Ajaloolane ja kirjanik Owen Matthews nendib Telegraphis, et nii Euroopa Liidu välisteenistusest kui Kaja Kallasest selle juhina on Liidule rohkem kahju kui kasu.
"Kellele ma helistan kui ma tahan helistada Euroopale?" Kuigi Henry Kissinger eitas, et ta on kunagi midagi sellist öelnud, siis selline imelik küsimus on täna jätkuvalt tähtsamal kohal kui kunagi varem.
Euroopa Liidul on 2010. aastast voolujooneliselt kõlava nimega välisteenistus (External Action Service; EEAS). Viimased 18 kuud täidab tähtsalt kõlavat Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rolli endine Eesti peaminister Kaja Kallas. Sellele lisaks on ta Liidu välisasjade nõukogu esimees ja Euroopa Komisjoni üks asepresidentidest.
Kuid mida Kallas tegelikult teeb? Teda ei kutsutud näiteks 2025. aasta augustis toimunud kokkusaamisele, kuhu Ameerika Ühendriikide president Donald Trump kutsus Euroopa riigijuhid, et rääkida enda Alaskal toimunud kohtumisest Vladimir Putiniga (Liitu esindas Kallase asemel Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen). Tõesti, kui ükskõik milline maailma riigijuht soovib rääkida eurooplastega, siis nad ei helista Kallasele, vaid kas Emmanuel Macronile, Friedrich Merzile või Giorgia Melonile.
Kallase ametlikuks tööks on Liidu välispoliitika kooskõlastamine ja väljendamine. Nii tema kui Liidu probleemiks on tõik, et niisugust sidusat, veel vähem üksmeelset, välispoliitikat pole olemas.
Näiteks võib tuua Liidu kakskümmend Venemaa sanktsioonide paketti, mida esitletakse EEAS-i suure võiduna. Teoorias peaksid kõik liiduvabariigid olema Putini Ukrainasse tungimise karistamise poolt. Praktikas jätkab Iirimaa terase tootmist, mis teadaolevalt toidab Venemaa sõjamasinat. Venemaa Lukoil jätkab Hollandis, Bulgaarias ja Rumeenias rafineerimistehaste käitamist. Hetkel on käimas siiski nende rafineerimistehaste müügiprotsess, kuid seda, irooniliselt, mitte tänu Liidu sanktsioonidele, vaid Ühendriikide survele.
Euroopa tankerid veavad jätkuvalt Venemaa naftat ja Liit tervikuna ostab 49 protsenti Venemaa veeldatud maagaasi maailma ekspordist. Kuigi torujuhtmete kaudu on Venemaa naftaeksport keelatud, siis Ungari ja Slovakkia seda ometigi teevad ning lisaks pidi Liit maksma kinni Družba torujuhtme remondi, mille Ukraina osa sai käesoleva aasta jaanuaris plahvatuses kannatada.
Kallas on taustalt ja veendumustel kõige Venemaa vaenulikum kõrge esindaja, kes Liidul on olnud. Samuti usub ta jätkuvalt, et Ukraina sõda peab pidama ja Liit seda toetama lõpuka võiduni.
Praktikas siiski ei suuda Kallas liiduvabariike veenda, et nende raha ja jutt käiksid kokku. 2025. aastal üritas ta saada Ukrainale kokku 40 miljardit eurot sõjalist abi, kuid Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania vastuseisu tõttu pidi ta lõpuks leppima laskemoona tarbeks "realistliku" viie miljardi euroga. Kallas, koos Leyeni ja Merziga, üritasid anda 140 miljardit eurot Venemaa külmutatud varasid Ukrainale, kuid sellele mõttele tõmbasid kriipsu peale Belgia ja Prantsusmaa.
Juuni alguses arvas Kallas, et hiljuti, peale Viktor Orbáni kukkumist vabastatud kuus ja pool miljardit eurot Liidu sõjaraha, peaks minema otse Ukrainale. Millele on vastu Poola, mis tahab seda raha omale juba Ukrainale antud relvade eest.
Mille peale pole midagi imekspandavat, arvestades välisteenistuse koetislikku suguvõimetust, et Prantsusmaa ametnikud käivad ringi reformiettepanekutega, mis määraksid EEAS-i sisuliselt alalisse tähtsusetusse. Prantslaste ettepanek näeb muuhulgas näiteks ette, et teenistuse tänased 140 maailma esinduskontorit koondataks ainult 18-sse piirkondlikku keskusesse.
Veelgi märkimisväärsem on soov sanktsioonide nimekirjade ja sõjaväemissioonide ettepanekute esitamise õigus anda Euroopa Liidu Ülemkogule ja igapäevadiplomaatia haldamine Euroopa Komisjonile. Kui seni on EEAS iseseisev üksus, siis osutatud ettepanekute kohaselt saaks Kallasest liiduvabariikide valitsuste alluv.
Leyen omalt poolt on EEAS-ile juba enda "geopoliitilise Komisjoni" loomisega löönud noa selga. Komisjonis on ametis on esimene kaitsevolinik, kes tegeleb avaliku vastusega Venemaa sissetungile. Samuti soovib Leyen Komisjonile eraldi luureüksust, mis konkureeriks samalaadse EEAS-i alluvuses oleva asutusega.
Kas Liidu lahendus – luua rohkem komissarikohti ja palgata bürokraate – lahendab põhimure, et Liidul pole võimalik pidada ühtset välisteenistust kui sellel pole ühtset välispoliitikat? Prantsusmaa ettepanekute kohaselt läheks välispoliitika taas liiduvabariikide alluvusse, mitte seda ei föderaliseeritaks.
Mis tähendab, et võtmetähtsusega küsimusi, nagu suhteid Trumpi Valge Majaga, kaubandusläbirääkimisi Hiina Rahvavabariigiga ja läbikäimist Putiniga, peavad haldama liiduvabariikide juhtivad poliitikud.
Idee, nagu Liit räägiks ühel häälel, on alati olnud väljamõeldis. Peatselt saab see ametlikuks.
Tõlkis Karol Kallas