Üks asi, mis torkab silma eestlaste praeguse poliitilise ja kultuurielu vaatlemisel on see, et siin „omasid" ei ole. Võimulolijate silmis on tinglikus mõttes „omad" vaid need, kellega aetakse koos erakonnapoliitikat. Väljaspool erakonnahuvisid ei ole oma keegi siin vabariigis, kirjutab Jüri Kotšinev.
Eestis võib avalikku elu vaadata väga mitme nurga alt korraga. Sellest võib kirjutada lõpmatul hulgal kolumne ja arvamusi. Võib lahata küsimusi nagu „miks ei ole Eesti võõrasõbralik" või vastupidi „miks on Eesti liiga avatud muulastele", aga kokkuvõttes ei anna ükski teemakäsitlus kohaliku avaliku elu kohta vastuseid püstitatud küsimustele.
Üks asi, mis torkab silma eestlaste praeguse avaliku, poliitilise ja kultuurielu vaatlemisel on see, et siin „omasid" ei ole. Võimulolijate silmis on tinglikus mõttes „omad" vaid need, kellega aetakse koos erakonnapoliitikat. Väljaspool erakonnahuvisid ei ole keegi kellegi liitlane riigis nimega Eesti Vabariik.
Hiljutised sündmused kohaliku teatrimaastiku rahastamisel näitasid selgelt, et valitseva koalitsiooni juhtival jõul ehk Reformierakonnal, kelle ridadesse kuulub praegune kultuuriminister, ei ole sooja ega külma oma potentsiaalsetest liitlastest – teatrirahvast.
Kui riikliku toetuseta jäetakse ühe vanima erateatri kollektiiv, siis on selge, et ei halastata mitte kellelegi, ükskõik kui riigitruu on üks või teine loominguline kollektiiv riigi suhtes. Omasid sellel lahinguväljal ei ole.
Omad on vaid oma erakonna juhid ja nende liitlased. Riigivõimu teerullil ei ole vahet, kas sõita üle võõra ideoloogia kandjatest või päris riigitruudest loomingulistest tegijatest. Riik sõidab kõikidest ja kõigest üle nagu teerull või traktor.
Enne aastavahetust on tavaliseks saanud inimeste koondamised, aga ka tunnustuste jagamised nende vahel, kes võimuhoidjate silmis seda väärt on. On üsna meeleolukas kuulata kunagiste „tegijate" kaebehääli teemal, et miks neid pole riigi poolt märgatud ja tunnustatud. On kurb vaadata vanaks jäänud „endiste" naiivset lootust, et nende poolt kunagi tehtule hinnang antakse ja neid selle hinnangu põhjal tagantjärele tunnustatakse.
Omasid ei ole praegustele võimuhoidjatele ja pole tegelikult olnud ka varasemate võimuhoidjate jaoks. Nii saab öelda, et tunnustusega ja toetusega ei ole riigivõim ja selle kandjad kunagi eriti lahked olnud.
Poliitikas saab ennast teostada vaid mõnikümmend inimest iga erakonna kohta. Kõik teised erakondade liikmed peavad oma erakondades täitma partei peajoont. See kõik on selge juba ammustest aegadest, aga ikka veel leidub inimesi, kes lahkuvad erakondadest ja väidavad hiljem, et nad pidid oma endistes erakondades viibides ennast pidevalt maha salgama ja ei saanud ennast teostada.
Eriti naljakas on vaadata selliseid „pettunuid ja kibestunuid", kes kohe peale erakonnast lahkumist mõnesse teise erakonda tormavad. Nad ei tea, et ka seal – uues erakonnas kehtib sama gravitatsioon ja mängureeglid on peaasjalikult samad, mis eelmises erakonnas.
Kogu avalik elu näib ühe suure ringmängu „Kes aias, kes aias" mängimisega, mis lõpeb selles osalejatele alati sellega, et „keegi lükatakse sisse". Võim rikub peaaegu iga inimest ja mida rohkem inimesi tahetakse rikkuda, seda rohkemale hulgale neist tuleks võim anda.
Vähesed peavad vastu katsetusele võimuga. Need, kes tahavad võimu ligi olles inimeseks jääda, jääb üle ennast võimulähedusest taandada. Eestis on selliseid mõned üksikud endised poliitikud. Neid on väga vähe. Nad kõik on avalikust elust ennast ise taandanud ja seetõttu inimeseks jäänud.
Selleks, et saada „Uppuja päästmise" medal, tuleb päästa mõni uppuja, mitte aga ise Schnelli tiiki hüpata ja siis sealt välja roninuna hakata endale auraha nõudma iseenese „päästmise" eest.
Need, kes on üle elanud suured muutused eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate lõpust, mäletavad nii mõndagi ja võivad kinnitada, et „revolutsioon sööb oma lapsi". Mida ta siis veel peaks sööma, kui mitte eelkõige oma lapsi. Revolutsioonidel on kombeks süüa peale oma laste veel neidki, kes tema lõugade ja haardeulatusse jäävad.
Mulle ei meeldi revolutsioonid. Nad mõjuvad laastavalt minu närvikavale ja tervisele. Olen näinud lähedalt ühe revolutsiooni kulgemist ja sellest on enam kui küll. Midagi sellist enam kunagi näha ei tahaks. Kunagi oli mul üks tuttav restoranipidaja, kes ütles, et tema restorani menüüs on väga populaarne selline roog nagu „Teine eestlane". Vaatamata sellele, et tegemist oli kõige kallima roaga, oli see väga populaarne külastajate hulgas ja seda telliti väga sageli.
Vanadele teenekatele tegijatele, keda pole tunnustatud, aga samal ajal ka lõplikult riigi poolt nahka pistetud, soovin vastupidamist ja meelekindlust talumaks riigipoolset jätkuvat hoolimatust ja ka mõnitusi. Loosung „Igaühele midagi" siin maal kahjuks ei kehti, aga elu, kui seda saab eluks nimetada, või vähemalt vegeteerimine kestab edasi.