Poeet Sergei Jessenini elu oli lühike ja säras heleda leegiga. Suuresti oli see leek teda ennast hävitav, ent nii kaua kui selle valgel soojendas end nõukogude võim, võis see tuli põleda. Ühel hetkel aga tüdinevad kõik revolutsioonid oma käsutäitjatest ja mängukannidest. 28.detsembril möödub sada aastat poeet Sergei Jessenini surmast. kirjutab Roland Tõnisson.
1930. aasta suvel lõpetas elu enesetapuga revolutsioonilaulik Vladimir Majakovski. Selleks ajaks oli kadunud tema revolutsiooniline ind ja kommunistlike noori ärgitati teda välja vilistama esinemistel, kuhu toonased kirjandus- ja parteikorüfeed oma nägusid enam ei näidanud. Pettumused nõukogude võimus ja isiklikus elus viisid traagiliste tagajärgedeni, ent nõukogude võim oleks igal juhul leidnud võimaluse, kuidas ebameeldivaks muutunud persooni kõrvaldada.
1936.aastal suri „asjaolude kokkulangemisel" „revolutsiooni tormilind" Maksim Gorki. Ootamatult tekkinud raskete tervisehäirete käes vaevlevat kirjanik Mihhail Šolohhovi viidi operatsioonile, ning talle oli ilmselt määratud lõikuselaual surnuna jääda „igaveseks nõukogude rahvaste mälestusse", kui mitte opereerima pidanud arst ei oleks andnud mõista, et lõikus ei ole üldse vajalik. Kirjanik keeldus, tervenes õhtuks imelisel moel ja elas veel hulga aastaid.
Revolutsioonid õgivad oma lapsi, kellest neil enam kasu ei ole või kes on hakanud näitama üles sõnakuulmatust.
Uue, 1926.aasta hakul kutsuti tuntud Leningradi skulptor Isidor Zolotarevski Kirjanike Liidu Leningradi osakonda. Nurgas säras kuusk, ruumi keskel oli kirst. Tõstnud näolt valge lina, jäi skulptor hämmingusse. Ta nägi ebamäärases vanuses tundmatut meest, hirmsa lohuga laubal.
„Kes see selline on ja mis hea pärast peaksin ma tegema tema surimaski?" küsis skulptor.
„See on Jessenin," vastas kõrval vaikselt seisnud lesk Sofia Tolstaja. „Võite alustada."
Praegu asub surimask Konstantinovos, poeedi sünnikülas Rjazanimaal.
Maske oli Jesseninil erinevaid – alates lihtsast külapoisist kuni huligaanini ja viimaks Puškini jäljendamiseni elu lõpuperioodil. Sel ajal riietus ta keepi ja silindrisse, ning pani sõrme kiviga sõrmuse. Ta pühendas suurele vene poeedile luuletusi ja öösiti, haarates kaasa pudel veini, läks poeedile külla tema monumendi või endise kodu juurde.
Sellest viimasest kehastusest oli aga vähe rõõmu nii talle endale kui teistele. Alatasa joobes Jessenin oli juba hoopis teistlaadse loo „kangelane." Sel perioodil kaebles ta erakirjades, et on „kõik ära kirjutanud," kuigi avaldas veelgi suurepäraseid ridu. Ta oli kolmekümne aastane.
Tema luulekogumikke rabati, piltlikult öeldes, trükikodade lävelt. Poeedi hing oli aga tükkideks rebenenud – kord läks ta haiglasse psüühikat ravima, siis üritas pereelu parandada. Jesseninil ei olnud isegi mitte tuba kommunaalkorteris ja ta võis alati arvestada ulualusega mõne austajanna juures.
Viimase abikaasaga, kirjanik Tolstoi lapselapse Sofiaga tutvus Sergei Jessenin veidi enne surma. Ka selles suhtes kolis luuletaja Sofia juurde, kes sai suurepäraselt aru, et elumerelainetel üles ja alla hulpinud elupõletajast värsisepp vajas rahu.
