Kuigi Eesti õhuruumis lendavad Ukraina droonid. Kuid nende kohal taevalaotuses liiguvad taevakehad ikka omasoodu edasi. Kevadisse tähistaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Päevad ja ööd
Aprillis jätkub päevade pikenemise võidukäik ööde lühenemise arvel. Päike liigub taevavõlvil ka üha kõrgemaid kaari mööda.
Päike paikneb kuu esimeses pooles Kalade tähtkujus, 19-ndal kell 5.17 (suveajas) liigub Päike Jäära tähtkujju.
Ööd pimenevad aprillikuu alguses sarnaselt märtsile pärast Päikese loojumist üpris kiiresti. Kuid Päike loojub üha hiljem ja tõuseb üha varem.
Teisest dekaadist alates hakkavad lisaks ööde lühenemisele aegapidi pikenema ka õhtused ning hommikused hämarikuperioodid; see asjaolu „sööb" pimedat aega veelgi. Nii et aprilli lõpus on päris pime (selge) öö juba märksa lühem kui kuu alguses.
Enamgi veel, teoreetiliselt algab 25. aprillil juba astronoomiliselt valgete ööde periood, kuna Päike ei lange edaspidi alla 18 kraadi silmapiirist allapoole. Praktilises mõttes see esialgu siiski pimedaid ning täherikkaid kesköötunde ei häiri, veel mitte ka madalas põhjakaares.
Planeedid aprilliöödel
Tänavune aprill pakub palja silmaga vaatlemiseks kahte planeeti viiest võimalikust. See-eest on aga planeedid väga heledad.
Õhtuses ehataevas näeme Ehatähte ehk Veenust. Planeet loojub kuu alguses pisut üle 2 tundi pärast Päikest ning on madalas läänekaares ilusasti säramas. Kuu jooksul aga vaatlusaeg kasvab mõnevõrra veelgi ning kuu lõpus loojub Veenus 3 tundi pärast Päikest. Pole raske veenduda, et Veenus paistab öötaeva heledaima „tähena". Veenus liigub 19-ndal kell 6.24 (ikka siis juba suveajas) Jäära tähtkujust Sõnni tähtkujju.
Jüripäeva paiku on Veenus Taevasõela ja Uraani lähistel. Konkreetsemalt: 23-ndal on Veenus möödumas Sõelast ehk Plejaadidest 3.5 kraadi lõuna poolt (madalamalt). Õhtu hiljem, 24-ndal aprillil, on Veenus aga möödumas päris lähedalt, 46 kaareminuti kauguselt Uraanist. Seda planeetide vahekaugust pole tõesti palju, vaid umbes poolteist täiskuu läbimõõtu. Madalavõitu asend ei soosi Uraani palja silmaga leidmist, nii et kasutama peab teleskoopi või binoklit.
Teine planeet, mis samuti õhtutpoole ööd hästi paistab, on Jupiter. Planeet „süttib" kiiresti, vaid veidi aega pärast Veenust suhteliselt kõrgel taevas ja loojub alles pärast üsna mitmeid öötunde.
Jupiter paikneb Kaksikute tähtkujus.
Kuna planeete sedapuhku rohkem ei paista, siis võtame aprilliõhtute heleduselt kolmanda tähena, seekord suisa päris-tähena, vaatluse alla ka Siiriuse, mis on kuu alguses, samuti juba üsnagi valgetes taustatingimustes, hästi nähtav madalavõitu lõuna-edelataevas. Kuu teisest dekaadist aga Siiriuse vaatlustingimused halvenevad kiiresti ning 24-nda paiku kaob vanade eestlaste poolt Orjatähena tuntud täht ehavalgusse. Noh, mis seal ikka, orjusele peabki lõpp tulema!
Kuu
Aprillikuised Kuu faasid on järgmised.
Täiskuu 2-sel kell 5.12, viimane veerand 10-ndal kell 7.51, kuuloomine (noorkuu) 17-ndal kell 14.52, esimene veerand 24-ndal kell 5.32.
Sarnaselt märtsikuule algab aprillikuu ilusate täiskuuöödega, seejärel „vajub" vanemaks saav Kuu hommikuti kiiresti, päris lühikeseks vaatlusajaks, üpris madalasse lõunataeva piirkonda. Kuu teise poole õhtutel saab aga taas pikki tunde nautida kasvava noore Kuu uhket palet kõrgel taevas; seda juba ka pärastlõunal enne Päikese loojumist. Aprillikuu viimasel õhtul tõuseb Kuu jälle täiskuuna.
Virmalistest ning lendtähtedest
Tänavune kevad algas klimaatiliselt liiga vara ning ilm on märtsikuus väga soe olnud (ülearuse soojaga ära hellitatud rahvas vist peab seda normaalseks). Juba umbes päev peale 1. märtsi olid põllud juba üsna lumelagedad ning mujalgi oli lumikate muutunud katkendlikuks ning nii ikka suure hooga edasi. Märts kui lume (aegamööda!) sulamise kuu oma nimetust seega eriti ei õigustanud.
Siiski peab sedagi „õnne tänama", et esmakordselt pärast 12-aastast vaheaega püsisid talvine ilm ja lumikate, üldiselt külmapoolsete (samas mitte ka väga külmade!) ilmadega, kogu aasta külmimate kuude, jaanuari ja veebruari vältel. Talv (koos lumega) saabus paar-kolm päeva enne aastavahetust, ligi 2 ööpäeva kestnud loodetormi järel. Hilja küll, kuid parem kui mitte midagi, peaaegu nagu „Aafrika-detsembrile" järgnedes.
Muidugi, elektriarvete mõttes olid tänavuse aasta esimesed kuud kohutavad. Kuid see oli igalt poolt vastu vahtiva inimvaenuliku inimtegevuse, mitte Eesti kliima viga.
Astronoomiline kevad saabus 20. märtsil ning ilm oli üldiselt üle Eesti kaunis. Süvenevat õhtuhämarust kaunistasid läänekaares uhke, väga kitsas noorkuu sirp ning sellest allapool paiknenud „hele täht" Veenus. Kuskil tunnike enne südaööd lisandus uhkele tähistaevale põhjakaares veel täiendavat taevailu – nähtavale ilmusid virmalised.
Virmaliste esinemissagedus on seotud Päikese aktiivsusega, st Päikese plekkide arvukusega. Ka tänavu on Päike keskmisest aktiivsem ning virmalisi võib seega loota ka aprillikuus.
Siiski ei saa virmalisi kaugele ette ennustada – seda saab teha vaid keskmiselt paar päeva ette. Virmalisi on oodata siis, kui Päikeselt „õiges suunas" ehk siis Maa suunas lendu läinud plasmapilv, koosnevana peamiselt prootonistest, Maani välja jõuab. Kui elektromagnetkiirgus, sh valgus, jõuab Päikeselt Maani pisut enam kui 8 minutiga, siis aineosakesed või nende kogumid jõuavad kohale oluliselt aeglasemalt, päeva-paariga, mõnikord läheb ka enam aega.
Nii Peetri-onu kui ka Pärtli-onu „orava-rataste-kasti" kiirus jääb siiski mõlemale kiirusele väga oluliselt alla…
22. aprilli ümbruse öödel võib näha ka lüriidide meteoorivoolu lendtähti ehk meteoore. Meteooride arvukus pole küll nii suur kui nt (kahjuks viimati pilvedesse mattunud ja/või täiskuu valgusse uppunud) geminiidide ja kvadrantiidide puhul, kuid taevas ringi vaadates võib mõnda meteoorosakest siiski kihutamas näha.
Komeedikahtlus
4. aprillil möödub küllaltki Päikese lähedalt komeet C/2026 A1 (MAPS). Selliseid „Päikest riivavaid" komeete on ennegi olnud ja eks neid tule veelgi. Taoliste komeetide nähtavusega on aga seotud palju määramatust.
Päris arvestatava tõenäosusega võib nimetatud komeet Päikesest möödudes laguneda ning edasi polegi nagu suurt miskit rääkida.
Kui aga komeet sooritab möödumise edukalt, jõuab see periheeli ehk Maale lähimasse asendisse juba 6. aprillil, jäädes küll Maast suhteliselt kaugele. Kuid oluline on komeedi lähedus Päikesele. Seetõttu võib see komeet aprilli alguses mõnedeks päevadeks ehk isegi väga heledaks muutuda.
Samas, komeedi lähedus Päikesele tingib muidugi sellegi, et ka komeedi nurkkkaugus Päikesest, kui me Maal taevasse vaatame, jääb väikeseks. See aspekt mõistagi omakorda häirib komeedi vaatlemist.
Ka Eestist vaadates võib heade (samas mitte ka väga tõenäoliste) arengute juhul komeeti näha, tõsi küll, ikkagi kehvasti, õhtuti päris madalas läänekaares ehakuma taustal. Ülespoole taevasse kulgev komeedi saba on siis ehk isegi paremini näha.
