kulgeva aja järgi kulutaks reisiks vaid näiteks ainult kuu aega!
Tagasipöördumine Maale oleks kosmonaudile siiski emotsionaalselt küllalt raske. Oletame, et kosmonaut on reisi algul 25-aastane. Raketis kulgeva omaaja järgi kuu aja pärast on ta mõistagi ikka veel 25-aastane (kui just sünnipäev selle kuu aja sisse ei satu). Kuid Maal on möödunud 74 aastat! See tähendab ju ka seda, et ka kõik Maal elavad inimesed on 74 aastat vanemaks saanud. Mis omakorda tähendab, et enne teeleminekut kosmonaudist näiteks 5 aastat noorem, 20-aastane vend on nüüd 94-aastane! Parimal juhul leiab aset ka jällenägemine, kuid jääb kahtlus, kas mõlemad osapooled seda enda sisimas ikka üdini uskuma jäävad…
Üldiselt, kuigi oletame ja loodame, et tehnika arenebki ülihästi ja kosmonaut satub Maale naastes tulevikku, kipub see tulevik Arktuuruse külastamise juhtumil siiski liiga kauge olema…
Võib-olla kaugeim „tähekants", mille juures saaks maapealse „mõistliku aja" jooksul relatiivsusteooriat kasutades ära käia, oleks ehk Veega. Kokkuvõttes minimaalselt 51 aastaga edasi-tagasi lennates ehk oleks heal juhul isegi veel võimalik reisi ja selle tulemuste üle aru pidada ka sama tiimimeeskonnaga ja teadlastega, kes kosmonaudi maailmaruumi läkitasid.
Kujunenud olukorda, kus Maale jääjad kulutavad palju rohkem aega kui ülikiire raketiga kosmoses rändajad, tuntakse ka „kaksikute paradoksi" nime all. Eks ta ole: üks Maale maha jääjatest võib olla ju ka nt kosmonaudi kaksikvend, kes reisi lõppedes osutub vennast oluliselt vanem olevaks!
Võib ju juhtuda ka selline variant, et 25-aastasel mehel on enne reisi algust pisike aastane poeg. Sellisel juhul on poeg isa Veegal käimise ajal (vt paar lõiku eespool) saanud 52-aastaseks, olles seega oma ikka veel 25-aastasest isast 27 aastat vanemaks saanud! Kumb siis tohib nüüd kumma käest küsida: „Kus sa, poiss, jälle vahepeal hulkusid?!"
Asjast ei tohi nii aru saada, et maailmaruumis ülisuure kiirusega kihutanud raketis viibinud kosmonaut kasutas mingit „püsiva nooruse eliksiiri" ja suutis pikad aastakümned üldse vananemata vastu pidada.
Raketis kulgev omaaeg kulgeks tõesti (meie näitel) vaid kuu aega ja ka kosmonaut vananekski vaid kuu aega ning muidugi ka tunnetaks ta, et tähelennuks kulub mitte aastakümneid, vaid ainult kuu aega. Kell tiksuks raketi seinal sarnasel moel nagu Maalgi. Kõik muu oleks samuti normaalne. Vahe oleks ainult selles, et Maal tiksuks see kell palju-palju aastaid kauem, kuigi täpselt samas rütmis!
Ei ole nii, et toodud näidetes Arktuuruse külastaja oleks Maale jõudes tegelikult siiski 25+74=99 aasta vanune, kuigi näeks ikka sama noor välja kui enne reisi. Ka Veega juures käimise käigus (jätsime ju selleski näites omaaja vahemikuks raketis kuu aega) EI vananeks rändur endale märkamatult 25+51=76 aastaseks. Kuid Maal elanud inimeste jaoks kulgeksid need pikad aastakümned ometigi. Muidugi muuhulgas koos vanemaks saamisega…
See kõik kokku ju ongi tulevikku rändamine!
Tuleb märkida, et eelnevas kirjeldatu, sh „kaksikute paradoks", sisaldab sügavamalt teooriasse laskudes elemente nii erirelatiivusteooriast kui ka selle üldistusest, nagu nimetuski ütleb, üldrelatiivsusteooriast. Erirelatiivsusteooria käsitleb suuri kiirusi, üldrelatiivusteooria lisab omakorda juurde suure massiga objektide füüsika eripärasid, samuti suurte kiirenduste ja inertsiga seonduvat.
Vastavat matemaatilist keelt ei tahaks siin sisse tuua; kuna haridus- ja teadusministri &co jaoks oleks see kindlasti juba ületamatu läige üle vaimse ämbriääre taseme ja mis neist vaesekestest siis saaks: arstijärjekorrad, sealhulgas psühhiaatrite omad, on ju pikad-pikad, kuna immigrantide hordidest „vennasrahvaste esindajatele" antakse Eestis ju eesõigus!
Tuleb rõhutada sedagi, et äsjakirjeldatud teoreetiliselt võimalik relativistlik ajaränd tulevikku on paraku ikkagi vaid ühesuunaliste võimalustega. Minevikku reisimise võimaluste ideed jäävad seni ulmelisele ja „võib-olla – külajutu" tasemele. (Muuseas, isegi „külajutud" võivad vahel sisaldada tihedaid ja isegi tõsiseid matemaatilisi avaldisi ja lootusi…)
Kaugeid tähelende planeerides on vaja lahendada veel üks keeruline probleem. Nimelt kuidas kompenseerida inimorganismile vastuvõetavaks ülisuured kiirendused, mida raketile ning muidugi samal ajal ka nende sees olevatele kosmonautidele iga reisi alguses ja lõpus on vaja rakendada.
Lood on kokkuvõtvalt seega sellised. Mineviku saame mingis mõttes „kätte" juba praegu, vaadates öist tähistaevast, kuid sellega „ajamasin minevikku" ka piirdub. Tulevikku näha me ei saa, kuid samas on reaalne siirdumine tulevikku aga teoreetiliselt võimalik.
Põhimõtteliselt saaks kiire kosmoserändur, ikka selles omaaja arvestuses ja taustsüsteemis, ära käia eelnevates näidetes toodud tähtedega võrreldes ka palju kaugemal, isegi teistes galaktikates. Probleem aga tekib selles, et (Maal kulgeva aja järgi) väga kauges tulevikus tagasi Maale saabudes pole ees enam ühtegi endist tuttavat, kellega reisimuljeid vahetada.