Jesseninile omakorda tundus huvitav saada sugulaseks kuulsa perekonnaga. Sofia oli poeeti meeletult armunud. Mehe haiglaperioodidel kirjutas ta üles dikteeritud värsid. Mees ise aga sai väga hästi aru, et maskid, mida ta on elu jooksul kandnud, on „ära kantud" või „mahakantud" ja ta ei leia endale enam asu. Enam ei ole millegi poole pürgida.
Sel ajal kirjutas ta oma süngeima poeemi „Must mees." Sõbrad, kellele ta seda deklameeris, olid ühtlasi vaimustuses ja õuduses, mõistes, et Sergei räägib selles iseendast ja aimates, et ilmselt näevad teda viimast korda. Poeemi võis pidada hüvastijätuks ja ülestunnistuseks, lausa pihiks.
Noor, 11-aastane Sergei oli kunagi oma kaelast rebinud risti, ega kandnud seda enam kunagi.
„Võib olla peaksin ma tegema ristimärgi?" küsis purjus Sergei Jessenin ühelt oma sõbratarilt, keda oli palunud end saatma Puškini maja juurde. Siin ta põrnitses mõnda aega hoonet, milles elas maailmakuulus poeet, kellega võrdsena Jessenin nii väga tahtis end näha.
Jessenini elu viimased kuud meenutasid agooniat. Alkoholijoobes heitis ta rõdult alla oma büsti, skulptor Konjonkovi töö: „Serjožal on siin väga palav ja lämbe." Reisil Bakuusse heitis end naftareservuaari ja pidi seal peaaegu uppuma.
26.11.1925 läks ta järjekordselt psühhiaatriakliinikusse. Siin ta kirjutaski luuletuse vahtrapuust, mis kasvas tema palati akna all. Sageli oli ta võrrelnud enda pead ja juukseid sellel õitsva vahtraga. Toome selle siin ära Paul Oja 2025.aasta suvel tehtud tõlkes
Oh mu raagus vaher, vaher, jääga kaetud, mis sa seisad küürus, tuisu alla maetud? Mida nägid-kuulsid, soovisid ehk teada? Küla taga väljal tahtsid samme seada?
Justkui vintis valvur, teel kes käima pidi, kinni jäid sa hange külmund jalgu pidi. Koduteel ka minul kindel pole aste – süüdi sõbraringis joodud keelekaste.
Minnes kohtan paju, möödun männist väiksest, keset tuisku laulan neile suvepäiksest. Tundub, et ma ise kannan vahtra nime, olen mitte raagus – uhkelt roheline.
Unustanud häbi, pea on viinast raske,
nagu võõra mehe naist, ma emban kaske.
Kokkulepitud kahe kuu asemel pidas ta haiglas vastu 25 päeva ja põgenes sealt Leningradi. Alkohol oli teinud oma töö – Jesseni oli seda tüüpi inimene, kelle organismile alkohol mõjus kiiresti ja väga laastavalt. Ehk võib teda võrrelda selles osas meie Raimond Valgrega, kellega ta oli ühist muudki – anne ja oskus seada sõna, olla kunstnik muusikas ja poeesias.
Sellest, mis juhtus Leningradi hotellis „Angleterre," on erinevaid versioone. Ühed on seda meelt, et õnnetu poeet pani ise endale nööri kaela, teised arvavad, et Sergei Jesseninil aitasid elust lahkuda tšekistid.
Viimase versiooni pooldajad räägivad kuulihaavast, murtud ribidest, lohust laubal ja surnukeha rippumisest ebatavaliselt kõrgel. Enesetapu apologeedid toovad esile poeedi viimaste kuude olukorra, räägivad tuhmunud silmavaatest ja isegi tumenenud juustest, ning võrdlevad mõrvaversiooni kaitsjaid Kašpirovski jüngritega.
„Angleterre" numbrituba, kus suri poeet, tassiti laiali ja lõigati katki isegi nöör, mis oli laibal kaelas.