Kuigi jah, suurema tõenäosusega ei paista sest komeedist meile midagi. Sarnaseid kogemusi ju on…
Tähtedest põhjataevas ning lõunataevas
Püsides põhjapoolkeral, võib väita, et tähed, mis ööpäeva vältel satuvad põhjataevas Põhjanaelast allapoole, on sellel geograafilisel laiusel loojumatud. Järgmise aspektina arvestame, et (enam-vähem) maakera põhjapooluse kohal paikneva Põhjanaela kõrgus mingis muus, suvalises maakera punktis, on võrdne vaatluskoha geograafilise põhjalaiusega.
Konkreetselt Eesti laiuskraadil (keskmiselt ligikaudu 58 ja pool kraadi põhjalaiust) on seega ka Põhjanaela kõrgus seesama, umbes 58 ja pool kaarekraadi. Põhja-Eesti laiuskraad on pisut suurem, Lõuna-Eestis väiksem. Vastavalt on seega ka Põhjanaela nurgakraadides (võib ka öelda, et kaarekraadides) avalduv kõrgus Tallinnas pisut suurem kui näiteks Valgas või Võrus.
Siiski pole Eesti ju eriti suure pindalaga. See annab võimaluse suurt hulka taevanähtusi kirjeldades piirduda sellega, et Eesti eri piirkondi ei peagi eriti eristama. Sellisel, tegelikult siiski mõneti „krobelisel" üldistamisel on arvestatud ka planeetide nähtavust üle Eesti.
Siiski ei kehti eelöeldu alati. Näiteks täielike päikesevarjutuste puhul peab täpselt teadma, millistes Eesti piirkondades seda näha on. Lähim Päikese täisvarjutuse juhus tuleb 16. oktoobril 2026. aastal Kirde-Eestis. Seega esimesed selle varjutuse nägijad on ilmselt juba sündinud, ehk juba ka mitmeid aastaid tagasi!
Tulles üle Eesti üldistamise idee juurde tagasi, siis ümmarguse arvu mõttes võib ju ligikaudu ka niimoodi hinnata, et Eesti paikneb 60-ndal laiuskraadil ja Põhjanaela kõrgus on samuti 60 kraadi. Arvestame nüüd, et silmapiirilt otse seniidini ehk lagipeani on nurkvahemaa on 90 kraadi.
See omakorda tähendab, et Põhjanael on päris kõrgel. Kõik tähed, mis seniidist otse põhja poole jäävad (sh Põhjanael ise), on loojumatud. Enamgi veel, loojumatuid tähti jagub ka kõrgeima lõunataeva piirkonda, kuni kõrguseni (samamoodi ümardades) umbes 60 kraadi (lõuna suunas vaadates). Polegi üldse vähe!
Seega tuleb välja, et tähed ja tähtkujud, mis paistavad põhjakaares ja/või väga kõrgel pea kohal; neid võib lugeda loojumatuteks. Nii et põhjataeva tähtkujud on nähtaval pidevalt, kuigi erinevatel aastaaegadel ja kellaaegadel erinevates asendites, erinevates suundades ja erinevates kõrgustes.
Seetõttu ongi põhjust just lõunakaarde vaadates rääkida tähtede ja tähtkujude vaheldumisest, sest need tähtkujud on tõusvad ja loojuvad. Ning mugavuse mõttes võetakse siis üldiselt kampa ka need tähed ja tähtkujud, mis paiknevad samal ajal väga kõrgel lõunakaares ja on loojumatud.
Nii et need tähed, mis paistavad vahel väga kõrgel (nt heledad Veega, Deeneb, Kapella), asuvad mõnikord madalas põhjakaares ning ei pruugi algajale taevavaatlejale üldsegi nendesamade tähtedena tunduda. (Neist tähtedest on meil varem ka tihti juttu olnud.)
Nii et sageli räägitaksegi mingi kuu või aastaaja mõttes tähistaevaga seoses just lõunataeva tõusvate ja loojuvate tähtede-tähtkujude „seisust". Kuigi nii pole just päris korrektne, sest Põhjanaela ümbruse tähtede ja tähtkujude muutlik paigutus (põhjakaarde vaadates) on ju sama oluline.
Arktuurus
Eelnevat arvestades vaatame siis meiegi aprillikuu taevasse.
Hommikutaevas ei erine oluliselt märtsikuu juhtumist, mida eelmises kuus sai teatud määral kirjeldatud.
Aprillikuu õhtutel leiab vaatleja idakaares heleda Arktuuruse (vt allpool olevat taevakaarti), mis kuu algul paistab madalapoolses idataevas, kuu kulgedes aga „süttib" üha kõrgemal. Arktuurus paikneb Karjase tähtkujus; vanad eestlased tundsid seda tähtkuju Karikana. Arktuuruse leidmine ei tohiks raske olla, sest täht on hele (-0,04 tähesuurust).
Sellise, negatiivse heledusnäiduga, „hoobeldes" on tegu suisa heleduselt teise päris-tähega, mida võib aasta vältel kuskil Eestimaa taevas leida. Arktuurus on ilusasti taevas olemas ka vastu hommikut, siis juba kõrgeimast asendist allpoole, edelasuunda liikununa.
Arktuurus on oranz hiidtäht, asub umbes 37 valgusaasta kaugusel Päikesest. Täht on absoluutarvestuses 170 korda Päikesest heledam ja umbes 26 korda (mõnedel hinnagutel ligi 29 korda) suurem kui Päike. Tähe pind on „jahedavõitu": ligikaudu 4300 Kelvini kraadi; seega spektriklassilt kuulub Arktuurus K-spektriklassi, täpsemalt K2 spektriklassi (vt spektriklasside tähistamise kohta hiljutist, tänavuse märtsikuu lugu).
Lisamärkus temperatuuride kohta. Astronoomid kasutavad tähtede pinnatemperatuuride puhul enamjaolt Kelvini skaalat, sest see skaala sobitub rahvusvahelise mõõtühikute süsteemiga ehk SI-süsteemiga. Kelvini skaala samm ühtib Celsiuse omaga, kuid näidud erinevad 273 kraadi võrra; Kelvini kraadides on jää sulamis/külmumispunkt 273 kraadi juures (meile tuttavas Celsiuse skaalas on see teatavasti ju 0 kraadi). Kuid kuna tähtede, isegi „külmade" tähtede pinnatemperaturid on 273-st kraadist vähemalt suurusjärgu võrra kõrgemad, annavad ka Kelvini skaalas toodud tähtede temperatuurid üsna adekvaatseid võrdlushinnaguid maapealsete temperatuuridega.
Tuleme Arktuuruse juude tagasi. Võib tunduda üllatav, et hele ja suur Arktuurus massi poolest Päikesest eriti ei erinegi: Arktuuruse mass on vaid umbes 1.1 Päikese massi. Üllatus on aga üleliigne: oranzide ja suisa punaste hiidude massid ongi üldjoontes Päikese massi suurusjärgus. Hiidudeks (ennekõike heleduse mõttes, vähemal määral läbimõõdu mõttes) on need tähed muutunud lihtsalt oma arengu käigus.
Siit järgneb lihtne järeldus: ka Päikesest saab kunagi punakas ning praegusest (5800 K) enam kui 1000 kraadi madalama temperatuuriga hiidtäht. Aega, tõsi küll, on laialt: hinnanguliselt leiavad need muutused aset kuskil 5 miljardi aasta pärast.
Spiika
Aprilliõhtu lõunataeva teine pärl on Spiika, Neitsi tähtkuju heledaim täht. Kuu alguses laseb Spiika end veidi oodata, enne kui madalal kagusuunal nähtavale ilmub; edaspidi on täht aga kogu öö vaadeldav. (Kes väga soovib, võib ju Spiika nähtavuse ka kogu aprillikuu kohta terve öö, kasvõi öö pimeda osa peale „ümardada"…)
Spiika, sarnaselt enamusele tähtedele, eriti värviline ei paista, kuigi liigituse järgi on tegu sinakasvalge tähega.
Spiika on Arktuurusest veidi tuhmim esimese suurusjärgu täht, heledusega 0.98 tähesuurust. Samas, kuna taevalaotuses Spiika ümber „lähikonkurente" pole, mõjub täht vaatesuuna ümbruses pea sama arvestatavalt heledana kui kõrgemal paistev Arktuurus.
Spiika on Arktuurusest mitu korda kaugemal, 250 valgusaasta kaugusel.
Novembrikuu loos sai Arktuuruse „kaasabil" mängitud mängu sellest, mis ajal praegu nähtav mõne tähe valgus kiiratud sai.