Kuid senimaani ja vähemalt ka päris pikas lähemas tulevikus jääb teiste tähtede ja galaktikate külastamine siiski vaid unistuseks. Tuleb ikka piirduda kaasaegsete „aeglaste" rakettide ja Päikesesüsteemiga, ilma ajaparadokside tekkimiseta.
Võib aga kohe küsida, et kuidas relatiivsusteooriast tulenevad efektid katseliselt ära tõestatud on, kui neid praktikas katsetada ei saa?
Praktikas katsetatud on seda siiski „küll ja veel"! Asi seondub elementaarosakestega (elektronid, prootonid, neutronid jt). Erinevad elektronid on küll olemuselt üksteisest eristamatud, sama lugu ka prootonite jm elementaarosakestega, kuid siiski saab kiiresti liikuvate osakeste ja nende jugade abil erirelatiivsusteooriast tulenevate efektide (sealhulgas kirjeldatud ajavahemike erinevuste) kehtivust väga kenasti kontrollida.
Üldrelatiivsusteooriat pole elementaarosakeste puhul vaja kaasata, sest need osakesed pole ju üldsegi rasked.
Siiski on katseliselt, sedapuhku siis teatud tüüpi kompaktsete ja massiivsete taevakehade astronoomiliste vaatlustega, kinnitatud ka üldrelatiivsusteooria kehtivust.
Tagasi galaktikate maailma: Kohalik Grupp
On olemas vaatluslikke märke, et Andromeeda galaktika on minevikus „alla neelanud" teisi galaktikaid, millest ühe jäänukist tsentriosa on veel vaatluslikult eristatav põhigalaktika tsentri lähistel. Eks sellised suured galaktikad (samuti meie Linnutee, mis on ka suur galaktika) olegi ilmselt aegamööda tekkinud osalt sellel põhjusel, et väiksemaid galaktikaid on nendega liitunud.
(Maapealseks analoogianäiteks on ehk siinkohal „Saaremaa vald" koos selle „tekkimisega" Kuressaare linna külge…)
Teleskoobis on võimalik eristada peagalaktika M31 kõrval kaht väikest galaktikat – Andromeeda galaktika kaaslasi M32 ja M110 Messier' kataloogi järgi. Tõsi, vähemalt M110 ei ole (veel) reaalajas M31-ga liitumas, vaid aegapidi lihtsalt selle ümber tiirutamas. M32 on aga oma välimisi kihte ilmselt juba M31-le kaotanud. Andromeeda galaktikal, samuti ka meie Linnuteel, on teisigi kaaslasi.
Üldisemalt saab võtta kokku, et M31 ja Linnutee (teisiti nimetades Galaktika) on Kohalikuks Galaktikagrupiks nimetatud galaktikate rühma kaks peagalaktikat; esinumber (sõltumata muuhulgas valimisteenistuse kurjategijatest ning sama kaliibriga „audiitoritest") on M31. Linnutee järel rühma „tugevuselt kolmas" liige, katalooginumbriga M33, paikneb eespool mainimist leidnud Kolmnurga tähtkuju kokkuleppelistes piirides. Selle galaktika nägemiseks oleks siiski vaja binoklit või teleskoopi, kuigi palja silmaga nägemise piir on ka küllalt lähedal.
Kohalik või Lokaalne Grupp sisaldab umbes 100 või enamgi galaktikat, enamus on elliptilise kujuga kääbusgalaktikad või irregulaarsed galaktikad. Veel mitte eriti ammu arvati grupis olevat enam kui poole vähem liikmeid. Lokaalse Grupi hinnanguline diameeter on 10 miljonit valgusaastat.
Galaktikate keskmetest
Galaktikate tsentraalosadesse on ajapikku koondunud küllalt palju tähti (ikka see külgetõmme ehk gravitatsioon).
Aegapidi on tähti seal ka lagunenud ja liitunud. Teadlased on üldisel arvamusel, et galaktikate keskmetesse on juba galaktikate „varases nooruses" moodustunud hiiglasuured hiigelmassiivsed mustad augud. Mustadeks aukudeks nimetatakse neid seetõttu, et ei ainet ega kiirgust (sh valgust) neist objektidest välja ei pääse, nii tugev on seal külgetõmbejõud.
Mustadest aukudest võib püüda lähemalt rääkida mõnes tulevases loos, kuid praeguses kontekstis on oluline, et just galaktika tsentrites olevate mustade aukude lähemast ümbrusest kiirgub maailmaruumi elektromagnetkiirgust, mõnel juhul vägagi palju. Asi on selles, et noored, alles kujunevad galaktikad sisaldavad veel ka suurt hulka tähtedevahelist ainet, mis tsentripiirkonnas kujunenud mustale augule lähenedes suure kiirendusega liigub. Kuid kuna kogu see materjal on suures osas elektriliselt laetud (paljud elektronid on aatomitest lahkunud), siis on tegu kiirguse tekkele vastava olukorraga. Nimelt meenutame siinkohal üldfüüsikast seda, et kiirendusega liikuvad laetud osakesed kiirgavad! Kiirgusele annavad lisapanust ka ainetompude sagedased omavahelised põrked ja hõõrdumised.
Paljude noorte (ja väga kaugete) galaktikate tsentraalosad kiirgavad ülimalt võimsalt. Sellised objektid on saanud kvasarite nimetuse.
Ka meie Linnutee ja Andromeeda galaktika keskmetes asuvad hiigelsuured ja massiivsed mustad augud.
Kuid tähtedevahelist ainet ja ka tähti endid on neil juhtudel musta augu „haardeulatuses" ajapikku vähenenud ja seetõttu nende galaktikate tuumad kvasaritena enam ei kiirga. Teatud määral efekt muidugi esineb.
Siia juurde lühike videoklipp, mis kujutab mõttelist retke meil novembriõhtutel väga madalas lõunataevas ehavalgusse kaduva Amburi tähtkuju suunal tähtede, täheparvede ja udukogude vahel; suunaga Galaktika ehk Linnutee tsentris peituva suure musta augu lähistele.