Enesetapp võis tõe poolest olla lavastatud. Sellele viitavad mitmed olulised vastuolud. Üks neist on see, et Jessenin oli füüsiliselt võimetu ennast üles riputama. Ta oli lühikest kasvu (168 cm), ent hotellitoa lae kõrgus ulatus peaaegu nelja meetrini. Järelikult pidi ta vähemalt kahe meetri kõrguse eseme asetama jalge alla.
Poomiseks kasutati lae all kulgevat toru, ent selle lähedal ei olnud midagi sobivat, mis võimaldanuks tal silmust siduda ja seejärel ennast üles riputada. Läheduses oli ainult kohver ja väike tumba. Samuti ei ole selgitust arvukatele verevalumitele ja marrastustele luuletaja kehal. Jessenini surmajärgsel fotol on selgelt näha suur süvendatud haav, mis läbib tema ninasilda. Kuidas võis see koos teiste kriimustustega tekkida?
Haavad ülemistel jäsemetel on eraldi küsimus. Ta võis algselt üritada lõigata läbi kätes asuvaid veresooni. Kui nii, siis pidi see katse olema ebaõnnestunud ja poeet oleks pidanud liigutama mööblit ja siduma köit veritsevate haavadega. Pealegi puudub ametlikes dokumentides info köie päritolu kohta.
Jesseninil olid nõukogude võimuga keerulised suhted. Teda süüdistati „kontrrevolutsiooni katses," ta sattus sageli kakluste ja skandaalide eest miilitsajaoskondadesse ning tekitas avalikku ärritust võimuladviku seas.
Jessenin ei olnud kõiges nõukogude võimudele sobilik. Nikolai Buhharin, kellel oli tol ajal palju võimu, rääkis tema kohta halvustavaid sõnu. Kättemaksu põhjuseks võis olla kahtlase sisuga poeem „Lurjuste maa," ehk „Страна негодяев," milles on ilmne vihje Lev Trotski isiksusele. Teoses on tegelane pseudonüümiga Tšekistov, tema tegelik perekonnanimi tekstis on Leibman. Leiba oli aga Trotski, ehk Bronšteini sünnijärgne nimi, nagu lugeja teab.
Pärast tema traagilist enesetappu avaldas tolleaegne ajakirjandus mitmeid artikleid, mis tembeldasid teda „kulakpoeediks". Nende üldine tähendus oli, et ideoloogilises mõttes oli ta pigem kahjulik kui kasulik. Kuigi ei olnud välja antud ametlikku dokumenti, mis keelanuks Jesenini luuletuste avaldamise, oli tema isikuga niigi kõik selge väljaütlematagi. Sergei Jessenini elu lõpus avaldati tema töid väga piiratud tiraažides. [1]
Aastal 1997 avaldas ajaleht „Izvestia" Eriarhiivi direktori A.S. Prokopenko ametliku teate, mille kohaselt on „Sergei Jessenini surma põhjuste uurijad ammu tulnud järeldusele OGPU otseses osaluses poeedis surmas ja selle kohta on dokumendid KGB arhiivis."
Esmakordselt kasutas raskesti ligipääsetavate fondide (ВЧК– ГПУ–НКВД, МВД) dokumente V. Kuzetsov raamatus „Jessenini surma saladus." Pärast raamatu ilmumist 1998. aastal avaldati Moskvas ilmuvas ajakirjas „Imed ja seiklused" („Чудеса и Приключения") Kaug-Idas Habarovski krais elava erumajor Viktor Titarenko kiri. Arvestades žurnaali nimega, võib järgneva lõigu ilmselt panna oletatavasse kõnepruuki.
Kirja autor oli 1970.-te aastate keskel vestelnud endise kinnipeetava Nikolai Leontjeviga, kes oli teeninud OGPU-s koos Jakov Bljumkiniga – luurajaga, terroristiga ja poeet Sergei Jessenini „sõbraga." Titarenko sõnul oli Bljumkin saanud Trotskilt ülesande „selgitada" poeedile, „mis on hea ja mis on halb," ent eriteenistuse plaan ei läinud nii, nagu kavandatud.