Kui Arktuuruse puhul võib praegustel öödel nähtava valguse tekke kontekstis rääkida (nüüd siis juba) 1989. aasta suve esimesest poolest, siis Spiika puhul peaks rääkima 1776. aastast. Ei teagi sellest aastast suurt esile tuua. Üks hall, üldise Vene tsaarivõimu ning Saksa parunite kohaliku ülemvõimu järjekordne aasta… No kui just peab olema midagi, „nui neljaks"… siis, Veenuse eel-eel-viimasest Eestis näha olnud üleminekust Päikesest (6. juunil 1761) möödus 15 aastat…
Kuigi, jah, niisama lihtsalt see haruharva ettetulev Veenuse üleminek ju tähelepandav ei ole; vaevalt keegi seda Eestis 1776. aastal viitsis eraldi meelde tuletada. Aga mine sa tea!
Spiika juurde tagasi. Spiika kiirgab Arktuurusest võimsamalt (üle 12 000 Päikese heleduse), kuid asudes kaugemal, tundub aga meile veidi tuhmim. Asja lähemalt uurides on tegu üpris lähestikku paiknevate kuumade, B-klassi tähtede paariga, millest kumbki annab kaugelt vaatajate jaoks koguheledusse oma panuse. Komponentide läbimõõte hinnatakse nii: 7.5 ja 4 Päikese läbimõõtu. Massid on vastavalt veidi üle 11 ja veidi üle 7 Päikese massi.
Massiivsema, suurema ja heledama kompnendi spekriklass on B1, teise komponendi spektriklass on B2. Temperatuurid on vastavalt ligikaudu 25 000 K ja 21 000 K.
Nagu tihti juhtub, leiab kirjandusest üldse igasuguste täppisandmete osas, sealhulgas tähtede parameetrite kohta pisut erinevaid andmeid; põhjusteks nii erinevate mõõtmismeetodite kasutamine kui ka „aegunud" andmete uutega mitte asendamine. Samuti ongi mitmetel juhtudel mingi parameeter olemuselt muutlik.
Ning igasugused arvulised teaduslikud hetkeseisud ongi tihtilugu päris arvestatava veakoridoriga. Suvalise võrdlusena: näiteks ka tavaliste pikkuste mõõtmine, kasvõi joonlauaga, pole kunagi absoluutselt täpne.
Seetõttu ei pretendeeri ka siinsete lugude autor arvandmeid esitades absoluutsetele ja lõplikele tõdedele. Kuid „täitsa valed" need arvud ka ei ole.
Spiika B1- spektriklassi komponent on mõnevõrra heledam, kui nn „tavaline" sama temperatuuriga täht. Need „tavalised" ehk peajada tähtedeks nimetatavad tähed (üle kõigi spektriklasside) on sellised tähed, mille energia pärineb sügaval sisemuses, tähe tuumas toimuvast vesiniku aatomite tuumade muundumisest heeliumi aatomi tuumadeks.
Kuumade tähtede puhul on peajada tähtede, hiidude ja ülihiidude heleduste erinevus väiksem kui jahedamate tähtede puhul. Nii ei pea ka Spiika B1- komponent vastavatest peajada tähtedest väga heledam olemagi, et olla hiidtäheks nimetatud. Nii et siniseks hiidtäheks või siis ka allhiidtäheks (peatselt hiiuks saavaks täheks) Spiika massiivsemat, kuumemat ja heledamat komponenti peetaksegi.
Suurema täpsuse saavutamine (kas hiid või allhiid) on antud juhul raskendatud selle tõttu, et Spiika kaks komponenti asuvad väga lähestikku ning nende kiirguste ülitäpne eraldi uurimine on seetõttu väga keeruline. Mõistagi paistab Spiika tavalises teleskoobivaates üksiktähena.
B1 spektriklassi tähe peajada tähtedest suurem heledus aga tähendab, et seesama Spiika massivsem, B1- komponent on jõudnud või jõudmas kiirema arengu staadiumisse; lõpeb see kiirem areng aga supernoovana plahvatades. Võrreldes nt eelmistes lugudes käsitletud Betelgeuse, Riigeli ja Antaaresega on see täht meile märksa lähemal, kuigi ilmselt siiski mitte ka ohtlikult lähedal.
Siiski tundub, et supernoovani läheb Spiika juhtumil rohkem aega.
Spiika B1- komponenti ootab enne veel ees siniseks ülihiiuks, seejärel punaseks ülihiiuks saamine; heledus saab veelgi suuremaks kui praegu. Läbimõõt kasvab samuti. Seetõttu on omaette huvitavaks looks „suhted" lähedase lähinaabriga, mis edaspidi samuti paisuma hakkab.. Komponentide ümber tekib ühine ümbris ning arvatavasti „lahustub" teine täht aegamööda esimese sisse ära.
Spiika komponendid asuvad tõesti väga lähestikku: vahekaugust hinnatakse vaid 28 Päikese raadiusele. Arvestades ka tähtede raadiusi, jääb „tühja maad" nende vahele vaid keskmiselt 8 Päikese raadiust! Orbitaalne periood on vaid 4 päeva. Lisaks on mõlemad tähed ka kiired pöörlejad.
Reegulus
Kevadõhtute kolmas lõunakaare esimese suurusjärgu täht on Reegulus Lõvi tähtkujust. Reegulus on neist kolmest kõige vähem hele. Reegulus on üleüldse kõige tuhmim esimese suurusjärgu tähtedest (1.35 tähesuurust), kuid on ikkagi ju täitsa hele täht.
Reegulus on aprilliöö saabudes juba ammu tõusnud; otsima tuleb hakata lõunakaarest. Kuna Reegulus pole siiski väga silmapaistev ning Lõvi tähtkujus on omajagu heledaid tähti veelgi, võib just Reeguluse konkreetne otsimine esialgu aega võtta.
Arvatavasti on kasu tõesti mingi lõvi kujutise moodi Lõvi tähtkuju ülesotsimisest; Reegulus asub selle parempoolses (läänepoolses) alumises nurgas.
Maalt vaadates asub Reegulus 79 valgusaasta kaugusel; Arktuurusest kaugemal, kuid lähemal kui Spiika. Vaatame jälle ajalukku: lugedes 79 aastat tagasi, saame Reeguluse praegusaja öödel nähtava kiirguse kiirgumise aastaks 1947. aasta. Jälle sattusime Vene aega, ilmselt veelgi jubedamasse kui oli 18. sajandil. Nojah, mägiröövel jossifi 70. sünnipäevast puudus üle 2 aasta, kuid see on aspekt, mille üle parimal juhul kõlbab vaid sülitada…
Siiski kehtisid füüsikaseadused ka sellel süngel ajal ning kehtivad samuti ka praegusel, taas üha süngemal ajal, mil „jossifi vaim" jälle järjest enam ringi hõljub; veelgi täpsemini: meie ise sellel hõljuda laseme!
Aga ärme laseme! Kui palju kordi peab seda kordama!?
Vihje: kui ka mägiröövli aegadel oleks iga NKVD-lane pidanud arvestama, et iga ukse taga, kuhu ta sisse tungib, ootab automaadituli või mingi muu suvaline „külalislahkuse avaldus", oleksid ka selle aja repressioonid kiiresti lõppenud; need poleks alanudki!
Reeguluse juurde tagasi. Siin on tegelikult tegu vähemalt neljast tähest koosneva süsteemiga. Peatäheks on ka Reeguluse puhul kuum peajada täht, spektriklassiga B8; temperatuur 12 500 K. Veidi „jahedam", kui Spiika komponendid, kuid käib küll!
Nagu B-klassi tähtedele omane, on ka Reegulus suhteliselt kiire ümber oma telje pöörleja.
Reeguluse põhikomponent on absoluutarvestuses Päikesest 300 korda heledam, 3.8 korda suurema massiga ning ligikaudu 4 korda suurema raadiuse (ja läbimõõduga).
Vaadates Reegulust läbi tavalise, mitte just eriti võimsa teleskoobi, hakkab ümbruse uurimisel silma peatähest 3 kaareminuti kaugusel paistev palju nõrgem komponent; selle heledus on 8.1 tähesuurust, seega paljale silmale nähtamatu.
Selle komponendi puhul on tegu jaheda, oranži K2 spektriklassi peajada tähega, mis on Päikesest vähem massivne ja ka väiksem, umbes poole Päikese heledusega ja ligikaudu 4900 K temperatuuriga.
Selgub, et ka sellel jahedal tähel on omakorda kaaslane, eriti „jahe", suisa punakat värvi peajada täht, spektriklassiga M4.
Märgime siinkohal, et jahedamaid K- ja M- klassi peajada tähti nimetatakse kokkuvõtvalt oranžideks ja/või punasteks kääbusteks.
Mõnigi kord laiendatakse kääbuste nimetuse alla ka eelnevaist heledamad, suuremad, massiivsemad ning kuumemad, kollased G-klassi peajada tähed.
