Teoloog ja portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri rõhutas konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?", et toimiva demokraatia üheks oluliseks eelduseks on vabade kodanike julgus jääda iseendaks ja mitte lasta end hirmutada poliitikute retoorikast.

Head kuulajad, minu ettekande teemaks on moraalne julgus kui toimiva demokraatia eeltingimus, kuid ma tahaksin alustada sellest, et mitmete minu meelest asjatundlike tähelepanekute kohaselt oleme jõudnud olukorda, kus nii Euroopas tervikuna kui ka meie koduses Eestis võib täheldada demokraatia taandarengut ehk dedemokratiseerumist.

Näiteks ajaloolane Jaak Valge – kes on üks tänase konverentsi kõnelejatest – on ühes hiljutises intervjuus öelnud: "Paraku on aga viimastel aastakümnetel hakatud demokraatia mõistet ähmastama. Tihti ei käsitleta demokraatiat enam rahva tahtena, vaid millegi muuna – lihtsalt võimulolevale ladvikule sobiva ideoloogiana, mida võib sobivas suunas painutada, ning üha enam üritatakse ta põhituumast – rahva tahtest – lahti rakendada. Pole raske arvata, et põhjuseks on see, et Euroopa ühiskondade enamuse tahe ei vasta viimasel paarikümnel aastal suurt poliitikat kujundavate äri- ja võimuringkondade tahtele."

Öeldu kehtib suuresti ka Euroopa Liidu kohta, mis Eero Loone sõnutsi (pean silmas tema möödunud sügisel ilmunud artiklit ajakirjas Vikerkaar) ei ole kunagi olnud demokraatlik moodustis. Erinevad EL-i organid teevad poliitilisi valitsemisotsuseid, ilma et valijad oleks neid volitanud. Ja mis veelgi hullem – Loone hinnangul "Euroopas puudub arutelu demokraatia soovitavusest Euroopa Liidus. [—] Praegune Euroopa Komisjon muidugi mingit valijate võimu suurendamist Euroopa Liidus ei soovi, kuigi komisjoni tuumikriigid ilmselt tahaksid kontrollimata kvaasiföderalismi ja püüavad seda salamahti ka sisse tuua."

Eesti on traumaatilise ajalookogemusega väikeriik Ida ja Lääne mõjusfääride piirialal, mistõttu saadab meid alati küsimus geopoliitilistest valikutest või kui soovite, geopoliitilisest paratamatusest. Isegi päevapoliitikas ei lasta meil seda unustada, ka kõige vähem oluline küsimus võib muutuda eksistentsiaalseks.

Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmine või pagulaste sissetoomine on võimulolijate poolt tehtud lausa eksistentsiaalseteks küsimusteks. Küsitlused näitavad, et rahva enamus ei poolda kooseluseadust ja suhtub skeptiliselt immigratsiooni, kuid teatud võimupoliitikud esitavad meile neid eksistentsiaalsete valikute küsimustena (võitlus avatud ja suletud ühiskonna, Ida ja Lääne mõjusfääri kuulumise vahel jne). Antakse mõista, et kui Eesti rahvas ei nõustu selle, teise või kolmanda asjaga, mida meie liitlased või "euroopalikud väärtused" meilt nagu nõuaksid, jääme me üksi ning oleme määratud langema pimeduse rüppe. Tsiteerin peaminister Taavi Rõivast, kes vabariigi aastapäeva eel peetud kõnes teatas: "Kremli kaasabil – kas teadlikult või teadmatult – on juba kahe riigikogus esindatud erakonna eesmärk killustunud Euroopa ja Euroopa piiril üksi seisev Eesti. Isegi kui see eesmärk looritatakse keele, kultuuri, traditsioonide ja iseotsustamise õiguse eest seismisega."

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog professor Tõnu Lehtsaar – kes astub teie ette kohe pärast minu ettekande lõppu – kirjutas 6. veebruaril Rahvusringhäälingu uudisteportaalis: "Laulva revolutsiooni ajal olime veendunud, et saame ise hakkama. Vabadus tähendas võõrast ikkest priiks saamist, ise olemist, ise otsustamist. Täna on aga avalik õpetus see, et me väidetavalt ei tule ise toime – majanduslikult, poliitiliselt ega moraalselt. Iseseisev ja sõltumatu Eesti pidavat olema nonsenss."

Edasi esitab Lehtsaar väga tõsise küsimuse: "Äkki on kusagil meie rahvuslikus hinges alluja geen, orjameele vari, mis ei lasegi iseseisvuda. Tunneme ennast siis hästi, kui saame alistuda ja sõltuda. Alati on neid, kelle lojaalsus võtab pugemise vorme. Surve seadusandlusele, moraalile ja enesehinnangule on tohutu. Alati on lihtsam kaasa minna kui iseendaks jääda."

