Eesti rahval puudub hetkel ühendav ja mobiliseeriv idee. Kuni ei leita üles üksmeelt ja ei nähta rahvana ühist sihti, teevad katk, mõõk ja lõhenemine meie seas segamatult oma tööd ning meil pole enam oma riiki, pole vabadust ja lõpuks pole ka hinge, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

Vene vanausulise ülempreestri Avvakumi eluloost võib lugeda: „…kolm häda tuleb maa peale: katk, mõõk ja lõhenemine. Meie päevil ju ongi see nii läinud" (2002. aastal ilmunud eestikeelses tõlkes leheküljel 59).

Hädad, mis tabasid 17. sajandi keskpaiga Venemaad, on tänapäeval paraku tabanud ka meid. Olud on küll teistsugused, ent nuhtlused on samad. Aastatel 2020–2022 vaevas meid (ja kogu maailma) kuskilt lahti pääsenud koroonatõbi, millele järgnes täiemahuline sõda Ukrainas. Mõlemaga kaasnes ühiskondlik lõhenemine ja erinevate leeride teke. Ja see lõhe näib üha süvenevat: teaduseusklikud versus antivakserid, ukrainameelsed versus eestimeelsed, Iisraeli-toetajad versus Palestiina-toetajad jne. Sotsiaalmeedias sõimatakse üksteist tibladeks, uhhuudeks, sionistideks, natsideks, homofoobideks jne. Ka minul tõuseb kohe vererõhk, kui näen arvamust, mis ei meeldi.

Kasulik on see muidugi võimulolijatele. Juba vanas Roomas tunti põhimõtet divide et impera – jaga ja valitse. Rahvast, kes pole enam põhiasjades ühel nõul, on lihtsam teineteisega tülli ajada ja teda selle abil kontrollida. Reformierakonna ja Eesti 200 reiting võib ju kehvakene olla, kuid see režiim, mida nad esindavad, ei jää kindlasti kaotajaks. Toiduahelaid kohendatakse, aga süsteem kestab edasi. „Viimsest reliikviast" tuttava vend Johannese sõnadega: „See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõppe veel meie püha üritus."

Tuleb kurbusega tõdeda, et eesti rahval puudub hetkel ühendav ja mobiliseeriv idee. Kuidas nii? Kas selleks ideeks pole siis näiteks omaenda vaba riik? See, mida me tahtsime saavutada 1980. aastate lõpul? Et hakata elama normaalse valge lääne inimese kombel?

Sõnades võib-olla küll, ent praktikas ei lähe inimestele eriti korda, et oma riigist on saanud Brüsseli bürokraatide valitsetud liiduvabariik. Suveränistidesse suhtutakse halvasti. Viktor Orbanit sõimatakse tiblaks, mitmeid teisi suveräänsusmeelseid poliitikuid populistideks või paremäärmuslasteks. Vabadust hinnatakse, tundub, pigem isiklikul tasandil. Seni, kuni saab meelt lahutada, reisida ja tarbida, on kõik hästi. Üldine austus aga isikuvabaduste ja põhiõiguste vastu pannakse sõltuma poliitilistest eelistustest. Ja lepitakse sellega, et jõukust nagunii kõikidele ei jagu.

Progressiusuline meedia jutustab, et meid pidavat ühendama euroopalikud või läänelikud väärtused, muu hulgas näiteks samasooliste paaride õigus abielluda ja kliimaõiglus. Võib-olla mõnes Kalamaja või Viimsi sopis on see nii, ent kindlasti mitte kogu Eestis. Need niinimetatud euroopalikud väärtused, õigemini nende hambad ristis pealesurumine on meie ühiskonna igatpidi lõhki rebinud.

Kui midagi ühendab, siis on see veneviha – ent seegi pole kõiki valdav tunne. Nii eesti rahvuslus kui liberalism näevad Venemaas peavaenlast. Rahvuslased peavad ohuks Vene imperialismi ja liberalistid Venemaa vastuseisu nn läänelikele väärtustele.

Tõesti, Vene imperialismis tulebki ohtu näha, ent kas praegu ei ole akuutsem see oht, mida kujutab endast euroföderalism (ja laiemalt globalism) – mis tähendab paratamatult iseseisvuse loovutamist Brüsselile, eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämist ohustavat immigratsioonipoliitikat ning samuti vabaduste ulatuslikku piiramist n-ö õige ideoloogilise kursi jätkumise nimel? Meie rahvas elas üle Stalini aegsed küüditamised ja muud repressioonid, kas me aga elame rahvana üle sügavalt väärastunud euroliidu?

Kui tänavatel peaksid rõkkama „euroopameelsed" massid, siis nad on kas kinnimakstud statistid või kasulikud idioodid. Ausad ja vabad kodanikud ei saa iial leppida suveräänsusest ja vabadusest ilmajäämisega ning oma rahvuslike huvide allutamisega Euroopa Liitu valitseva kliki huvidele.

Kuni rahvas ei leia üles üksmeelt ja ei õpi nägema ühist sihti, teevad katk, mõõk ja lõhenemine – täna pigemini need kaks viimast – segamatult oma tööd. Ja meil pole enam oma riiki, pole vabadust ja lõpuks pole ka hinge. Südamest on kadunud rõõm ja lootus. Erksamatel on jäänud vaid millegi hirmsa aimdus ja ootus.