Nii on ka Päike mitmetes hinnangutes tuntud G2 klassi kääbusena, kuigi see „kääbuse" lisa-nimetus tundub ülekohtune; Päike on oma parameetrite poolest üks üsnagi „keskmine täht".
See Reeguluse eriti punane komponent on aga, nagu kõigile M-kääbustele omane, ka Maalt vaadates väga tuhm, antud juhul siis vaid 13.5 tähesuurust. Jutuksolev K- ja M- kääbuse paar on heade atmosfääritingimuste asukohtades eristatav, kuid mitte just kõige lihtsama teleskoobiga.
Vahemärkus. Teleskoopide lugudes jäi mainimata, et aparatuuril on alati olemuslikud probleemid nagu valguse osaline peegeldumine ka parimate läätsede pindadelt, samuti paratamatu valguse neeldumine läätsedes. Ka peeglid ei peegelda kunagi ideaalselt. Seetõttu on ka teleskoobis vaadeldavate tähtede piirtähesuurused siiski mõneti väiksemad kui ainult silmaava ja teleskoobi objektiivi (või peapeegli) läbimõõte võrreldes.
Nii et ütleme siis lühidalt, et Reeguluse jaheda kaaslase külma kaaslase eristamiseks peab lisaks asukohale (Eesti oma kohalike atmosfääritingimustega üldiselt selleks ei sobi) teleskoop küllaltki suur olema.
Mõistagi on kõnesolevas Reeguluse süsteemis olev M-kääbus lisaks väga nõrgale kiirgusele ka Päikesest veelgi märksa väiksema massi ning läbimõõduga kui K-kääbus.
Kuigi teleskoopidele otseselt nähtamatu, näitavad uuringud, et Reegulusel on veel üks, sedapuhku kuum ning lähedane kaaslane. Spektriklass on ilmselt lähedane Reeguluse peatähele endale. Olemuselt on aga tegu omaette tähetüübiga; selliseid mõõtmetelt väga väikesid (ka punastest kääbustest palju väiksemaid), kuid samas Päikesega sarnaste massidega tähti nimetatakse valgeteks kääbusteks.
Vaat kus lops! Vaid kolme tähega sai, kuigi lühidalt juttu tehes, suisa „mini-romaani" kokku.
Tähistaevast läänekaares
Aprilli alguses on läänekaares palju heledaid tähti. Need on meile juba jaanuari-veebruariõhtutest tuttavad, neil aegadel kagu-lõunataevas säranud tähed ja tähtkujud. Madalas edelataevas asub Orion, Suur Peni koos tähistaeva heledaima tähe Siirusega sellest vasakul. Veomees (ühes Kapellaga) ning Kaksikud (koos Polluksi ja Kastoriga) asuvad veel päris kõrgel; madalamal asuvad Väike Peni (koos Prooküoniga) ning sellest paremal Sõnn (Aldebaraniga).
Riigelit (Orioni heleda jalana) saame õhtuti madalas edelataevas näha umbes 14. aprillini; Siiriust umbes 10 päeva kauem. Prooküon, Betelgeuse ja Aldebaran vajuvad kuu kolmandaks dekaadiks üha madalamasse läänekaarde: Prooküon kõige vasakul ja mõneti ülejäänud kahest kõrgemal; paremal pool on Betelgeuse ning veel paremal pool ning veel pisut ka madalamal on Aldebaran.
Kaksikud ning sellest paremale jääv Kapella asuvad suhteliselt kõrgel ka aprilli lõpuõhtutel.
Nii muu seas võiks lühidalt ka äsjamainitud heledate tähtede valguse levikuaega Maale ning üht-teist muudki hinnata.
Polluks
Polluks, Kaksikute heldaim täht (2. suurusjärgu tähest Kastorist allpool ja vasakul), sarnaneb kõige enam Arktuurusele; spektrklass on K0.
Polluks on Päikesest umbes 2 korda suurema massiga ja umbes 9 korda suurem.
Polluksi ümber on tiirutamas planeet, nn „suur Jupiter", 2,3 Jupiteri massiga; tähest pisut kaugemal kui Marss Päikesest. Selline planeet, lisaks ka sellise tähe juures, ei sobi elusorganismide, kasvõi mikroskoopiliste, eksisteerimiseks.
Ka kaugused Maast ei erine Polluksil ning Arktuurusel väga. Viimastel andmetel on see Polluksi puhul 34 valgusaastat (varasem hinnag oli pigem 36 valgusaastat).
Kuid olles mitte just väga hele (1.14 tähesuurust, on Polluksi puhul juba päris keeruline, kui mitte suisa asjatu pingutus, püüda oranzi värvust silmaga tabada.
Võttes 34 aastat ajas tagasi, saame päris auväärse aastaarvu: 1992. Eesti riik oli siis vist mingis mõttes kõige rohkem (ennast taaskehtestava) iseseisva riigi moodi: eestlus oli (veel…) suure au sees! 20. juunil kehtestati Eesti kroon; allakirjutanu sooritas täpselt samal päeval ülikoolis esimese kursuse lõpetuseks edukalt analüütilise geomeetria ja kõrgema algebra eksami ning sügisel olid üle pika aja Riigikogu valimised.
Paraku just neist valimistest alates hakkas asi juba samal sügisel rappa kiskuma, kuna püünele ilmusid juba siis igatsugu habemega, prillidega ja/või ka ilma nende atribuutikateta Eesti taaskord kraavi tüürimise pioneerid… Kamba „aateline hüüdnimi" on nüüdseks jälle ringiga seesama, mitmed „tegijad" on vahetunud, kuid pätikamp on jäänud siiani alati pätikambaks. Muuseas, ka teine, näriliste röövlikamp, koorus paar aastat hiljem, 1994. aastal, välja just sellestsamast pätikambast!
Vaat mis seosed koorusid selle toreda Polluksi-tähega…
Prooküon
Riigelist ja Betelgeusest, Orioni heledatest ülihiidtähtdest, sh nende kaugusest, oli jaanuaris rohkem juttu. Võiks vist korrata üle, et nende kaugusteks on hinnatud vastavalt 850 valgusaastat ja 640 valgusaastat. Kapellast oli veidi juttu novembris.
Vaatame järgnevalt Prooküoni ja Aldebarani juhtumeid.
Prooküon, Väikese Peni heledaim täht, asub meile suhteliselt lähedal, 11.4 valgusaasta kaugusel. Praegusel ajal öösiti nähtav Prooküoni valgus pärineb 2014 aasta lõpust. Mis selle aja paiku juhtus? Ei olegi nagu miskit erilist meenutada; taaskordne hall stagnatsiooniaeg, mis alles hakkas süvenema… Vao neegrimajaks muudetud külalistemaja otsaseina jant, mille peale nii „president" kui „peaminister" otsekohe justkui imeväel kohale „lendasid" ning laiade suudega vastikut, nii Eesti kui eestlaste vastast sopajuttu ajasid (nagu ikka), juhtus 9 kuud hiljem…
Prooküon on F5 spektriklassi täht, olles heleduse järgi samas ka üks selline täht, mis on astronoomide keeli peajadalt eemaldumas ehk siis mille areng on hakkamas kiirenema. See täht aga supernoovana ei plahvata, kuna mass pole piisavalt suur (1.5 Päikese massi). Prooküoni läbimõõt on ligemale 2 Päikese läbimõõtu.
Prooküonil on ka kuumast valgest kääbusest nõrga heledusega kaaslane.
Aldebaran
Aldebaran Sõnni tähtkujust on punane hiidtäht (mitte ülihiid!), olles Päikesest 400 korda heledam ja hinnanguliselt 45 korda suurem.
Massilt on täht aga vaid veidi Päikesest suurem; see aspekt, nagu ka eelnevalt sai kirja pandud, on oranžidele ja punastele hiidudele tüüpiline. Aldebarani pinnatemperatuuri hinnatakse 3900 K kanti, spektriklass on K5; seega on täht tõesti „punasem" kui Arktuurus või Polluks. Aldebaranil on ka veelgi punasemast M-kääbusest tuhm kaaslane.
Adebaranil peetakse võimalikuks ka ühe planeedist kaaslase olemasolu, kuid see pole siiski ka päriselt kinnitust leidnud. Seegi planeet oleks nn „suur Jupiter", umbes 6 Jupiteri massiga, mis asub peatähest umbes sama kaugel kui Marss Päikesest. Kui see planeet ka eksisteerib, siis elu võimalikkus peaks sealgi olema välistatud.
Aldebarani kaugus on umbes 69 valgusaastat; praegune valgus pärineb 1957. aastast. Ikka Vene aeg, kuid üldiselt vist positiivsem kui 10 aastat enne seda. Mida veel… Kuulus Laika saadeti sel aastal, kiiresti riiki läinud aparaadiga, kosmosesse; tõesti lihtsalt kahju loomast.