Seda silmas pidades on oluline teadvustada, et rahvale suurema sõnaõiguse andmine poliitiliste otsuste langetamisel suurendab küpsust ja vormib meid vabadeks inimesteks. Võib-olla üks esimesi asju, mida me Eesti demokraatia olukorda parandada püüdes peaksime teadvustama, on see, et ilma moraalse julguseta oma väärtustele ja tõekspidamistele kindlaks jääda ei ole võimalik käituda vabale inimesele, vabale kodanikule kohaselt. Mul on raske ette kujutada tõelist ja toimivat demokraatiat ilma moraalse julguseta langetada otsuseid, lähtudes oma südametunnistusest, kõlbelistest tõekspidamistest ja kultuurilistest väärtustest.

Siinkohal on asjakohane osundada lõiku Jaan Hatto raamatust „Kuhu kadus Eesti demokraatia?", milles on tabavalt kirjeldatud olukorda, kuhu oleme ühiskonnana aastate jooksul jõudnud, ma tsiteerin:

"Tulevikukava Eesti jaoks ongi "saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks" või teiselt poolt „saavutada head suhted Venemaaga". Rohkem kavu ei ole, see ongi kõik. Rahvuse jaoks oluliste ehk teisisõnu riikliku tähtsusega küsimuste avalikku arutelu välditakse, neid küsimusi püütakse esitada rahvale lahendatud ja otsustatud kujul [—] Loomulikult ei mahu näitelavale eetika, isamaalisus, eestlus, kristlus, vaimsus ega aatelisus. Need tuleb lüüa kõrge kaarega porri ja neil jaluli peal trampida."

Kui vaba arutelu ja võimulolijate demokraatlikku kritiseerimist meie seas tahetakse lämmatada argumendiga, et arvamuste paljusus ja kriitiline meel on kasulik Putinile või ei tea kellele veel, siis pole me enam vaba ühiskond. Me ei saa nõustuda sellega, et paljudes olulistes asjades ei soovi poliitikud sisulist arutelu, vaid pakuvad rahvale juba kellegi teise poolt otsustatud variante. Retoorika stiilis "kui me pole solidaarsed, siis jääme üksi, meie toetusi vähendatakse ja meie taevas ei lenda enam NATO lennukid" – taoline retoorika, millega õigustatakse ebamõistlikke ja rahva valdava enamuse tahtega vastuollu minevaid poliitilisi otsuseid, ei ole demokraatias kohane ega aktsepteeritav.

Ma ei kahtle, et leidub poliitikuid, kes tahaksid teha rahva eest parimaid otsuseid, võttes arvesse informatsiooni, mis neil on. Aga niisamuti üritasid Eesti jaoks parimaid otsuseid teha toonased riigijuhid Päts ja Laidoner 1939.–1940. aastal.

Möönan, et rahvale rahvahääletuse algatamise õiguse andmine võib murelikuks teha erineva maailmavaatega inimesi. Liberaalset ühiskonda pooldavad inimesed võivad karta, et nii võib kergesti peale jääda konservatiivsus, mis hakkab takistama edasiliikumist progressi teel. Sestap väidetakse, et teatud asju (näiteks vähemuste õigused ja muu sellega seonduv) ei tohi panna rahvahääletusele või et enamusdemokraatia on koguni vaba ühiskonnaga vastuolus. (Ka selline väide on esitatud.)

Kuid samamoodi võivad ka konservatiivse hoiakuga inimesed või näiteks kristlased (kes on Eesti ühiskonnas vähemuses) muretsema hakata, et mõned nende jaoks olulised küsimused ei pruugi rahvahääletusel toetust leida. Kui 1923. aastal toetas 72 protsenti hääletanutest koolile kohustuslikku usuõpetust, siis tõenäoliselt täna usuõpetus sellist toetust ei leiaks – mis ei tähenda, et kristlased ei võiks seda küsimust püüda rahvale selgitada. Tegelikult võivad ju kõik huvigrupid püüda oma ideid rahvale selgitada.

Lõpetuseks märgin, et vox populi ei ole vox dei – rahva hääl ei ole Jumala hääl. Need on erinevad asjad ja tuleb lahus hoida. Vox populi ehk rahva hääl on just see, mis ta on – rahva hääl. Ka rahvas võib eksida või saada eksitatud, ka rahvas võib langetada valesid otsuseid. Aga demokraatliku riigikorralduse ja vaba ühiskonna juurde kuulub, et rahvas võib ühiskonnaelu olulistes küsimustes kaasa rääkida. Ainult nii saab meie ühiskond leida isekeskis võimalikult suure üksmeele ja areneda oma vabadust vastutustundlikult kasutavaks rahvaks.

Tänan teid tähelepanu eest.