Kas Eestis ollakse leppinud rahva hääbumisega? Kumb on parem variant: kas kahaneda vaeselt nurgas nukrutsedes või vähemalt tunda rõõmu sellest ajast, mis veel on jäänud enne täielikku hääbumist, küsib Mati Väärtnõu.
Eesti ühiskonda oleks nagu tabanud kollektiivne skisofreenia. Räägitakse ühtemoodi, samas tehakse teistmoodi – reaalsustaju oleks nagu täielikult kadunud. Nii kuulemegi juba viimastel aastatel iga nädal uudiseid sellest, kuidas Venemaa meid kohe-kohe ründab ja kuidas meil on vaja üha suuremaid kaitsekulutusi ja NATO vägesid; ja muidugi sellest, kuidas Venemaa majandusel üha kehvemini läheb. Pea 25 aastat oleme sellist asja süvenevalt kuulanud. Mida selle teadmisega peale hakata?
Enamusele Eesti elanikest on tuttav väljend "kestlik kahanemine". Sellest on rääkinud president Ilves, kes ütles kolm aastat tagasi, et "Eesti elutähtis ülesanne ei ole enam tulla võimalikult hästi toime ja kohaneda katkematu kasvuga, pigem peame toime tulema paratamatu kahanemisega". Kuid ka eelmise valitsuskoalitsiooni programmis oli lausa eesmärgina toodud: sihtide saavutamiseks peab Eesti riigi- ja kohalik haldus järgnevatel kümnenditel arvestama jätkuva linnastumise ja elanikkonna vananemisega.
Kestliku kahanemise ehk teisisõnu jätkuva hääbumise pikemaajalisem tulem matemaatilises mõttes on null. Ehk siis meie riigis on lepitud juba täieliku rahva kadumisega. Kui nii, siis tekib küsimus: kumb on parem variant: kas kahaneda vaeselt nurgas nukrutsedes nagu praegu või vähemalt tunneme rõõmu sellest ajast, mis meil on jäänud enne täielikku hääbumist?!
Just eelnevas tuleb välja riiklik skisofreenia: ametlikult oleme leppinud jätkuva kahanemisega, aga igapäevaselt pasundame ohust ja kaitsekulutuste/vahendite suurendamise vajadusest. Kui juba hääbuda, on siis vahet, kas hääbutakse välisrünnaku tagajärjel või 25 aastat kestnud kahanemispoliitika tagajärjel? Kui me enda olemasolu jätkumisele oleme käega löönud pikemas plaanis, siis miks me tegeleme mõttetustega lühemas plaanis? Kaitsta on mõtet neid kooslusi, kelle olemasolu on suunatud kasvule või vähemalt jätkusuutlikkusele. Sellises olukorras nn kõhu kõrvalt kaitsekulutustele panustamine on rumalus kuubis! Ilmselt on isegi lahinguväljal hukkumine prestiižsem kahanemine kui vaesuses nurgas virelemine koos kahanemisega!
Tänases absurdisituatsioonis peaksime ehk kahanemisstrateegiad asendama lõpuks kasvustrateegiatega? Loodan, et vähemalt osa Eesti rahvast ei taha olla liivlaste saatuse jagajad 100–200 aasta pärast. Või ei lähe see kellegi suuremate plaanidega kokku ja kardetakse tõsimeeli, et mingi tugev väljastpoolt tulev raputus võib ehk meie rahva senise kestliku kahanemise peatada või mis veel hirmsam, tõusule keerata? Ilmselt seestpoolt seda raputust tulemas ei ole, et Eesti rahvast n-ö kestvast surmaunest üles äratada. Mõtleks üks kord veel, kuhu me jõuda tahame! Ja kui see peab olema senise poliitika jätkumine nagu peaminister Rõivas arvab, siis unustame värisemise idanaabri ees ning tunneme rõõmu sellest ajast, mis meile veel on jäänud. Ja kui me tahame edasi kesta, ka siis pole mõtet idanaabri ees hirmu tunda – tänast kivistunud poliitikat, kus Eesti rahvastiku kasvustrateegiale mõtlemise asemel tegeleb riigikogu näiteks tõsimeeli terve jaanuarikuu kooseluseadusega, tavavahenditega enam ei muuda.
Mida kiiremini praegune süsteem laguneb, seda parem kõigile! Selline Eesti Vabariik ei vääri tähelepanu ega toetust, vaid on määratud kaduma!
Elagu Eesti Vabariik!