Antaares ja ligikaudne ajaloonupp
Veidi teeks juttu ka seoses aprilliöö edenedes hiljem tõusva ja väga madalasse jääva punaka Antaaresega: see asub 550 valgusaasta kaugiusel. Vastavaks kiirgusaastaks tuleb 1476. aasta.
See oli siis „Esimese Euroopa Liidu" aeg, kui Saksa tule ja mõõgaga vallutajad olid Eestis kanda kinnitanud juba ligemale 250 aastat. Sõdades juba ammu hävinenud Möögavendade Ordu asemel oli kohapealseks sõjajõuks Liivi Ordu, üldise Saksa Ordu kohapealne haru,
Kui nüüd ajas meelevaldselt edasi minna, siis aegapidi jäi Liivi Ordu üha enam Saksa Ordust isolatsiooni ning vähem kui 100 aastat hiljem alanud Vene tsaari Ivan Julma poolt algatatud Liivi sõjas hävines Liivi Ordu kiiresti. Kuid kohalikuks võimuks kohalike, st eestlaste üle, asunud Saksa mõisameeste libekeeled olid uute ning ajapikku vahelduvate teiste riikide (Taani, Poola-Leedu, Rootsi, Venemaa) ülemvõimudega suheldes osavad. Nii et kohapealsete Saksa mõisnike võimu alt saadi lahti alles 1919. aastal… Ikka Vabadussõjaga, kuidas muidu! Vabadussõja põhirindel lõpetati samal ajal (selleks korraks…) ju ka Venemaa ligi 200 aastat kestnud ülemvõim Eestis.
Päris suurel osal baltisakslastest lubati siiski Eestisse jääda, kuid siis juba nõudega Eesti riigile (ja eks siis veelgi enam vastutahtsi ka eestlastele) alt üles vaadata. Lahti saadi Eestimaal sellest baltisakslaste seltskonnast (nende endi soovil) küll alles 1939. aastal; vahetult uute, Vabadussõja-eelsest ajast ilmselt veelgi jubedamate aegade eel…
Meeletuletus suurematest kaugustest ja mastaapidest
Novembrikuu loos ja ka käesolevas jutus sai eespool räägitud öötaevas säravate heledamate tähtede kaugustest, mis ulatuvad sadade ja tuhandete valgusaastateni.
1 valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib vaakumis 1 aastaga, täpsemalt troopilise aastaga. Maailmaruum aga ju ongi üldiselt väga hõre, lähedane vaakumile. Kilomeetrites, tuletame meelde, võrdub valgusaasta, ümmarguse arvu mõttes „ülespoole ümardades", ligemale 10 triljoni kilomeetriga. Ehk siis, ligemale 10 000 000 000 000 km.
Novembris sai mindud ka veelgi suurematele kaugustele, käsitluse all oli Andromeeda galaktika (2.5 miljoni valgusaasta kaugusel) ja sajakonna liikmega Galaktikate Kohalik Grupp; läbimõõduga umbes 10 miljonit valgusaastat.
Süvataeva objekte Lõvi, Bereniike Juuste ja Neitsi tähtkujudes
Nüüd püüame kosmilisi skaalasid veelgi avardada. Selleks võtame ette mõned aprilliööde tüüpilised esindajad ehk Neitsi, Lõvi ja Bereniike Juuste tähtkujud.
Kõigepealt tuleb nentida, et Kohalik Galaktikagrupp on vaid üks oi-oi kui paljudest galaktikate parvedest ning gruppidest Universumis. Galaktikate parvede ning gruppide vahel pole olulist erinevust, peale selle, et grupid sisaldavad lihtsalt vähem liikmeid: mõni, mõnikõmmend või mõnisada galaktikat. Glaktikaparved sisaldavad aga tuhandeid galaktikaid.
Suurema galaktikate hulgaga parvi nimetatakse rikasteks galaktikaparvedeks. (Kuigi rahas ei ole küsimus, ei ole küsimus…)
Kõigepealt „sihime" Lõvi tähkujus suunalt lähestikku paikneva kahe Messier' kataloogi galaktika suunas: need on M65 ja M66.
Need paiknevad Lõvi kontuurist pisut allpool ja „keskmisest vasemal". M65 ja sellest vasakule poole jäävat M66 lahutab vaid ligikaudu 25 kaareminutit, alla täiskuu läbimõõdu.
Koos veel ühe umbes sama heleda galaktikaga ning võimalik, et veel mõne väiksema galaktikaga moodustavad M65 ja M66 Lõvi Tripleti, teise nimetusega M66 Grupi. See galaktikate grupp paikneb keskmiselt 35 valgusaasta kaugusel.
Lõvis on peidus veel teinegi, ka ruumilises mõttes Lõvi Tripletist mitte väga kaugel asuv galaktikate grupp, mis sisaldab ka Messier' kataloogi objekte.
Seda taevapiirkonda on aga heledamate taustatähtede suurema kauguse tõttu keerulisem läbi kammida, kui pole teada täpseid koordinaate, mida teleskoobiga siduda. Seda galaktikagruppi tuntakse M96 Grupina, samuti Leo 1 Grupina.
Grupp paikneb samuti Lõvi kontuuri all, Lõvi Tripletist kümmekond kraadi paremal ja pisut ülevalpool; eeldades Lõvi paistmist lõunasuunal.
M96 Grupis on ligikaudu paarkümmend galaktikat, kuid rohkem võib neid ka olla ning arvatavasti on ka.
Nagu nimetus juba reedab, kuulub M96 Gruppi ühe galaktikana Messier' objekt M96. Samuti on sama grupi liikmed ka M95 ja M105. Kõik need paiknevad ka vaatesuundadelt lähestikku; M95 asub M96-st umbes kraadi jagu paremal pool. Omakorda M105 asub M96-st veidi vähem kui kraadi kaugusel ülalpool vasakul.
Kui ülejäänud seni nimetatud Messier' kataloogi galaktikad on spiraalgalaktikad, siis M105 on elliptiline galaktika.
Galaktikad jagataksegi elliptilisteks, spiraalseteks (neist osad on varbspiraalsed) ning irregulaarseteks.
M96 Grupi kauguseks Maast võib hinnata 37 miljonit valgusaastat.
Kuna jutuks olnud kaks galaktikate gruppi Lõvi tähtkujus ei asu kosmilises mastaabis teineteisest väga kaugel, on tehtud ka oletusi, et kokkuvõttes on tegu ühe ja sama, võib-olla ka suurema grupi liikmetega; kinnitust sellele esialgu pole.
Maalt (muidugi teleskoopidega) nähtavad Messier' kataloogi galaktikad (ja ka palju teisi); need on suhteliselt heledad ja mitte meist väga kaugel (!); need kaugused on kümnetes miljonites valgusaastates. Ülisuured kaugused muidugi meie mõistes küll.
Veel paari suvalise galaktika näitena võiks tuua esiteks Lõvist vasakule ehk ida poole jäävasse Bereniike Juuste tähtkujju kuuluva spiraalgalaktika M64, mis asub meist 17 miljoni valgusaasta kaugusel.
Teiseks näiteks võiks tuua Neitsi tähtkujju lõunapiiri lähedal paikneva huvitava spiraalgalaktika M104, hüüdnimega Sombreero. See suur tähesüsteem paikneb umbes 28 miljoni valgusaasta kaugusel; mõnedel hinnagutel ka veidi kaugemal.
Mõlemat galaktikat on mõistagi täitsa mõttekas püüda ka omalt poolt teleskoobiga vaadelda. Sombreero-galaktika puuduseks on muidugi madalavõitu vaatesuund.
Virgo galaktikaparv
Neitsi tähtkujus asub ümmarguselt 50 miljoni valgusaasta; suurema täpsusega hinnates keskmiselt 53 miljoni valgusaasta kaugusel meile lähim tõeliselt suur galaktikaparv, tuntud Virgo parvena. Mitmed parve põhjapoolsemad liikmed jäävad aga ka Bereniike Juuste tähtkuju alumisse, lõunapoolsesse piirkonda. Seetõttu on parve nimetatud ka Virgo-Coma parveks; „Coma" viitab Bereniike Juuste tähtkuju kaasamisele.
Prantsuse kuulus komeedikütt Charles Messier' (1730-1817) saigi enim tuntuks just „libakomeetide" ehk muude uduste objektide kataloogi koostamisega (tabeli teise poole koostamisel abistas teda ka Pierre Mechain (1744-1804)). Messier' sattus taevalaotuses ringi patrullides loomulikult muuhulgas ka Virgo parve piirkonda ning märkis oma kataloogi päris mitmed selle heledamad liikmed.
Kokku sattus Virgo galaktikaparvest Messier' kataloogi 16 galaktikat. Üldse sisaldab Messier' kataloog 110 objekti.