Veel kiirgusest ja valgusest
Kuigi vaid „poole suuga", sai oktoobrikuu Astronoomianurgas lubatud, et valguse temaatikas on veel aspekte, mida võiks käsitleda.
Kui meenutada Eesti Raadio nädala järjejuttude pikka traditsiooni, võiks alustada märkusega: „Lühidalt eelnenust".
Meenutame, et valgus ja (elektromagnet)kiirgus on kaks paralleelset nähtust. Valgus on see osa kiirgusest, mida me silmade abil endale saame. Mõistagi on valgusena tajutava kiirguse hulk võimaliku kiirguse koguhulgast väiksem. Raadiokiirgus, infrapunakiirgus, ultravioletkiirgus, röntgenkiirgus ja gammakiirgus on ju silmale nähtamatud. Optiline sageduste (või lainepikkuste) vahemik moodustab kogu elektromagnetkiirguse võimalikust spektrist üpris kitsa osa. Ning isegi see kitsas osa (lainepikkuste vahemik 380 nm kuni 760 nm) pole silmale ühtemoodi tajutav.
Muidugi, reeglina on asi nii, et kiirgav objekt ei kiirga kogu kiirgusspektri ulatuses (raadiokiirgusest gammakiirguseni). Kuid ikkagi juhtub vaid väga spetsiifilisel juhul ka nii, et objekti kogu kiirgus esineb praktiliselt vaid parima nägemise lainepikkuse juures, 555 nm. (Teatavasti tähendab nm nanomeetrit, miljardikku meetrit). Sellisel juhul tajub silm kiirgust valgusena maksimaalselt.
Selles värvuses kiigab ka Päike maksimaalselt tugevasti: silm tunnetab sellise lainepikkusega kiirgust kergelt roheka varjundiga, kuid siiski kollasena. Päikeseketta nähtav summaarne värvus, kusjuures ikka kollane (horisondi lähedal mõnikord punane), kujuneb siiski Päikese valguse summast eri lainepikkustel, kusjuures arvestada tuleb ka seda, et kõige sinisem osa Päikese valgusest hajub tugevasti ja muudab selge taeva siniseks.
Kuigi me tegelikult ei tea isegi 555 nm juhul, kui suurt osa kiirgusest silm „ära kasutab", saab siiski teha suhtelise hinnangu:
lainepikkusel 555 nanomeetrit on kiirguse optiline efekt maksimaalne. Teisisõnu võtame endile õiguse öelda, et silm tajub valgusena kogu sellel lainepikkusel registreeritavat kiirgust.
Kuna (õnneks!) puudub „tehisinimesest" etalon, kellega päris-inimese poolt kiirguse valgusena tajumist võrrelda, siis ei saa eelneva lõigu viimases lauses toodud väidet ei tõestada ega ka ümber lükata. Ning polegi ju tarvis! Võtame selle lihtsalt eelduseks.
Oktoobrikuu loos oli juttu kiirguse ja valguse vastuvõtmisest pindalaühiku kohta. Terminid on vastavalt sellised: intensiivsus kiirguse korral üldiselt ja valgustatus valguse korral. Ühikud on vastavalt vatti ruutmeetri kohta (W / m2) ja luumenit ruutmeetri kohta ehk luks (lx).
(Muuseas, üha enam „hiilivad ringi" ka dubleerivad nimetused: intensiivuse asemel kiiritustihedus ja valgustatuse asemel valgustustihedus. Mitte ei mõista, miks neid mõistete või terminite nimetusi peaks vahetama nagu katkisi kindaid… Edaspidises jutus jääme siiski vastavalt intensiivsuse ja valgustatuse juurde.)
Kasutusel on terminid ka kiirgaja kogu kiirgusvõimsuse ja „valgusvõimsuse" kaoks. „Valgusvõimsust" nimetatakse siiski teisiti: see on valgusvoog.
Ehk siis: kiirguse puhul üldiselt on tegu kiirgusvõimsusega (tuntud ka kiirgusvoona), ühikuks vatt (W) ja valguse puhul valgusvooga, ühik luumen (lm).
Nägemiseks parima kiirguse juhul, st 555 nanomeetrisel lainepikkusel kiiratud kiirguse jaoks, kui intensiivus on 1 vatt, vastab sellele valgustatus 683 luumenit.
Mis mõte on aga 683-ga korrutamisel? Miks mitte korrutada… ühega! Ehk siis jätta korrutamata. Miks asja keeruliseks ajada?
Nüüd tuleb asuda mängu tooma veel üht valgust iseloomustavat suurust: see on valgustugevus.
Valgustugevus iseloomustab valgusallikast pärinevat valgusvoogu mingis kindlas suunas. Täitsa loomulik: üks vaatleja ei saa ju (täiendavat tehnikat kasutamata) valgusallikast pärit valgust tajuda samaaegselt igast erinevast suunast korraga…
Analoogiliselt valgustugevusega on kasutusel veel ka kiirgustugevuse mõiste. See iseloomustab vaadeldavalt objektilt lähtuvat üldist elektromagnetkiirgust mingis kindlas suunas.
Ruuminurk
Kuidas aga mingit „kindlat suunda" määratleda? Konteksti arvestades tuleks siin mängu tuua veel üks oluline mõiste või termin, nimelt ruuminurk.
Ruuminurk iseloomustab nurki analoogiliselt nurkadega tasase pinna peal (nt malliga) mõõdetava tavalise nurgaga ehk „tasanurgaga". Erinevus on aga see, et ruuminurka peab mõõtma meie tavaruumi mõistes kahes ristuvas tasandis ja siis tegema matemaatilise „kokkuvõtte".
Ruuminurka võib kõige lihtsamana ette kujutada kui koonust, mille tipp on mingi kera keskpunktis. Tipu vastas on aga „lapike" kera kumerast pinnast.
Ruuminurk on siiski võib-olla pigem võõras mõiste. Selle paremaks iseloomustamiseks võiks tuua teistsuguse võrdlusena ka nt pikkused ja pindalad.
Tavaline, nt malliga mõõdetav nurk, tuntud siis ka „tasanurgana" (esitatakse nurgakraadides, kuid ka radiaanides) on selles võrdluses analoogiline millegi pikkusega või laiusega (või kõrgusega või kaugusega).