Kui Jessenin oli vaimuhaiglast Leningradi põgenenud, kutsus Bljumkin ta hotelli „Angleterre," et tähistada kohtumist „sõbraga." OGPU töötajad võtsid Jessenini oma „hoole" alla ja hakkasid teda füüsiliselt ümber kasvatama. Jessenin olevat Bljumkinit löönud vastu pead, mille tagajärjel tšekist kukkus põrandale. Asjade käigu ootamatu muutumise üle ehmatanud aadlikust tšekist Leontjev oli haaranud nagaani ja tulistanud poeeti. Põrandalt tõusnud Bljumkin oli löönud Jesseninit nagaani kabaga vastu laupa. Seejärel oli ta helistanud Trotskile ja olid kokku leppinud lavastuse, mida maailma sai järgmisel hommikul näha kui „luuletaja enesetapp."
Esimesena söandas kahelda Jessenini surma ametlikus versioonis eriti tähtsate kriminaalasjade uurija, miilitsapolkovnik E.A. Hlõstalov[2], kes on lisaks kirjutanud näidendeid ja kuulunud Vene Kirjanike Liitu. Poeedi loomingu suure austajana pöördus ta 1990.-te aastate alguses kiirabiarsti K.M. Dubrovski abikaasa poole. Meedik Dubrovski oli see kiirabiarst, kes 28.12.1925 võttis Jessenini surnukeha silmusest välja. Arsti naise sõnul aidati Jesseninil oma eluga lõpparve teha. Poeedi kehal olid vägivalla ja peksmise jäljed.
Kogenud kriminalist uuris poeedi surmajärgselt tehtud fotosid, mida ei olnud pressiväljaannete jaoks retušeeritud. Need fotod rääkisid ilmselget keelt vägivaldsest surmast. Poeedi otsaesisel ninasilla kohal olid nähtaval löögijäljed. Parema kulmu all oli kopikase mündi suurune auk, kuskohast kuul oli tunginud ajju. Kaela peal puudusid jäljed nöörist, ent leidusid nõrgalt nähtavad marrastused, mis jäävad vaid siis kui heidetakse nöör kaela ümber selja tagant ja hakatakse kägistama. Poeedi enesetapp oli lavastatud kiirustades, seepärast võisid lahkunuga hüvasti jätma tulnud näha laibal löökide halvasti grimeeritud jälgi ja haavu.
On olemas ka teooria, mille kohaselt Jessenin tapeti ülekuulamisel, mille käigus vigastati tema käsi, laupa ja peksti välja vasak silm. Surnukeha olevat toodud tühjaltseisnud, enesetapu lavastamiseks kiiruga möbleeritud numbrituppa „Angleterres," mis asus ülekuulamiskoha naabruses. Selle teooria pooldajate arvates oli mõrvatöö tellijaks Lev Trotski ja täideviija Jakov Bljumkin.
Kohe peale Jessenini surma avaldas kirjanik Boris Lavrjonov artikli „Degeneraatide poolt hukatu," ehk „Казнённый дегенератами," ent poeedi „sõprade" versioonid enesetapust jõuti „rahva sisse lasta" varem ja edukamalt. Leidusid tunnistajad Jessenini depressioonile, mis oli viinud enesetapuni. Ajakirjas „Teadus ja elu" avaldati enesetaputeooriat toetav artikkel.
Nõukogude totalitarism oskas maha pesta oma kuritegeliku tegevuse jälgi. Kas tänane totalitarism erineb millegi poolest? Usun, et hea lugeja teab sellel vastust isegi.
Tekst on osa autori 2026. aastal ilmuvast teosest „Stalini päikese all."
[1] Artikkel „Sergei Jessenini surm" võrguväljaandes diletant.media https://diletant.media/articles/26436359/
[2] E.Hlõstalovi artiklid on leitavad aadressilt https://hrono.ru/statii/2002/esenin_hly.php