Kui Messier' need galaktikad enam kui paarisaja aasta eest tolleaegsete teleskoopidega ära nägi, siis tähendab see omakorda muidugi seda, et ka kaasaegsete tavateleskoobidega on need galaktikad (ja veel mõnedki teised galaktikad selle parve piirkonnas) vaadeldavad.
Teleskoobi ja kaamerate koostoimel ehk siis ülesvõtetel tuleb aga tõeliselt esile selle kauge, kuid teistpidi võttes ka suhteliselt lähedase galaktikaparve rikkus ja ilu.
Virgo galaktikaparve peagalaktika on hiidelliptiline galaktika M87, heledus 8,6 tähesuurust. Tõsi, mõned teised selle parve heledamad liikmed on Maalt vaadates peaaegu sama heledad. Eks siin mängi rolli ju ka mõnevõrra erinevad kaugused ning ka suhtelised asendid ehk galaktikate „poosid.
Bereniike juuste tähtkuju, täheparv ja galaktikaparv
Juba oli veidi juttu Bereniike Juuste tähtkujust, mille piiridesse ulatuvad muuhulgas ka mitmed Neitsi ehk Virgo galaktikaparve liikmed, seda ka Messier' kataloogi arvestuses.
Bereniike Juuste tähtkuju ise on suhteliselt silmapaistmatu; märgatav on vaid „peotäis" tuhmipolseid tähti. Kuid seegi on ju omaette huvitav.
Tõepoolest, selle „tähe-peotäie" puhul on tegu ühega paljudest meie Galaktika tähtede hajusparvedest. Hajusparved paiknevad aga teatavasti suuremas jaos Galaktika põhiketta ehk Linnutee tasandis või selle lähedal.
Bereniike Juuste täheparv, täpsema katalooginimetusega Melotte 111, paikneb aga suisa Galaktika põhjapooluse lähistel, seega Linnutee põhikettast (ehk siis sellest heledamast udusest ribast taevas) suuna poolest väga kaugel.
Kuid Linnutee tähed paistavad ju meile tegelikult igast suunast, kuigi hõredamalt kui põhiketta uduse riba poole vaadates…
Eks see kõik tähendab seda, et ka Melotte 111 paikneb tegelikult Linnutee ehk Galaktika ketta sees, kuid Päikesesüsteemile (ja seega ka Maale) suhteliselt lähedal. Ning nii see tõesti ka on: Bereniike Juuste täheparv ehk Melotte 111 on meile läheduselt suisa kolmas hajusparv, asudes umbes 260 valgusaasta kaugusel.
Messier' pole seda parve oma kataloogi lisanud; ju pidas liiga enesestmõistetavaks, et see pole komeet.
Teisest küljest… Meile tuntud Taevasõela täheparv, mis suisa eraldi tähkuju meenutab (ning aprillis paraku läänekaares ehavalgusse kaob), on ju silmatorkavam kui Neitsi täheparv. Ometi on Messier' selle objekti oma kataloogi lisanud, numbriga M45. Taevasõela täheparv asub samuti meile suhteliselt lähedal, 440 valgusaasta kaugusel.
Bereniike Juuste täheparv paikneb samanimelise tähtkuju ülemisest parempoolsest (suhteliselt tuhmist) tähest Kissin allpool.
Varem mainitud galaktika M64 jääb täheparvest vasakule ja mõnevõrra allapoole.
Bereniike juuste tähtkuju iseloomustabki peale vaadates peamiselt jutuksolev täheparv. Tähtkuju laiemas mõttes märgivad põhiliselt 3 tähte (kuigi tähti on veel): Diadem all vasakul, Aldafirah sellest otse põhja pool ehk siis üleval vasakul ja seesama Kissin, samuti tähtkuju ülemises osas, kuid eelmisest lääne pool ehk paremal. Paraku pole ükski täht siiski eriti hele.
Lähtudes Aldafirahist, siis sellest tähest umbes 3 kraadi lääne pool ehk siis paremal asub Bereniike juuste galaktikaparv ehk Coma galaktikaparv. Parv asub umbes 330 miljoni valgusaasta kaugusel. Messier' kataloogis puudub ka see objekt (või objektide süsteem), kuid ilmselt sedapuhku sel põhjusel, et suure kauguse tõttu on see galaktikaparv ka üsna tuhmina vaadeldav. Arvatavasti on kõige lihtsam selle galaktikaparve olemasolu teadmiseks võtta, võib-olla polegi vaja teleskoopidega jännata.
Siiski pole Coma parve vaatlemine amatöörteleskoobiga võimatu; Maalt vaadates heledaim liige on umbes 11.5 tähesuuruse heledusega; piirkonna kaamerate abil jäädvustamine on muidugi etem. Nii et hea õnne korral võinuks ka Messier siiski midagi märgata.
(Glabalistidest juhm ning jõuetu jõuk „vaatleb" enda sõnul muidugi Coma galaktikaparvegi vabalt ka ilma teleskoobita ning „vajadusel" suisa keset valgusküllast keskpäeva; isegi paksult pilves ja udune ilm polevat vähimakski takistuseks! Üliedukad astronoomilised vaatlused toimuvat kasvõi ilma akendeta toas, kuna isegi majaseinad ei segavat galaktikate otsesest vaatlemist mingilgi määral!
Enamgi veel, kõik need tegurid kokku olevat isegi vaatlusi tugevasti soodustavad! Kes ei usu, kuulaku ükskõik millese infotunni vastuseid või meenutagu valjult väidetud „täiendava turvalisuse saabumist" koos Rootsist sisseveetavate võõramaiste retsidivistidega! Kindlasti saab (muidugi kui me jälle ja ikka taas seda kõike lubame!) seegi lisaks „20+soole" järjekordseks sügavalt haigeks väärõpetuseks kooliprogrammides.)
Niisiis, Coma galaktikaparv asub ligikaudu 330 miljoni valgusaasta kaugusel. Võttes kasutusele täiendava, valgusaastast veel suurema kaugusühiku, parseki (1 parsek = 3,26 valgusaastat), vastab 330 miljonit valgusaastat ligemale 100 miljonile parsekile ehk 100 megaparsekile (100 Mpc).
See on juba selline mastaap, mille ulatuses saab hakata rääkima ka Universumi kosmoloogilisest paisumisest (kui vastastikused gravitatsioonilised efektid seda siiski veel ei ületa). Coma parve puhul see juhtumisi nii ongi ning see tähendab, et lisaks niigi suurele kaugusele on Coma parv meist ka eemaldumas.
Paar tähtede kerasparve ka!
Kerge vaheldusena galaktikate maailmale võiks seoses Bereniike Juustega mainida ka üht meie Galaktikasse kuuluvat Messier'objekti, kerasparve M53, tähest Diadem umbes kraadi kaugusel ülal vasakul; heledus 8.3 tähesuurust. M53 kaugus Maast on umbes 59 000 valgusaastat. See suur kaugus aga ei tundugi ehk käesoleva loo arengute kontekstis, kus valgusaastate mõttes „lendavad siia-sinna" kümned ja sajad miljonid, eriti suur olevat…
„Tooge loomad elutuppa sisse ja viige nädala pärast välja!", nagu keegi juudi rabi olla kunagi kellelgi, liialt kitsas korteris elamise üle kurtnule, ütelnud…
Ah jaa, üks veelgi „asjalikum" tähtede kerasparv on piirkonnas välja pakkuda: see on numbriga M3 Messier' kataloogis; heledus koguni 6.3 tähesuurust. Paljale silmale ilmselt siiski ei sobi, kuna täheparved pole ju siiski päris punktallikad, seega valgust jagub suuremalt pinnalt kiirgama. Selle täheparve, M3 kaugus on ligemale 34 000 valgusaastat.
Tõsi küll, M3 paikneb juba järgmises, veel kõrgemal paiknevas Jahipenide tähtkujus. Aga jäägu see meievaheliseks saladuseks!
„A-B – hakka pähe!"
Tuleme nüüd üle-eelmise ja üle-üle-eelmise alapunkti kontekstide juurde tagasi. Võimaliku segaduse vältimiseks kordaks ehk üle, et Coma galaktikaparv asub Bereniike Juuste tähtkuju vasakus ülemises ehk põhjapoolses osas ning on suure kauguse tõttu suhteliselt kompaktne ja mitte just väga kergesti teleskoobiski vaadeldav (selguse huvides on mõttekas jälle vaadata eespool olnud taevakaarti).
Neitsi galaktikaparv ehk Virgo galaktikaparv ehk kolmanda sünonüümina Virgo-Coma galaktikaparv paikneb oma enamuses Neitsi tähtkujus; väiksem osa selle parve galaktikaid paikneb Bereniike Juuste tähtkuju lõunapoolses, alumises osas; mitmed on teleskoobis kenasti leitavad. Teatud määral asuvad need galaktikad siiski eri suundades (korraga ühegi teleskoobi vaatvälja nad kindlasti ei mahu).