Ruuminurk, mida esitatakse ruutkraadides, enamasti aga steradiaanides (sr), aga on teatud mõttes analoogiline mingi pinnatüki pindalaga (s.o millegi pikkus „niipidi sihis" korda sellesama „millegi" laius, eelnevaga ristuvas sihis.)
Ruuminurga puhul on vaja nurki mõõta kahes ristuvas tasandis ja leida teatud spetsiaalsel viisil kokkuvõttev väärtus. Jätame siinkohal matemaatilised detailid mängust välja.
Tavanurk ulatub kraadides 0-st kuni 360 kraadini (radiaanides kahe „pii"-ni); see tähendab ringjoone keskelt vaadates täisringi. Arvu „pii" ligikaudne väärtus on teatavasti 3,14; vähemalt enne nüüdset „20+ soo" õpetama asumist õpetati seda koolideski…
Ruuminurk aga ulatub nullist kuni nelja „pii"-ni; see tähendab, et suvalise kera keskmest vaadates on ruuminurk üle kogu kera „neli „pii"" steradiaani. Ruuminurgale 4 korda „pii" steradiaanides vastab 41 253 ruutkraadi; päris suur arv!
(NB! Seega tuleb panna tähele, et ruuminurk 4 „pii" steradiaani ei võrdu ruutkraadides arvuga 720 (mis on teatavasti 2*360)!)
Pindalasid mõõdetakse ruutmeetrites ja selle kordsetes ühikutes (ruutsentimeetrites jne). Selle analoogia tõttu on kasutusel ka ruutkraadi mõiste.
Kuna aga nurkadel ja ruuminurkadel ning teisalt pikkustel ja pindaladel on siiski ka omad spetsiifilised eripärad, siis ruuminurk radiaanides, nagu ka üle-eelmises lõigus kirjas, ei sisalda arvu „pii" ruutu võtmist. (Ehk siis: „pii" korda „pii" jääb seal ära.)
Kiirgusvoo ja valgusvoo levik erinevate leviku ruuminurkade korral
Kiirgusvoog iseloomustab kiirguva objekti kogukiirgust; see võib levida korraga igas suunas ja ühtemoodi igas suunas. Analoogiline on lugu muidugi ka valgusvooga seoses valgusega. Sellised kiirgajad ning valgustid on näiteks tähed, enam-vähem ka nt lambipirnid (eriti just mattklaasiga pirnid), mingil määral ka küünlad. Osad kiirgusallikad/valgusallikad aga igas suunas oma energiat ei levita (nt taskulambid). Sellisel juhul levivad kiirgusvoog ja valgusvoog väiksemasse ruuminurka kui neli „pii".
Laserite juhul on koguni tegu praktiliselt ühe kindla valguskiire mingis valitud suunas kiirgamisega; st selline valgus kiirgub vaid väga väikesesse ruuminurka. Ruumiline hajumine on seega väga väike ja kiir levib seetõttu ka hästi kaugele. Seetõttu ei peagi laseri kiirgusvõimsus ja valgusvoog tingimata suured olema.
Kui aga mingil teisel valgusallikal on näiteks arvuliselt samad kiirgusvõimsus ja valgusvoog nagu mingil laseril, kuid kiirgus levib (praktiliselt) isotroopselt, st (enam-vähem) igas suunas korraga, on ruumiline hajumine suur. Sellise allika juhul nõrgeneb (valgus)kiirgus allikast eemaldudes kiiresti. Seda just väga suure ruuminurga tõttu, kuhu kiirgus ja valgus siis jagunevad. Et kiirgus ja valgus jõuaksid isotroopse kiirgaja puhul sama kaugele kui laseri puhul, oleks vaja oluliselt suuremat valgusallika kiirguse koguvõimsust ja valgusvoogu võrreldes laseriga.
Kiirgustugevus
Kiirgustugevus on termin, mis iseloomustab kiirgusallika poolt kiiratavat kogukiirgust (valgust eraldi see ei arvesta). Ühikuks on watti steradiaani kohta (W /sr). Kiirgustugevus, sarnaselt kiirgusvoole, ei olene sellest, kui kaugelt seda kiirgust kinni püütakse; need iseloomustavad kiirgajat ennast. Kuid mida kaugemal on vastuvõtja, seda väiksem on muidugi mõõdetav kiirguse intensiivsus (analoogiliselt valgustatusega), kuna mingi ruumiline hajumine leiab siiski alati aset; seda isegi laseri puhul.
Kiirgustugevus näitab kiirguri kiirgust mingis valitud suunas ruuminurga ühiku kohta. Ehk siis steradiaani kohta.
Kujutame ette mingit tähte. Tähed on ju igas suunas kiirgavad objektid. Tähe kiirgustugevuse jaoks tuleb tähte iseloomustav kiirgusvoog (vattides) jagada kogu ruuminurgaga ehk nelja „pii"-ga.
Päikese kiirgusvõimsus on tohutu suur: 384 000 000 000 000 000 000 000 000 vatti. Kiirgustugevus tuleb 4 „pii" jagu väiksem:
31 000 000 000 000 000 000 000 000 W /sr.
Toome mingi suvalise öötaeva tähe ka näitena kõrvale. Veega ehk Vabamehe kiirgusvõimsus ja ka kiirgustugevus on suurusjäruliselt 100 korda veelgi SUUREMAD kui Päikese puhul (st kaks nulli tulevad veel lõppu juurde…)! See, et Veega (muidugi ka nähtava valguse arvestuses) Päikesega võrreldes meile ülituhm paistab, tuleneb Veega suurest kaugusest ja seetõttu ka kiirguse väga väikesest intensiivsusest Maalt mõõtes. Samal põhjusel on väga väike ka Veega poolt põhjustatav valgustatus.
Valgustugevus
Analoogiline suurus nagu üldise kiirguse jaoks, peaks olema olemas ka valguse jaoks ja on ka. Seda võib hinnata ühikutes luumenit steradiaani kohta. (lm / sr). Kuid see on võrdsustatud kokkuleppeliselt kindlaks määratud ehk täpselt defineeritud eraldi ühikuga; selleks on kandela (cd). Kõlab ka ilusasti. Valgus ongi ilus nähtus. Kandela on rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) seitsmes põhiühik.
