HotAiri toimetaja David Strom kirjeldab olukorda Ameerika Ühendriikide Demokraatlikus Parteis, mille VVO-tööstuse ja DIE poputamine on toonud kaasa olukorra, kus valimisi võidavad päris kommunistid.
Demokraatlikus Parteis on hetkel kaks suurt fraktsiooni. Üks neist on Organiseeritud Kuritegevuse Demokraadid (Organized Crime Democrats; OCD), kelle jaoks valitsus kujutab peamiselt lahendust, mille kaudu saab jagada majanduslike vahendeid ja võimu sõpradele, liitlastele ning klientidele [Vana-Rooma cliens mõistes], kes tasuvad heategude eest häältega. Teine fraktsioon on enamlased (bolševikud), kes tahavad teha täpselt samasid asju, kuid kelle ülimaks eesmärgiks on Ameerika Ühendriikide ja lääne tsivilisatsiooni hävitamine ning selle asendamine kolmanda maailma kommunismiga.
Viimased aastakümned on Demokraatlikus Parteis võimutsenud OCD fraktsioon. Samal ajal on see sallinud ja isegi mahitanud enamlasi, tehes seda ekslikus usus, et mitte ükski grupp või klientide rühm pole usaldusväärsem kui need, kes põhimõtteliselt pole võimelised hääletama vabariiklaste poolt.
Organiseeritud Kuritegevuse Demokraadid külvasid riigikoolid ja ülikoolid üle pea lõputu rahaga ning mahitasid vasakpoolse VVO-tööstuse laienemist, kus täna on hõivatud kümme protsenti Ühendriikide töötavatest inimestest. Nad kummardasid maailma kõige ogaramaid pahemlasi ja toetasid vasakäärmuslust uskudes, et tegemist on ühelt poolt ääreala poliitilise jõuga, kuid teisalt vabariiklaste kiusamiseks ja korporatsioonide kuulekusele sundimiseks kasulike pruunsärklaste armeega.
Mis kõik paistis tõhusa panusena. Korporatsioonid olid eriti valmis aktiviste ära ostma, et need nende seljas ei elaks ja nad palkasid pahemlastele meeldimiseks kasutuid ning isegi kahjulikke DIE haldureid. Vabariiklased tõmbusid sõimu peale kõrvad pea ligi ja isegi kuulutasid imelikke loosungeid, nagu "mitmekesisus on meie tugevus" tõestamaks, et nad pole rassistidest koletised.
Kõik see oli kõikide osapoolte jaoks väga kasulik üritus kuniks laienev rahvameeste mäss andis tagasilöögi ja Donald Trumpi teisel ametiajal sai pettusemasin rängalt kannatada ning suur osa OCD taristust jäi rahata.
OCD liit pahemäärmuslastega ja nende mahitamine on tänaseks pööranud nende endi vastu. Ressursid on nüüdseks märkimisväärselt piiratumad, enamlaste käes on palju suurem võim ja nagu alati, jälestavad revolutsionäärid liitlasi sama palju kui ideoloogilisi vastaseid. Enamlased näevad hetkel võimalust OCD-laste kõrvaldamiseks.
Seni läheb putš edukalt ja OCD-lased on õigustatult hirmul.
Suure osa poliitilisest masinast, mida demokraadid on viimastel aastatel ehitanud, moodustavad äärmuslaste VVO-d, kelle "kogukonna organisaatorid" koondavad enese ümber pühendunud jälgijaskonna, kes käivad hääletamas, meelt avaldamas, ahistamas ja korraldavad pettuseid. Kõik see paistis välja suurepärase lahendusena kuniks masin pööras nende endi (OCD) vastu. Mida see täna teeb.
VVO-d pidid jääma klientideks, kuid demokraatide kantsides kujutavad nad Demokraatliku Partei tugevamat poolt ja need näevad palehigis vaeva, et muuta demokraadid Ameerika [Ühendriikide] demokraatlikeks sotsialistideks (Democratic Socialists of America; DSA). DSA on sisuliselt kommunistlik partei, millel on laiaulatuslikud välissidemed ja mille pühendunud kaader usub, et käes on nende võimalus.
(New Yorki linnapea) Zohran Mamdani on, kuidas seda ka ei vaataks, hetkel DSA ristiisa ja tema alluvad teevad järjekindlalt OCD-lastele olulistel valimistel ära. Ta suutis just alles kõrvaldada kongressi kaks väga võimukat demokraati (Adriano Espaillat ja Dan Goldman) ning kaitses isiklikult Hakeem Jeffriest (kongressi demokraaide vähemuse juht), millega tagas, et Ühendriikide kongressi alamkoja demokraatide juht on tema "oma". Kellest võib saada esindajatekoja spiiker.