Vahmärkusena üldine nõue: galaktikate vaatluseks peab öö olema pime (parim seis on ilma Kuuta) ning vaatleja silm tehisvalgusest puhanud.
Eelnevate objektidega võreldes meile „päris lähedane", Neitsi täheparv, paikneb üsnagi hajusalt, kuid tegelikult isegi muljetavaldavalt (vaadake ise ja suisa palja silmaga!) tähtkuju ülemises parempoolses osas. Virgo-Coma parve liikmed (teleskoobiobjektid!) asuvad täheparvest allpool ehk lõuna pool.
Virgo galaktikaparv, Kohalik Superparv ja Laniakea
Tuleb välja, et galaktikaparved ning grupid polegi suurimad gravitatsiooniliselt seotud objektid Universumis. Rääkida saab ka nende omavahelistest seostest ehk superparvedest ning koguni superparvede vahelistest seostest.
Virgo galaktikaparv on ühtlasi ka Kohaliku Superparve keskmeks. Kohalikku Superparve kuuluvad lisaks Virgo parvele ka mitmed väiksemad galaktikate grupid, muuhulgas ka Kohalik Grupp, millest oli juttu novembrikuus. Kohaliku Grupi peagalaktika on Andromeeda galaktika M31; teisel kohal on meie Galaktika ehk Linnutee.
Linnutee, koosnevana umbes 200-st või enamastki miljardist tähest, sisaldab aga ju ka meie Päikest ning üks Päikese planeetidest kaaslastest on Maa!
Kohaliku Superparve ligikaudseks diameetriks võiks hinnata 45 megaparsekit (45 Mpc) ehk veidi alla 150 miljoni valgusaasta.
Galaktikate superparved on omavahel ühendatud väiksemate koosluste võrguga: parved, grupid ja üksikgalaktikad. Kokku tuntakse superparvi ja parvi ühendavaid lülisid galaktikate filamentidena.
Umbes 12 aasta eest jõudsid teadlased järeldusele, et gravitatsioonilises seoses tundub olevat veelgi suurem galaktikate ühendus; sellele sai nimetuseks Laniakea superparv. Kohalik Superparv moodustab Laniakeast vaid ühe, kusjuures üldsegi mitte suurima osa. Laniakea gravitatsioonilist keset tuntakse Suure Atraktori nime all; see piirkond paikneb suunalt Maa lõunataevas ja projekteerub Linnutee suunale ning on seetõttu otseselt halvasti vaadeldav-uuritav.
Laniakea ligikaudeks läbimõõduks hinnatakse 160 megaparsekit (160 Mpc). Valgusaastatesse teisendades tuleb see poole miljardi valgusaasta kanti! Siiski tuleb siinkohal arvestada, et galaktikate superparved (mõndel juhtudel ka galaktikaparved) pole üldjuhul kujult sfäärilise sümmeetriaga.
Coma superparvest
Arvestades Laniakea suurust, polegi eelnevalt kõnesolnud Coma galaktikaparv meist nii üliväga kaugel. Siiski, nagu ka juba varem mainitud sai, ei ole Coma parv Laniakea süsteemiga gravitatsioonilises seoes. (Suhteline naaber küll, aga siiski, üldisemas mõttes, ühtlasi ka „naaberküla mees").
Ka Coma galaktikaparve puhul tuleb üldisemas mastaabis mängu vastav superparv. Selle superparve teiseks põhiliseks parveks on Lõvi tähtkuju suunal paiknev galaktikaparv, katalooginumbriga Abell 1367. (Nagu näha, on igatsugu katalooge astonoomias omajagu).
Universumi struktuurist ja paisumisest
Korraks tuli eespool sisse „võrgu" mõiste. Tõepoolest, kaasaja ettekujutus Universumist ongi kosmilistes, väga-väga suurtes mastaapides võttes, üsnagi kindla korrapärase üldstruktuuriga galaktikate superparvede ja parvede võrgustik. Superparvi ning parvi ühendavad omavahel väiksemad galaktikagrupid ning suhteliselt lähestikku paiknevad üksikgalaktikad; kokkuvõtliku nimetusega galaktikate filamendid. Kokku moodustub nn Universumi kärgstruktuur, teatud piltliku analoogia põhjal mesilaskärjega.
Sellises struktuuris on ka suured tühikud; siiski on ka nende nn tühikute sees (samuti mitte juhusliku paigutusega) omad galaktikad. „Kärjekannude" hinnanguline läbimõõt läbi tühikute on umbes 400 miljonit valgusaastat. Suured superparved asuvad „kärjekannude nurkades" ja on samuti hiiglasuured.
Kuna (üldsegi mitte lihtsad!) astronoomilised vaatlused kinnitavad, et Universum oma olemuselt on ajas paisuv, siis on paisumas ka „kärjekannude" süsteem. Superparved ja parved peaksid jääma alles, kuid nende vahekaugused venivad üha välja…
Kuid 20. sajandi paarist viimasest aastast alates on uute süvavaatluste tõlgendamine viidanud Universumi kiireneva paisumise ning sellega seotud nn tumeenergia olemasolu kaasamisele.
Varem tundus ju nii, et Universum paisub küll, kuid hoopiski aeglustuvalt.
Asjade selgemaks saamiseks on siiski vaja arvestatavat hulka täiendavaid ja suuri teaduslikke pingutusi.
Kuid kui Universum peaks tõesti jäämagi kiirenevalt paisuma (kindel see kusjuures ei ole!), siis näitavad arvutused, et tulevikus kipuvad lagunema ka osad suured superparved. Laiali lagunemise saatus näib ootavat ka Laniakead, kuid arvatavasti mitte selles osas, mida me tunneme Kohaliku Superparvena.
Universumi nähtaval osal on ka aegapidi avarduv piir; selle seab valguse kiiruse lõplikkus. Väga kaugetelt Universumi piirkondadest pole valgus lihtsalt veel meieni jõudnud.
Kosmilise vaatevälja aegapidi avardumise jutt kehtis aga enne tume-energia ja kiireneva paisumise mängutulekut.
Praegu paistab astronoomidele-kosmoloogidele asi nii, et Universum ei pruugi saadagi kunagi suuremas osas vaadeldavaks; hoopis vastupidi. Seda siis juhul kui sellest siiani üpris saladuslikust ning arusaamatust tumeenergiast põhjustatud paisumine jääbki Universumi paisumist kiirendama.
Praeguste hinnangute enamuse alusel laguneb, nagu juba märgitud sai, kauges tulevikus ka Lainakea kaasajal gravitatsiooniliselt seotud süsteem ning meie ümbruse kaugeim nähtav piirkond jääb ajapikku piirduma Kohaliku ehk Virgo superparvega. Aga asi seegi! Kohalik Superparv on ju ometigi ülisuurte mõõtmetega.
Eks proovigu mõni seda kastirattaga vändates või kaameli seljas ratsutades läbi sõita! Kohalikust Superparvest läbisõitu ei soodusta isegi „habe-imikute" võõrasse traktorikabiini ronimine ja niigi pidevalt raskekujulise meeltesegaduse ägenemishoos iseenda vastu meelt avaldama minek!
Muidugi, ses viimatises aspektis saab oodata huvitavaid arenguid. Näiteks see, kuidas järjest juhmimateks muutuvad röövel-närilised & co iseendid kas rusikatega või ka mõnede muude vahenditega võmmima hakkavad ning samal ajal nutuselt karjuvad: „Appi, appi! Ise peksis! Ise peksab! Ise saab edasi peksma!"
Lühikino (pilet 20 kopkat!)
Allpool pakuks vaatamiseks üht NASA lühivideot, kus on püütud, mõistagi üpriski ligikaudselt, piltlikult esitada üha suuremaid maailmaruumi mastaape, lähtudes Maalt („EARTH").
Kõigepealt tuleb nähtavale süsteem Maa-Kuu (Kuud tähistab teadupärast „MOON"); edaspidi laieneb mastaap aegapidi kogu Päikesesüsteemi ulatuses („SUN" tähistab mõistagi Päikest).
Marsi ja Jupiteri vahel paikneb „uduse tsoonina" asteroide vöö.
Neptuuni orbiidist eemale ulatub enam-vähem kettakujuline Kuiperi vöö; seal asub ka Pluuto orbiit, mis Päikesele lähimas osas on seespool Neptuuni orbiiti. (Kokkupõrget pole siiski karta ega loota, sest päris ühes tasandis Neptuun ja Pluuto siiski ei liigu; „orbiitide lõikepunktid" on vaid näivad). Lisaks Pluuto orbiidile on punakate jontega tähistatud veel mõne Neptuuni-taguse objekti orbiite.
Mastaapide kasvamise jätkudes paistab, nagu oleks Päikesesüsteemi ümber mingi kauge ja tihe udukest; see tiheduse ja läbipaistmatuse aspekt on liialdatud. Tegelikult on see umbkaudu sfääriline kauge kest Päikesesüsteemil küll olemas (asudes ka Pluuto orbiidist palju-palju kaugemal); seda tuntakse Öpik-Oorti pilvena.