Tuleb endiselt arvestada, et valguse taju oleneb valguskiirguse sagedusest ehk lainepikkusest; parim on valgusetaju 555 nanomeetri juures. See ongi võetud kandela kui ühiku kokkuleppe puhul aluseks. Teine „pensionisammas" on 1 kandela puhul selline, et kiirgusallika kiirgusvõimsus olgu 1/683 vatti. Ning sellise võimsusega kiirgus (ja valgus) peab kiiratama 1 steradiaanisesse ruuminurka. Kui need tingimused on täidetud, ongi valgustugevuse väärtus antud suunal 1 kandela (cd).
Kandela kui ühiku kasutuselevõtu eeskujuks on tavaline küünlaleek, mille puhul valgustugevus ongi umbes 1 kandela. Kandela täpsustamiseks on võetud kasutusele ka täpsemad standardid, kuid idee aluseks on põlev küünal.
Valgustugevus ja valgusvoog
Jääb veel siduda valgustugevus ja valgusvoog. Valgusvoo saamiseks tuleb valgustugevus korrutada ruuminurgaga, mille ulatuses kogu valgusallika valgusvoog levib. Täpselt analoogiliselt nagu teisendub üldine kiirgustugevus kiirgusvõimsuseks.
Kui kogu valgusvoog levib näiteks ühtlaselt iga suunas, tuleb valgustugevus korrutada meile juba tuttava nelja „pii"ga ja saamegi valgusvoo arvulise väärtuse!
555-st nanomeetrist erinevate lainepikkuste puhul tuleb kiirgust valguseks teisendades sama vattide hulga puhul arvestada väiksemate luumenite (ja ka lukside) hulgaga, sest siis tajub silm valgust halvemini; ka kandelate hulk on siis mõistagi sama palju väiksem.
Kokkuvõttes läheb valguse mõttes palju kiirgust „kaduma" ka valgusena tajutavas spektripiirkonnas.
Algselt küünlaleeki arvestades kasutusele võetud kandela kui valgutugevuse ühikut aluseks võttes tuleb kiirguse ja valguse võrdlemisel sisse arv 683 (vt veidi eestpoolt).
Siit tulenebki, et kokkuvõttes on asi nii, et valgust kirjeldavate suuruste puhul tuleb kiirgusega seonduvad suurused lisaks muudele tehetele ka 683-ga korrutada. See küsimus jäigi meid juba septembrikuu loos „painama"…
Kordaks üle, et kiirgusvoog ja valgusvoog ei pruugi tingimata olla isotroopsed. Laseri puhul koondub kogu valgusvoog väga väikesesse ruuminurka. Jagades nüüd selle valgusvoo 1 sr-ist palju väiksema (null koma…) ruuminurgaga, saame seda suurema valgustugevuse väärtuse, mida väiksem on valgusvoo leviku ruuminurk!
Seetõttu laserid paistavadki kaugele! Isotroopse valgusallika korral, nagu ka juba jutuks oli, peaks sama suure valgustugevuse jaoks tunduvalt suurema valgusvoo tekitama!
Kiirgusvoo ja kiirgustugevusega on vastavad seosed mõistagi täpselt analoogilised.
Termineid on veel…
Kiirgustugevus ja valgustugevus on vastuvõtja-vaatleja jaoks head kasutada väikesena (praktiliselt peaaegu punktallikatena) paistvate valgusallikate korral, nt tähed, ka lambipirnid. Suuremana paistvate allikate või ka peegeldajate puhul (nt Päike, Kuu) on mõttekas kasutada veel täiendavaid termineid: kirkus (kiirguse korral) ja heledus (valguse korral, ühikuks nitt (nt)). Kusjuures antud juhul on tegu nn „füüsikalise heledusega".
See pole sama, mis taevakeha „astronoomiline heledus" tähesuurustes. „Astronoomiline heledus" on tegelikult oma olemuselt Pogsoni valemi abil mõnusamate arvude kujule teisendatud valgustatus (vt oktoobrikuu lugu ja ka sealset tabelit) .
Üha hullemaks nagu asi läheb… Vajalikud terminid ei piirdu sugugi isegi nendega, mis praegu juurde said nimetatud. Kuid jäägu see kõik siinkohal vaid märkuseks ja teadlaste keerulise töö suhtes kaastunde äratamiseks….
Lambipirnidest
„Vanade ja heade" hõõglampide puhul oli pakenditel ainus oluline info nende kiirgusvõimsus vattides. 75-vatine pirn oli/on teatavasti juba suhteliselt hea toa valgustaja, 100-vatine veel parem. Praegu leiab müügilt veel maksimaalselt 40-vatiseid hõõglampe…
Kindlasti tuleb kõik tavalised hõõglambid uuesti müüki lubada. Muuseas, üldse mis keeld see on? Vaba maa ju olevat!
Hõõglampide puuduseks võib lugeda seda, et suur osa, isegi rõhuv enamus nende energiast kiirgub infrapunases spektripiirkonnas ja seega valgust ei annagi. Ligikaudu võiks 100-vatise tavalise hõõglambi valgustugevust hinnata arvuliselt sarnase, nimelt 100 kandela kanti. Sellele vastav valgusvoog on ümmarguselt 1300 luumenit. (Tuleb siiski rõhutada, et see on suurusjärguline, mitte detailne hinnang. Ka kõik sama võimsusega hõõglambid ei pruugi täpselt ühtemoodi valgust kiirata!)
75-vatisele hõõglambile vastab hinnanguliselt umbes 1100 luumenit. Vähemalt umbes nii palju luumeneid peaks mitte eriti kõrge laelamp ikka andma, kui on soov vajadusel ka toas midagi lugeda. Ligi 1300 luumeni puhul (nt 100-vatine hõõglamp) on asi muidugi juba parem.
Palju sõltub muidugi lisaks objektiivsusele ka lugeja silmade suutlikkusest. Mida suurem valgusvoog langeb loetavale raamatule, seda suurem on ka raamatu valgustatus ja seda parem on lugeda (mõistlikkuse piires loomulikult).