Mamdani tegi seda asendades Goldmani ja Espaillati päris kommunistidega.
Mamdani akolüüdid kandideerivad poliitilistesse ametitesse üle Ühendriikide ja Hasan Pikeri (suunamudija ja poliitikakommentaator) moodi kintsukaapijad teevad koos demokraatidega kampaaniat. Mamdani inimesed kandideerivad senatisse ja isegi paistab, et temaga teeb koostööd (Barack) Hussein Obama masin, kuigi viimane näeb demokraatide juhina Alexandria Ocasio-Cortezit (AOC).
OCD-d on hetkel õigustatult üpris närvis ja on koondub vastuhakuks, kuid pole sugugi kindel, et neil on selleks võtta õigeid relvi. Seda eelkõige põhjusel, et nad ise on kütnud üles ja mahitanud nooremate aktivist-valijate ideoloogilist arengut ning raevu.
OCD on tõeliselt hirmul. Sest see võib neile minna maksma 2028. aastal presidendikoha ja järjest enam kohti esinduskogudes. Samuti enamlased, kuigi nad on saanud organiseeeritud kuritegevusest kasu, pole OCD-lastele sugugi nii pühendunud.
Võtmetähtsusega asjaolu enamlaste edu taga on tõik, et nad keskenduvad pea täielikult eelvalimistele, kus pisikesel arvul valijatel võib olla ülemäärane mõju. Nad on samuti üpris asjalikud ja seda osaliselt tänu Neville Roy Singhami ning Hiina Kommunistliku Partei rahale. Samuti on seal kambas Sorose rahvas. Lisaks pole tegemist enam kõrvalise grupeeringuga, kelle peamiseks meelelahutuseks oli omavahel kaklemine.
Tegemist "pikk marss läbi institutsioonide" tulemusega. Lisaks mõistavad nad süsteemi viisil, mida 1960-ndate äärmuslased ei osanud.
Tänased enamlased räägivad "haritud klasside" keeles ja nende üleskutsed puudutavad eeslinnade demokraatide egosid ning "empaatiat". Siiski neil pole aimugi, mida töölisklassi inimesed poliitikast tegelikult soovivad ja vajavad.
Päris töölised ei taha tööliskollektiive, energiaüleminekut, ega haiitilaste ning moslemite massisisserännet. Kindlasti pole nad ühes paadis vasakäärmuslasi kõditavate tähestikurahva teemadega.
Kindlasti pole nende jaoks number üks teema samuti Iisrael.
Enamlased, vähemalt nende libeda Mamdani vormis, lähevad peale AWFL-idele (affluent white female liberals; heal järjel naissoost liberaal. AWFL kõlab kui "awful" – "kohutav".) Kuid nad peletavad jätkuvalt eemale siiski veel võimuka Demokraatliku partei tiiva toetajaid, kelle moodustavad vanemas laadis liberaalid, kes kuni viimase ajani keeldusid tunnistamast, et nende partei muutub vasakäärmuslikuks.
Täna on seda võimatu eitada.
Need inimesed hääletavad Pete Buttigiegi moodi poliitikute poolt ja moodustavad parteist ligikaudu 25–30 protsenti. Nad pole pettuste osalised, võtsid OCD-laste juttu sõna-sõnalt [lasid ennast petta] ja on jätkuvalt veendunud, et tähestikurahvas tegutseb omaette kuskil äärealadel. Nad ei pea juudiviha probleemiks ja üldiselt on tegemist enam-vähem normaalsete inimestega. Teisalt nad arvavad, et MAGA rahvas on rassistidest tobukesed ja neis tekitab vastikusvärinaid mõte hääletamine vabariiklaste poolt.
Need inimesed täna enam ei eita partei vallutanud äärmuslust. Vähemalt teatud hulk neist on asunud JD Vance või Marco Rubio [üks neist on 2028. aasta vabariiklaste presidendikandidaat] poolele.
Kuid vabariiklastel ei tasuks samuti olla tulevases edus väga kindel. Kui Ühendriike peaks tabama tõsine majanduslangus, siis võib juhtuda ükskõik mida. Samuti võtab inimestel alati üpris kaua aega harjumuste muutmine.
Demokraatliku Partei kodusõda siiski kiirendab protsessi, kuna OCD-lased peavad oma tulejõudu kasutama enda kaitsmiseks enamlaste eest.
Tõlkis Karol Kallas