Lisamärkus. Kuiperi vööst ja Öpik-Oorti pilvest lähtub (videol mittenähtavaid) mitteperiooodilisi komeete, mis paljudel juhtudel vaid korraks Päikesele (ja võib-olla samas ka piisavalt Maale) lähenevad. Paljud sellised komeedid kukuvad ka Päikesesse; üks on Päikesest napilt möödumas aprilli alguses, nagu ennemalt juttu oli.
Veel suuremas mastaabis on videos näha juba üha laiemalt avarduv Linnutee tähtedest ning udukogudest koosneva ketta sisemus. Näeme Päikest koos naabertähtede ja üha kaugemate teiste tähedega ning udukogusid ja nende süsteeme. Arenevas vaateväljas üha rohkema-arvulisemaks kasvav tähtede üldine foon kujuneb ajapikku sinakas toonis esitatuks. Siingi (nagu ka üleüldse) on videos mõningane rohmakus, mida ei maksa eriti tõsiselt võtta nagu ka nt midagi „uduse näo" taolist Päikesüsteemi sisaldava piirkonna ümber väga suures mastaabis.
Kuigi mastaapide edasises kasvus orienteerumise mõttes see liialdus ehk isegi sobib…
Täheparved, sh kerasparved, on videost välja jäänud.
Mastaap kasvab aga üha edasi: eristub Galaktika Orioni spiraal („ORION ARM"), kus ka Päikesesüsteem paikneb; veel suuremas skaalas on näha teisigi Galaktika spiraale. Erinevad värvid eri kompleksides viitavad erinevate domineerivate temperatuuridega tähtede ja gaasipilvede piirkondadele; tumedamad kohad aga kosmilistele tolmupilvedele (kosmilist ülihõredat ja ülipeenikest tolmu ei peaks samastama sellise tolmuga, mis puhtale toapõrandale kiiresti ja tihedasti koguneb…).
Edasises mastaap ikka aina kasvab ning nii jõuame videos ka oma Galaktikast („MILKY WAY") väljapoole, ikka suuremate mastaapideni: kõigepealt „lähimad" naabrid, siis Andromeeda galaktika (ilmub mõneks ajaks üleval vasakul).
Edasi tuleb esile Kohalik Galaktikate Grupp („LOCAL GROUP"). Veelgi edasi tuleb ajapikku välja Kohalik Superparv; see, tõsi küll, on jäänud kirjalikult viitamata (viidatud on küll Virgo galaktikaparvele („VIRGO CLUSTER"), kuid mitte märksa ulatuslikumale Kohalikule Superparvele, mille osaks on ka Kohalik Galaktikate Grupp).
Jätkuvalt edasi minnes areneb vaateväli veelgi enam, läbi Laniakea („LANIAKEA") superparve (või ka siis väiksemate superparvede gravitatsioonilise kogumi). Mastaabi jätkuval kasvamisel laieneb pilt läbi pika superparvede ja parvede ahela, nimeliselt tuntud kui Kalade-Vaala superparvede süsteem („PISCES-CETUS SUPERCLUSTER COMPLEX").
Veel suuremas mastaabis on püütud kujutada juba üldist Universumi nn kärjestruktuuri: galaktikate superparvede ning parvede võrgustikku koos nende vahel paiknevate tühikutega.
Maailmaruum on ikka väga-väga ulatuslik…
Lõpuks on filmiklipp püüdnud arvestada ka sellega, et Universumi praegu nähtava osa piir ei hõlma sugugi kogu meie Universumit. Sest valguse kiirusel on ju lõplik, kuigi väga suur kiirus.
See videoklipp ei saa muidugi pretendeerida mingile absoluutsele tõele, eriti just ses osas, mida suuremate mastaapideni see jõuab. Kuid mingit meid ümbritsevast maailmast arusaamise hetkeseisu iseloomustavat ideed see ometi kajastab.
Kordaks veel kord selle üle, et igasugune info jõuab kosmilistelt objektidelt meile ju kõige kiiremini valguse (ning üleüldse elektromagnetkiirguse) levimise kaudu. Põhimõtteliselt peaks seega ajapikku meieni ulatuma vaatluslik info üha suuremast osast Universumist. Kuid sellele „töötab vastu" Universumi kiirenev paisumine.
Siiski ei pruugi Universum igavesti kiirenevalt paisuda; teatud viiteid sellele mõnede viimaste uuringute järgi justkui oleks.
Igatahes on, mida uurida!
Laia profiiliga kaameli – eesliratsutaja tegemistest
Püüame siis tõesti loota, et objektiivseid ja ilma sundideoloogiata teadusuuringuid saab edaspidigi jätkata; seda igas teadusvaldkonnas. Vähemalt lootma peab, et see on võimalik.
Kuid, tõsi küll, kaasaeg sarnaneb üha enam nn „pimeda keskajaga", kus teadusele lüüakse hulgikaupa kaikaid kodaratessse. Ei imesta, kui „20+ soole" lisandub varsti loodusõpetuses lisaks „kinnises toas galaktikavaatlustele" ka „kindel veendumus", et Maa on lame ning kolme vaala seljas, kes omakorda püüavad mitte „maha kukkuda" ning seetõttu on iga-aastased mitmed mitmemiljardilised „ampsud" Eesti riigiarvest neile hädavajalikud. Sest kuidas sa jätad kogu Maa püstihoidjad „rahatoidust" ilma! „Putinism" ja koguni „kremlimeelsus" suisa kahvatuvad sellise „ketserluse" kõrval…
Pisut nö detailsemalt.
Nagu ammu selgeks saanud, on meie maa majanduslik „nokia" igasugune „sahker-mahker-vahendamine- ja maaletoomine". Olgu toodavaks „kaubaks" (kusjuures loomulikult pealemaksmise tingimustes) kasvõi immigrantide hordid.
Üks selline ärigeenius „vahendas" näiteks mõne aasta eest ühele Läänemere idakalda suurele saarele suure kotitäie „koroonanuppe". Seda muuseas veel päris alguses, kui koroonat peeti veel tõeliselt ohtlikuks. Tõelised massihävitusrelvad, „koroonavaktsiinid", olid õnneks veel letti löömata…
Järjekordne äri-õppereis viis ühe ärigeeniuse suure Euraasia mandri lõunapoolsesse poolde. Õppereisi tulemus – eesmärk:
laia profiiliga kaameli – eesliratsutaja!
Kodumaile naastes teostus ka järjekordne „vahendus": kaamel vahetati eesli vastu välja. Lisaks on ka tagantjärgi plaanis lisaks eesli ostmisele kaamelile „peale maksta" järjekordne „rahasüst", vähemalt harjumuspärase 700 miljoni ulatuses, riisutuna kõigega ikka alati nõus oleva (!!!) lihtrahva (või „lambarahva"?) taskutest.
Kuidas meie „äri- ja muidu- geeniuse" toimetused, nüüd juba profiratsutajana eesli seljas, edasi kulgesid, sellest laseme rääkida alljärgneval pildiseerial; autoriks Wilhelm Busch. Põhiliseks täienduseks on siinkohal vaid meie „kangelasgeeniuse" keerulise ja võõramaise nime eesti keelde tõlkimine.
Kohalik külakultuurisoovitus
Kuulamiseks mõeldud kultuurisoovituse jaoks pöördume uuesti rangelt reaalteaduslikku, konkreetsemalt suisa astrofüüsikalisse maailma… (Sest „Aprill-aprill!"- kuu alguses ehk võib ju ka sellisel viisil sinna pöörduda…)
Asjaolud kujunesid allgjärgnevaks.
Ühe suvalise küla juhtiv-astronoom, olgu ta nimeks Villem Villemson, ootas ühel talvisel pakaselisel päeval järjekordset selget vaatlusööd. Kuid öö oli paraku pilvine. Jäigi esma-avastamata sajandi supernoova! Vägeva avastuse tegi hoopis kohapealset selget ilma nautinud naaberküla astronoom, olgu ta nimeks Vikenti Liblikas.
Pettunud Villem Villemson viskas seepeale otsekohe minema nii oma teleskoobi kui ka vaatlustorni, selle viimase suisa maani maha lammutades.
Vaat sellised, (kuigi mitte küll just ajaloolised) sündmused, st ärajäänud ja märgiliseks osutunud selge öö ootamise, võtab kokku järgnev laululugu.
(Küsimus: „Miks ei ole need sündmused ajaloolised?" Selgitus: „Sest ajalugu on ju humanitaarteadus, mitte reaalteadus!")
Midagi tundub siiski veel ees ootavat. Nimelt Villemi teaduslikud jätkuarutelud selle Vikenti-poisiga.