Analüüsides seda, kuidas Ukraina püüab meeleheitlikult Euroopa Liidule läheneda, märgib kolumnist Roland Tõnisson, et täna seisab iga inimese ees küsimus – kas ta tahab elada orjana, ümbritsetud võltsvagast inimesearmastusest ja selle repressiivorganitest, või seista oma vabaduse eest.
Hollandi referendum, millega lükati tagasi Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud vabakaubandus- ja assotsiatsioonilepe, süütas meie endises vennasvabariigis paraja tulekahju. Hääletusest võttis osa 32% hollandlastest ning neist 61% oli leppe ratifitseerimise vastu. Hollandi seadused võimaldavad korraldada sellist rahvahääletust ning eelkõige ei olnud negatiivne tulemus vastuseis Ukrainale, vaid Euroopa Liidus toimuvale.
Kiievi jaoks tähendab see ometigi teoreetiliselt EL-iga liitumise protsessi pikenemist, võimalik, et ka edasilükkamist. J.-C. Juncker on juba ennustanud koletislikku perspektiivi, et Ukraina ei saa Euroopasse enne aastat 2041. See on kindlasti vaid lapsikult hirmutav retoorika, ent andis soovitud efekti. Ukrainlased on mures. Leedu president Gribauskaite on kiirustanud neid lohutama – Ukraina on alati kuulunud Euroopasse. Kuidas iganes siis Euroopat ka mõistetakse.
Euroopa, tõotatud marjamaa
Ukraina täna meenutab praegu suuresti seda, mis toimus meil sajandi alguses. Meelitus ja hirmutamine käisid käsikäes üsna lihtsakoeliselt toona ning jätkavad oma turneed, et kõigile kohale jõuaks. Rahvas on ju loll, nagu tõdes ka üks staažikas Eesti poliitik, ning sellele tuleb teha kõik puust ja punaseks ette. Lihtlausetega. Küllap on rahvas loll kõikjal, kus ei mõisteta Brüsseli tavalisele inimmõistusele arusaamatut poliitikat.
Millised olid need lihtsad laused, mida räägiti meile aastal 2000 meie poliitikute poolt?
"Piirideta reisimine", "Rohkem ilusaid mehi!", "Euroopa või Siber!", "Parem on saada palka tuhat eurot kui tuhat krooni". Ja viimaks – "Murrame läbi!" Siiamaani on minu jaoks õhus küsimus: kui EL on lubatud marjamaa, kus meid ootavad suured sõbrad ja millesse kuuludes muutuvat kõik üleöö ilusaks, siis milleks on vaja sinna sisse murda?
Olgu sellega kuidas on, ent Ukrainas toimuv selgitustöö meenutab tõesti väga meil juba kogetut. Euroliiduga mitteliitumise korral süvenevat Ukraina rahva vaesus, sest tagurlikud jõud lükkavad eemale Brüsseli abistava käe, kes täiesti isetult soovib luua ukrainlaste põlve heaks. Euroliiduga mitteliitumise korral ootavat Ukrainat väljasuremine või lausa kohene Venemaa okupatsioon. Sõjaline konflikt ja Krimmi anneksioon annavad loomulikult sellistele kartustele ka alust. Niisiis on nüüd aktiviseerunud kodanike ühendused, kelle jaoks unistus helgest Euroopast ei tohi jääda pelgalt ulmaks.
Esimene "homopulm" Kiievis
8. aprillil sai Kiievis teoks riigi esimene homopulm. "Abiellusid" geiaktivistid Timur Levtšjuk ning Zorjan Kisj. Ise on nad toimunut nimetanud sümboolseks naljaks, millele ei tule palju tähelepanu pöörata. Ometigi on tegemist tähendusrikka sündmusega, mis on märgiks ühiskonna jagunemisest ning selle protsessi tagant utsitamisest. Tähelepanuväärne on ka fakt, et sündmust oli jäädvustamas Kanada näitlejatar Ellen Page, kes juhib eri maade "LGBT" tegelaste elust pajatavat teleprojekti.
Mis olulisim – Hollandi referendumi tulemust püütakse "nullida" inimõiguste olukorra parandamisega Ukraina valitsuse initsiatiivil ja oluline roll selles enda parketikõlbulikuks tegemises on nn LGBT liikumisele suurema osakaalu andmisel. Spekuleeritakse infoga, et juba aastaks 2017 saab reaalsuseks võimalus registreerida samasooliste paaride abielud. Vähe sellest – need paarid saavad ka õiguse lapsendada. Seda mainitakse valitsuse dokumendis "Ukraina valitsuse riiklik strateegia inimõiguste vallas aastani 2020", mis on siis meie kooseluseaduse sealne ekvivalent.
23. novembril vastu võetud valitsuse otsus number 1393 ja punkti 105 alapunkt 5 alusel on plaanis reguleerida samasooliste paaride varanduslikud suhted ning tunnistuste andmise praktika kohtus oma partneri vastu.
2017. aasta neljandaks kvartaliks peab Ukraina Tervishoiuministeerium tegema muudatused dokumentidesse, mis reguleerivad lapsendamist homopaaride ning ka transsooliste kasuks.
"Parem geiparaad kui Vene tankid Kiievi tänavail!"
Otse loomulikult on ukrainlaste kooseluseadus vaid eeletapp abieluseaduse kehtestamisele, mis peab saama teoks 2017. aasta teiseks kvartaliks. Ukraina valitsevate ringkondade tarmukus oma Lääne "kolleegidele" meeldimises on muljetavaldav. Juri Lutsenko, parlamendifraktsiooni "Pjotr Porošenko blokk" juht (kes hetkel kandideerib Ukraina peaprokuröri kohale) teatas eelmise aasta novembris antud teleintervjuus: "Rääkisin juba enne Maidani, et parem on geiparaad Krestšatnikul (Kiievi peatänav) kui Vene tankid pealinnas. Olen seda meelt, et kui me oleme teel Euroopasse, peame omaks võtma kõik normid. Kaasa arvatud LGBT õigused."
Tempo kiireneb. Suurbritannias ja Saksamaal võeti kooseluseadus vastu 2004. aastal, aastal 2014 seadustati Suurbritannias samasooliste abielud. Saksamaal see protsess veel kestab. Soomes toimusid vastavad muutused aastatel 2001 ja 2016. Ukrainlastele antud tärminid sunnivad nende valitsust lausa amokki jooksma.
Sloveenias aga lükati detsembris 2015 rahvahääletusel tagasi eelmisel kevadel vastu võetud seadus samasooliste paaride abielude legaliseerimiseks. Seega – rahva häälel on jõud.
Ukrainal ja Baltimaadel on ühist palju – lisaks meile pealesunnitud nõukogude minevikule ka praegune Euroopa juhtide poolt vägisi selga lükatav homo-show. Meid meelitatakse Läände viisavabadusega, mis on tegelikult pilet "eikellegi maale", kus kodanikud on jäetud kaitseta ja iseenda hooleks.
Meil on veel ühiseks faktoriks rahva soov kaitsta ennast ja oma olemasolu. Meid ühendavad ka need poliitilised jõud, mis ei pelga seista tõeliste, elu alal hoidvate väärtuste eest. Baltikum, Poola, Ukraina ja kogu Ida-Euroopa on koos suur jõud ja seda on juba näha saadud. Täna seisab iga inimese ees küsimus – kas ta tahab elada orjana, ümbritsetud võltsvagast inimesearmastusest ja selle repressiivorganitest, või seista oma vabaduse eest. Argus on inimesele halb seltsiline.