Kordaks üle: lambipirni valgustugevusele suurusjärgus 100 kandelat vastab suurusjärguliselt pirni valgusvoog 1300 luumenit.
Lambist veidi enam kui meetri kaugusel oleval laual saame niimoodi valgustatuseks üle 80 luksi. Sobib lugemiseks, kuid rohkemgi võiks olla. Lambile lähemal saame lukse mõistagi rohkem, kaugemal vähem. (Oleme siinses jutus samastanud lambi ja lambipirni.)
Tööruumides peetakse praegu tööpindade nõutavaks valgustatuseks olenevalt spetsiifikast vähemalt 300 kuni 500 luksi (nõukogude ajal nõuti vähem lukse). Muidugi ei pea selleks kasutama ainult ühte lampi. Valgustatusi laual või tahvlil saab ju liita.
Luumenid, kandelad ja vatid iseloomustavad lambipirni ennast ja on seega ühtlaselt põleva konkreetse lambi ja lambipirni puhul muutumatud suurused, olenemata lambipirni kaugusest.
„Uuema aja" lambipirnid vajavad sama valgustugevuse ja valgusvoo jaoks väiksemat kiirgusvõimsust vattides. Vähemal määral hoiavad vatte kokku halogeenlambid, rohkem aga luminofoorid ja LED-lambid.
Kuna luminofoorlambid ehk päevavalguslambid (nende tavapirni kujulised variandid on tuntud ka säästupirnidena) sisaldavad mürgist elavhõbedauru, on nende otsene katkiminek ohtlikum kui muude, nt LED-lampide puhul. Ka võivad luminofoorid liigselt kiirata ultraviolettkiirgust. (Vaevalt kaupmehed neid aspekte küll valjusti kuulutavad!)
Siiski tundub, et praegu müüakse põhiliselt LED-lambipirne. Kui hinnad välja arvata, võib kasutada küll.
Pirnide pakenditele on üldiselt märgitud valgusvoog luumenites. Lisatud on ka vatid, mis iseloomustavad müüdava lambipirni kiirgusvõimsust, üldiselt lisatakse ka see (suurem) vattide hulk, mis hõõglambi korral annaks sama palju luumeneid. Mõistagi on täiesti ebakorrektne, et sageli on pirnipakendile andmed kirjutatud näiteks nii: 8W=50W. (See on sama rumal kui nt kirjutada nii: „jäätis = väetis".)
Tuleb märkida ka seda, et näiteks 100-vatist hõõglampi tuuakse eri firmade pirnide puhul võrdluseks erinevaid pakutava pirni luumeneid ehk siis valgusvooge lubades.
Näiteks sai hiljuti nähtud poeriiulil kõrvuti erinevaid pirnipakendeid, kus olid lubadused ühel juhul 1200 luumenile ja teisel juhul enam kui 1500 luumenile. Mõlemad pakendid väitsid aga ekvivalendiks olevat 100-vatise hõõglambi…
Seega, LED-pirnidele vastavad „hõõglambi vatid" tunduvad olevat esitatud tihti liiga ebatäpselt. Mingi info siiski saab. Aga mis neist ärimeestest ikka tahta… Ega kõik pole sellised kui omaaegne ja miks mitte ka praegune etalon-ärimees Nossov….
Tuleb arvestada ka sellega, et need „uuema aja" pirnid on tihtilugu sellise kujuga, et kiirgusvoog (ja samuti valgusvoog) ei jagune igasse suunda, vaid ainult mingisse piiratud ruuminurka. Samuti piirab valguse levikut lambikuplite kuju.
Veel ka kiirguse energeetilisest jaotusest. See ju eristabki näiteks hõõglambid ja LED-lambid. Kui lambipirni energia eraldub (põhiliselt) vaid nähtavas spektripiirkonnas (sellised on LED-lambid, samuti luminofoorid), siis sellist lambivalgust nimetatakse ka „külmaks" valguseks. On ka uhkem koondnimetus: luminestsentslambid!
Kuigi „uuema aja" lampide valgus on niisiis hinnatud „külmaks", püütakse terminoloogiliselt veel eristada „sooja külma" valgust, mille puhul valguse toon on kollasem (analoogiliselt hõõglampidele) ja „külma külma" valgust, mille puhul valguse toon on sinakasvalge, see on midagi taolist nagu päevavalgus.
(Lambipirnide iseloomustamiseks kasutatakse ka sellist terminit nagu värvustemperatuur. Siinse teema kontekstis moodustub väga veider kombinatsioon: „külmale valgusele" omistatakse „kõrgem värvustemperatuur" kui nt hõõglambile, mis tõesti ju ka sooja annab. Olgu see lihtsalt hoiatusena öeldud, kuna ka selline mõiste võib lampe valides vastu tulla. Siinkohal sellest lähemalt ei räägiks, segadust tekiks vaid juurde. )
Hõõglambid annavad mingil määral ka toale sooja. 100-vatine hõõglamp kiirgab umbes sama palju, kui „keskmine" inimene (seega samuti 100 W kandis). Kuna ju iga inimene kiirgab soojust (isegi globalist!), siis seetõttu pole ime, et arvukas sünnipäevalaua seltskonnas võib kitsas toas päris soojaks minna isegi ilma viinata!
Veel siiski ka lampidest. Arvatakse, et päevavalguslambid soodustavad töötamist, aga „soojad külmad" lambid, sarnaselt „lihtsalt soojadele" hõõglampidele, aga enda unereziimile seadistamist… Eks see ole suuresti individuaalne. Ega hõõglampide ajastul ju ka lampide süütamine otsekohe und peale ei ajanud…
Kõige parem unereziim peaks olema lihtsalt pime tuba. Aga ega tea, voodi all võib ju peituda mõni hull „paremsotsialistlik isamaareformar"… Eks sihukeste vastu need öölambid juba ammu ju ettenägelikult välja mõeldigi; igatsugu närilistele ja sortsidele ju valgus ja avalikkus eriti ei meeldi!
