Uusliberaalide lärmakad jüngrid nõuavad riigilt vabaduse ja õiguste kehtestamist ainult nendele, ja vabaduse ja õiguste totaalset keelamist konservatiividele, kirjutab Malle Pärn.
Mis meiega ometi lahti on? Miks meil enam ei austata tervet mõistust ja inimlikku moraali? Kuidas küll inimesed aetakse hullumiseni ja normaalsuse vihkamiseni?
On see mingi ajuviirus? Kõige imelikum on see, et ka mõned täiesti arukad inimesed lähevad aeg-ajalt üle hulluste poolele. Ei tea, kas päriselt või nad ainult teesklevad seda. Et mingeid isiklikke hüvesid saada.
Miks me takerdume pisiasjadesse, miks kõikjalt otsitakse igasugu kujuteldavaid solvamisi vaid selleks, et inimesi omavahel tülli ajada?
Mäletate, mõni aeg tagasi tõsteti tüli üles koguni mingist tühisest reklaamist – mida ükski terve mõistusega inimene kunagi ei vaata – leiti sealt mingeid solvanguid, ehkki me peaksime teadma, et reklaam on meie kõige madalama kultuuri alamliik?
Reklaamindus ei ole kunst, see ei kuulu esteetikasse, see on kommerts, selle eesmärk on mingit kaupa müüa, – mida kehvem kaup, seda lärmakam peab olema reklaam, et ostjaid ära petta.
Ja kui lolli reklaami ümber puhkeb konflikt, see on veel see kõige kõvem reklaam. Meil oligi ju nii, et ühed kutsusid lolli konfliktiga üleshaibitud kaupa boikoteerima, teised, vastupidi, kutsusid üles just selle konflikti pärast ostma.
Kõigil meie valusatel probleemidel on üks juur ja sama eesmärk.
Normaalselt toimiva elukorralduse kunstlik ja vägivaldne ümber reformimine, kõikide elualade allutamine rahale ja rahateenimisele, vaimse hariduse alahindamine, eetika ja moraali kõrvale heitmine – kõik see teenib ainult üht eesmärki: hävitada inimene kui Jumala looming, ja teha temast rahamasina kuulekas, hingeta ja mõtlemisvõimeta ori.
See on liberaalse demokraatia sisu ja eesmärk.
See, kes tänapäeval nimetab end liberaaliks ja kuulutab sõnades ennast kõigi inimeste vabaduse ja õiguste kaitsjaks, on tegelikult pseudoliberaal. Sest tegelikult jagab ta inimesed meeldivateks ja ebameeldivateks gruppideks, vastavalt isiklikele eelistustele, ning kaitseb ainult temale meeldivate inimeste õigusi.
Ülejäänud rahvast sõidab ta teerulliga üle. Ta on propagandist ja vihaõhutaja. Meie uusliberaalid on kõik pseudoliberaalid.
Tundub, et tänapäeval on kõik natuke "pseudod". Pseudosallivad, pseudo-kõigieesti, pseudopoliitikud ehk võimunäljased poliitkarjeristid, pseudoinimõiguslased, pseudosotsid, pseudorohelised, pesudovõrdõiguslased, pseudo-vägivallavastased, pseudoajakirjanikud.
Liberaalse demokraatia igapäevaseks relvaarsenaliks on saanud kanakarja kambakas ja psühhoterror. Uusliberaalide lärmakad jüngrid nõuavad riigilt vabaduse ja õiguste kehtestamist ainult nendele, ja vabaduse ja õiguste totaalset keelamist konservatiividele. Nõuavad tõe nimetamist valeks ja oma valede nimetamist tõeks. Kõik peavad nendega vastuvaidlematult nõustuma.
Kõik inimlik on piiratud, ebatäiuslik, miski pole lõplik, ainuõige ega absoluutne. Enamikule küsimustele pole võimalik anda ühtainsat lõplikku ja igavesti kehtivat vastust.
Mitte kõik inimesed ei taha leppida selle variandiga maailmanägemisest. Enamus inimesi tahab uskuda, et maailm piirdub vaid sellega, mida nemad on suutelised mõistma ja nägema. Et hea on see, mis neile meeldib ja halb see, mis ei meeldi.
Harituse esimene tundemärk on oskus lugeda ja oskus kuulata ning mõista seda, mida loetakse ja kuulatakse. Paljud agarad sõnavõtjad kuulavad vaid oma kõnet, ja oskavad lugeda küll sõnu, ent mitte mõtteid. Nad on nagu õpilased, kelle jaoks päheõpitud korrutustabel on kogu matemaatika.
Sellepärast nad nopivadki ühiskonnakriitikast välja üksikuid justkui kedagi solvavaid sõnu ja puhuvad need skandaalideks.
Meie keel on muutunud kitsaks ja tasapinnaliseks. Ka see on üks usu ja Jumala haridusest ning ühiskonnast väljaheitmise tulemus.
Inimesed ei tea, ei tunne enam sõnade tegelikke tähendusi, sest nad on oma keele materialistliku mängu-maailmavaate järgi õhukeseks lihvinud.
See teeb nad ideoloogiale kergeks saagiks. Usuõpetus aitaks sellest üle saada, sest teoloogias on keel alles hoidnud oma kõrguse ja sügavuse, sõnade mitmetähenduslikkuse ja varjundirikkuse. Ja tõesuse.