Mart Haberist ja Taivo Pillerist rääkiva uudise fotol paistab kaks meest lastega, kellega neil paistab olevat lähedane side. Minu jaoks on peamine küsimus selles, kes on pildilt puudu, kirjutab Illimar Toomet.
Isadepäeval esitles Eesti Rahvusringhääling saates Hommik Anuga Mart Haberit ja Taivo Pillerit koos nende lastega. Saade on pälvinud avalikku pahameelt, aga ka tuliseid toetavaid sõnavõtte.
Saatest rääkiva uudise fotol paistab kaks õnneliku olemisega meest lastega, kellega neil paistab olevat lähedane ja usalduslik side. Minu jaoks on peamine küsimus selles, kes on pildilt puudu?
Ema.
Need lapsed kasvavad üles teadmisega, et erinevalt nii mõnestki oma eakaaslasest, kellel pole ema seetõttu, et perekond on lagunenud või ema on surnud mõne haiguse või õnnetuse tõttu, ei ole neile antud õigust teada oma lapsepõlves, kes on nende ema. Isade kinnitusel on nende lastel võimalus täisealisena saada oma ema kontaktandmed ning soovi korral ta üles otsida. Eks see ole lahke võimalus saada tuttavaks sellega, kes oleks pidanud olema su elus kõige lähem inimene, kuid kellest sind kakskümmend aastat on hoitud eemal kui võhivõõrast.
Eestis seadusega keelatud, kuid Ameerika Ühendriikides lubatud surrogaatemadus tähendab seda, et üks naine loovutab – enamasti tasu eest – oma munarakud, mis pärast viljastamist pannakse omakorda teise naise üsasse, kes – enamasti tasu eest – on valmis neid üheksa kuud oma kõhus kasvatama, et nad saaksid ilmale tulla. Paratamatult jääb mulje, et emaks olemisest on tehtud turul raha eest osutatav teenus, mille „tooteks" on lapsed.
Sellega liitub teine probleem. Paljudes maailma piirkondades on asendus- ehk surrogaatemadus seadusega keelatud, sest see on tähendanud haavatavate naiste ärakasutamist ja inimkaubandust. Eeldades, et Ameerika Ühendriikides seadustega reguleeritud protsessis osalevad naised vabatahtlikult, ilma välise surveta ning oletades, et neid ei motiveeri saadav tasu, jääb siiski üks küsimus.
Ainsad, kelle vaba tahe selles protsessis ei maksa, on lapsed. Neile ei anta võimalust valida, kas olla oma emaga koos alates sündimisest või tutvuda temaga paarkümmend aastat hiljem, pärast abstraktse täisealisuse piiri saabumist. Me teame, kuidas on selles olukorras valinud laste isad. Me võime vaid oletada, millise valiku teeks laps.
Küllap on debatis kõlanud ka väide, et parem on, kui lastel on hoolitsevad isad, kes on pealegi majanduslikult kindlustatud. Olen kuulnud ka ütlemist stiilis „kas lastel oleks parem, kui nad kasvaksid näiteks joodikust või vägivaldse emaga".
Aga kujutlegem mingil põhjusel emata kasvanud last vestlemas oma eakaaslasega, kellel on vägivaldne joodikust ema.
„Milline su ema on?"
„Kui ta kuu alguses raha saab, siis ta toob poest süüa ja kommi, aga siis ta kaob mitmeks päevaks ära. Ja kui ta jälle koju tuleb, on ta purjus ja õudsalt tige, karjub ja lööb mind."
„Aga mine kodust ära. Tule näiteks meile."
„Ma ei saa, ta on minu ema."
Kas isegi vägivaldne joodikust ema omab mingit kvaliteeti, mis ületab kõik tema võimalikud puudused? Seega – omada ema on midagi tõeliselt väärtuslikku…
Või teine kujutletav olukord külaskäigust sõbra juurde, kellel on täiesti tavaline perekond. Suheldes selle pere emaga küsib emata kasvanud laps endalt: kas selline võiks olla ka minu ema? Kas ta minu isaga suhtleks samamoodi, nagu näen teda suhtlemas mu sõbra perekonnas? Milline võiks olla minu oma ema?
Kolm aastat tagasi avaldatud Postimehe artikkel Pillerist, Haberist ja nende lastest ütleb pealkirjas: „meie peres on ema isegi rohkem kui mõnes teises". Arvamus ei pärine laste tundmatuks jäävalt emalt, vaid laste ühelt isalt, kelle arvates võrdub ema olemasolu sellega, milline on isade suhtumine, käitumine, tähelepanu ja hoolivus.
Artiklist selgub, et lastel on lapsehoidja. Kas tema peaks täitma ema rolli? Ei, sõnaselgelt öeldakse, et „Ärimeeste lastel on nendega ainult hiina keelt kõnelev lapsehoidja Hong, kes on palgatud tähtsamal põhjusel. „Kuna meie teeme Hiinaga koostööd juba pea 23 aastat, … sain aru, et selle keelega ma küll hakkama ei saa …tundus, et kui see tuleks lihtsalt lapsepõlvest kaasa sellega, et keegi su kõrval räägib, siis võib-olla oleks see kõige geniaalsem kingitus, mille me oma lastele saaksime anda. … Ma ikka loodan seda, et lapsed jätkavad meie tööd. Ja kui meie tootmine ja selline töö Hiina poole peal jätkub, siis see oleks tohutult hea, kui nad oskavad seda keelt."
See, kes võiks olla lastele ema asendajaks, on palgatud hoopis olulisemal (!) põhjusel – et lapsed õpiksid keelt ning aitaksid tulevikus oma isadel äri ajada.
Postimehe artikli lõpp kirjeldab Haberi ja Pilleri omavahelise suhte kõige keerulisemat perioodi, kui oma emaga väga lähedases suhtes olnud Mardi ema suri ning paar oli pool aastat lahus.
Need mehed teavad vägagi hästi, kui oluline on isegi täiskasvanud mehe jaoks tema ema. Ja siiski on nad täiesti teadlikult otsustanud jätta oma lapsed nende lapsepõlves, inimese kujunemise kõige olulisemal ajal jätta ilma –
emast.