Elektrienergia kokkuhoid on „külmadel lampidel" täiesti olemas. Kehvem lugu aga on see, et hõõglampide maksumusega võrreldes on uut tüüpi lambid ikka tugevasti kallimad. Ning läbi põlemast ehk rikki minekust ei pääse ikkagi ka need lambid, ühed varem, teised kiiremini…
Elektri kokkuhoid kipub siiski meie riigis olema üha mõttetum tegevus, sest raha, mida seadustatud röövlid isegi elektri mitte kasutamise eest üha enam nõuavad, on ammu igasugused piirid ületanud. Rahvamasside üldisel nõusolekul muidugi…
Rahvamassidest edasi rääkides: muuhulgas kohalike rahvamasside kahepäevane suur suurpüha oli varem 7.–8. novembril. Aga kuidas seekord? Astume mööda maad ja uurime, siirudes astronoomia ja füüsika rajalt (kuigi kohati vaid osaliselt) kõrvale.
Suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni peatsest tähistamisest Tallinna-mail
Täpselt 7. novembril, Suure Sotsialistliku Oktooobrirevolutsiooni 108. aastapäeval, toimub paraad endisel Võidu, nüüdsel Transvestiitide…, ei, ikka veel hetkenimega Vabaduse Väljakul.
Tribüünidel seisavad kõikuvate kivikujudena mitmed ametlikud isikud; käpad samuti kõigil ühteviisi kõikumas. (See on, muide, lehvitamise erivorm).
Tribüüni keskel kõiguvad tuules seltsimeeste Iga-Kuriteo-Väljakuulutaja ja Ämmakapp-Kilekoti käpad. On teisigi käpaomanikke. Vabandust, jah, konkreeteselt kõiguvad pigem siiski tõesti ainult esikäpad, on ju udune, ei saanud kohe aru. Vahet ju tegelikult polegi (vt ka asjakohast pilti eespool).
Mööduvad Tööliste kolonnid, kõik Riigiametite ja Vallavalitsuste tuhandetepealised hordid. Samuti marsivad samasuguste vikerkaarevärviliste lippude all, vaatamata mittesuvisele ilmale, kangelaslikult nappides riietes, kuid siiski saatanakostüümides „LGBTXYZ…jne-lased".
Kõlavad hüüdlaused: „Tahan perekondi hävitada!", „Notin tavainimesi!", „Söögem valgeid kärbseseeni!" „Drag-sõu tänavu igasse kodusse!" jne… Vaheldumisi kõlavad mõistagi ka mürisevad „HURRAA"-d…
Kuid mis see siis on? Rongkäigus tekib mingi intsident, mis levib kulutulena üle kogu väljaku. Asi saab alguse Kärbsesseene-tugirühmast. Üleni roheline Sotsiaalministeerimi ametnik, kes ei kuulnud rohelise kärbseseene kohta hüüdlauset, kargab turja valge kärbseseene propageerijale: "Roheline kärbseseen on parem!"
„Ei ole, valge kärbseseen on parem!" „Sa oled ise seen!" „Sina oled kärbes!" „Sa vastik PIIKS… oled… PIIKS…" „Sina PIIKS…-PIIKS… oled … PIIKS!" „PIIKS!" „PIIKS!" „…". …
Ka igat sorti käpad koos küüntega lähevad kõikjal kiirelt käiku. Hambad lähevad samuti käiku ja ka üha pudenevad… Kogu Väljak muutub mõne hetkega möirgavaks satanistide puntraks, kes kõik üksteisel hammastega-küüntega kinni on.
Tribüün… On korraga tühi! No ilm ka sihandune vilu paergus, keikidel ju kodu tarist veel noti jäuks tuhlid ee koorida, õhte kellu üheksa aegas peaks ikka uudissi ka vaatma akma… Muid tähtsaid asju ju kah ajada, kiire äraminek on arusaadav. Tribüüni tagant kostab siiski samuti vihast lärmi, sest põgenev „loožikari" on samuti hooga üksteisele selga koperdanud…
Väljaku äärde liipab Dialoogi Politsei. On kuulda (alguses) viisakaid lausekatkeid. Mõningane üldine kokkuvõte.
„Eh-eh. Vabandage. Nii pole ilus. No ärge lööge teist satanisti ometi jalaga. No miks Te ometi võõraid hambaid tänavalt üles korjate ja neid närida püüate? Mida te seal lõhute? Ahah, Eesti lippu… Nojah, ahah, tubli on… Tahate kääre juurde? Kohe saate… Ivan, mine too! OOT-OOT! Ärge seda seal küll lõikuge, see suur plagu seal seinal on ju UKRAINA LIPP!!! MIKS TE UKRAINA LIPU Eesti pealinna keskel ära lõhkusite!!!! Oot-oot, me teile veel… Ai-ai-ai! Palun, ärge meid lööge, me ju peame ainult dialoogi! A-aa—aaa- aaappiii iii ii i…"
Viimased sõnajupid kajavad üha kaugemalt eemalt, sest Dialoogi Politsei otsustas kasutada mõjusamaid vahendeid, nimelt oma tagajäsemeid, mõistagi puhtväärika taandumise eesmärgil.
Kuna ka kõik Näotuvastus-Liikluskaamerad lähevad (tõepoolest, kogemata(!)) lõhki, polegi täpselt teada, kuidas lõpeb Suure sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 108. aastapäeva pidulik paraad Transves… Väljakult. Õigus jah, veel Vabaduse Väljakult.
Nüüd aga peasündmuse juurde. On ju meil parajasti tegu ka Üheksateistkümnenda Viisaastaku Viienda Aastaga! Ning seda tuleb tegudega tähistada!
Vahepeal peaks korraks meenutama eelnevalt räägitud (muuhulgas veel mõistust kaasata püüdnud) juttu seoses kiirguse tekkega galaktikate keskmete ümber ning kaugete ja olemuselt heledate kvasaritega.
Rahvasuu räägib, et juba paari aasta eest kehtestati puna-ülikoolide ja teaduste akadeemia ühisideena Rohepöörde kiirema juurutamise eesmärgil generaalplaan: „Öötaevas heledaks!". Ehk: „Andromeeda galaktika Andromeeda kvasariks!"
Andromeeda kaks kääbusgalaktikast kaaslast, M32 ja M110, on ju parajad „puuhalud" Andromeeda galaktika keskmes oleva hiiglasuure musta augu ümbruse kvasariks „kütmiseks"!
Nüüd on aga ettevalmistused lõppjärgus. Põhiprobleemiks olla alguses olnud paraja kõrgusega „kvasariredeli" ehitamine. 2,5 miljoni valgusaasta pikkune redel pole ju siiski naljaasi! Kas kirjutame selle pikkuse uuesti kilomeetrites välja? Ah, ei viitsi, kuskil kaugel eespool on see pikk nullidega numbririda juba olemas (algas 25-ga…).
Õhtupimeduse saabudes on Vabaduse Väljakule oodata kõigepealt uuesti vahepeal maha rahunenud „tribüüni-rahvast" endises koosseisus. Ka enamus hambaid ja muid igatsugu elajate võitluse jäänuseid on koos elajate endiga vahepeal väljakult kokku pühitud…
Seejärel algab pidulikuim osa. Pikad entusiastlikud kõned, peaaegu sama pikad aplausid ja kestvad kiiduavaldused-röögatused-röhitsused…
Lõpuks ometi „läheb asjaks"! Kohale tassitakse 2,5 miljoni valgusaasta pikkune redel, mida tassivad Linnapea ja Aselinnapead isiklikult. Linnapea on mõistagi uhkelt redeli eesotsas ja viimane Aselinnapea redeli lõpus.
Kell 20.00 toimub pidulik kvasariredeli paikatõstmine; redeli ülemine ots toetatakse kõrgele Andromeeda galaktika äärtele; galaktika keskpaik jääb seega parajasti vabaks. Seejärel ronib Linnapea tähtsalt redelit mööda Andromeeda galaktikani; haarab kuumakindlates kinnastes kätega kõigepealt peagalaktika ühe kaaslase M32 ja puistab selle M31 sisemusse. Sama protseduur kordub teise pisikese galaktikaga M110.
Kestvad tormilised kiiduavaldused.
Seejärel ronib Linnapea tagasi alla, ka redel viiakse kuhugi „kuuri alla" tagasi, Andromeeda galaktikast saab kvasar ja novembriöö saabki heledasti valgustatud!
„Prošla zima, načalo leto, sposiba partija za eto!"
Vähemalt „plaan" on olemas ja mitmed miljardid jälle varastatud.
Välja vabandada saab ikka: vaid üksainus redeli pulk jäi kogemata puudu vms. Eks järgmine kord proovime jälle uuesti ja uue hooga ja uute miljarditega, mida muud, seltsimehed!
Mis aga juhtub tegelikult?
Kõrgustesse roninud Linnapea redel lööb kõikuma, kuna redelihoidjad pole tasemel. Redel kõigub ja kõigub kuni… kukubki ümber! Ka Linnapea ise lendab puu otsas pihtasaanud karuoti kombel tumeda tombuna Harju mäe nõlvaku puude latvade vahele. Ragin, lärtsatus ja vaikus. Siis hakkab sealt eemalt kostma mitmehäälset vandumist.
„Andromeeda galaktika kõrguselt" alla pudenenud Linnapea on otsustanud maanduda lahtisesse, sügavasse, umbeläinud ja seega kaaneni täis assimilatsioonikaevu, mida töömehed parajasti tühjendama hakkavad. No võtab ikka vanduma küll! Sest Linnapea kosmilistest kõrgustest langemise lõppfaasiga kaasnevad ju kaevu sisemusest välja kargavad pritsmed ning need lendavad paraku igas suunas ja kaugele, peaaegu nagu isotroopselt leviv valgusvoog, sedapuhku siis küll üks valgusest tumedam aineline voog… Siiski kistakse ka taas kord totaalselt värvi muutnud Linnapea ise kuidagi turjapidi maapinnale tagasi.
Linnapea piduliku puhtakslakkumisega on ülejäänud õhtu jooksul palju tegu ühispartei kõigi harude liikmetel… Mida muud kui jääb neile head isu soovida!
Ah jah, alati stardivalmis kannupoiste abivalmile ettepanekule traditsioonide kohaselt parema tulemuse nimel proovida veel kaks korda järjest uuesti kõrgustesse „kandideerida", suudab Linnapea vaid juhmilt pead raputada, kuna suus ja igal pool mujalgi on äsjase eduka süvasukeldumise tagajärjel ikka veel liialt palju teatud ebameeldiva olluse jäänuseid… (Seda võib ehk tagantjärele pidada ka Linnapea spontaanselt kohapeal tekkinud lühikeseks „arenguvestluseks"…)
Lõpetuseks
November oma sagedasti hämaras halluses on läbi aegade tuntud pigem sünge olekuga kuuna. Nagu ka elu meie ümber, mida meile suisa 12 kuul aastal püütakse peale suruda. Ning aastas paraku ju vaid 12 kuud ongi… Hämara õhtu kultuurisoovitusena, mõnes mõttes ka „kultuurisoovitusena", pakuks seekord Lucille Fletcheri 1943. aastast pärit kuuldemängu: „Vabandage, valeühendus".
Eesti Raadios oli see esmakordselt kuuldav 27. märtsil 1980. aastal; isiklik kogemus koolivaheaja 5. jaanuarist 1984 algusega kell 20.30. Loo kontekstis tuleb aru saada telefoniside tasemest 82 aastat tagasi, ehkki Ameerikamaal. Kuid kõik põhiprobeemid vaatavad, koguni õhupallina paisunud kujul, vastu ka „Euro-NSV Liidu", sh „Eesti ELSV" tänases päevas.
Üks märkus siia veel juurde: seaduskuulekate tavakodanike, kusjuures ebaseaduslik, jälgimine on siinmail muidugi kõrgel tasemel, aga see on ju hoopis teine asi, eks ole?
Muuseas: kaitskem endid ise hoopis „minu miilitsa" ja nende „kiiruskaamerate" eest! Kui mingi kamp koguni juhtivaid politseitölle võtsid endile täiesti karistamatult ebaseadusliku õiguse ebaseaduslikke näo- ja numbrituvastuskaameraid kasutada, on igal kodanikul õigus võtta endale õigus ka need põhiseadusevastased kaamerad igal pool likvideerida! Tsiteerides lõiku ühest „Vitamiini" loost, siis: „Üks, kaks, kolm ja korraga!"