Parteipoliitiliste võimumängude tulemusena oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus presidenti enam ei valita, vaid määratakse. See ENSV-lik meede paneb küsima, kui palju meile seda niigi nõrgukest demokraatiat enam järele on jäänud? Markus Järvi nädalakommentaar. 

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus sõna presidendivalimine on kaotanud ametlikult oma sisu. Presidenti ei valita, president määratakse. Rahvusringhäälingu ingliskeelses portaalis võiks südame rahuga kasutada termini presidential election asemel sõna presidential selection – presidendi välja valimine ja oma kohale kinnitamine.

Pärast valijameeste kogu vallandunud süüdistamiste laine ja sellele järgnenud erakondade paanika on ühelt poolt mõistetav, teisalt aga täiesti arusaamatu. Alustame valijameeste süüdistamisest.

Valijameestel on põhiseadusest tulenev õigus hääletada endale sobiva kandidaadi poolt või jätta hääletamata. Selle õiguse austamine peab olema nagu aamen kirikus. Kui ükski kandidaat ei saanud piisavalt toetust, siis see on lihtsalt fakt, millega tuleb demokraatliku protsessi käigus leppida ja mitte süüdistada valijamehi. Ennekõike tuleks pilk pöörata kandidaatide ning neid toetanud erakondade poole.

Pärast valijameestekogu lahti läinud süüdistamine on sarnane evangeeliumilooga lastest, kes tänaval karglesid ja vilepilli mängisid, öeldes: "Me oleme teile vilepilli mänginud, aga teie ei ole tahtnud tantsida." Pahad-pahad valijamehed, kes erakondlikku mängu kaasa ei teinud!

Olukorrale järgnenud erakondade paanika on aga pretsedenditu ja näitab, kui kiiresti võib nõutus võtta suisa ENSV-likke noote. Kiiruga kokku aetud vanematekogu on pöördunud teise äärmusesse ning soovib Eestile määrata presidendi, kes valitaks välja konsensuse alusel ning kelle poolt hääletamine oleks vaid vormitäide.

Sellisel viisil ei anta endale aru, et presidendivalimiste protsess muutub presidendimääramiseks ning mentaliteet, mille kohaselt "tuleb kiiruga leida president, maksku mis maksab", ahendab Eesti niigi nõrgukest demokraatiat suisa kriitilisele tasemele. Õigustatult võib küsida, kas ongi teist enam järel.

Rahvas on antud olukorras tagandatud lolli pealtvaataja rolli. 2016. aasta presidendimääramiste käigus kissitab publik silmi, kratsib kukalt ja tutvub parima äranägemise järgi kodanik Kersti Kaljulaiuga, inimesega, kellest laiem üldsus, kaasa arvatud kodumaine meedia, ei tea peaaegu mitte midagi ja kellega tutvumiseks pakub kandidaat ise välja kolme arvamusartiklit Postimehe onlainis.

Riigikogu on selles protsessis käitunud paanikanootide diktaadi järgi, nagu võiks aja maha võtmine ja rahulikult järgi mõtlemine endaga kaasa tuua taeva karistuse. Isegi kui see tõepoolest tooks kaasa valitsuse vahetuse ja erakorralised valimised, oleks ka sel puhul tegu lihtsalt elementaarsete demokraatlike muudatustega ja mitte maailmalõpuga.

Karta võib selliseid muudatusi vaid nomenklatuur, kelle kogu elu ja sellega hakkama saamine sõltub faktist, kas nad on võimul või mitte. Ja loomulikult see ongi kogu asja tuum. Nomenklatuurile on võim elatusvahend, mitte res publica – avaliku asja parima korraldamise vahend.

Peale sellist ENSV-likku demokraatia näitemängu tuleks iga presidendivalimiste teemaline sõnavõtt lõpetada senaator Cato stiilis ceterum censeo'ga – ainult selle erinevusega, et Kartaago hävitamise asemel tuleb rõhutada presidendi otsevalimisi rahva enda poolt ja rahvahääletuse ning rahvaalgatuse sisseviimist meie läppunud parteipoliitilisele maastikule.

Parteipoliitiline kemplus on omadega ummikseisus ja me vajame otsedemokraatiat nagu vanadekodu eluruum vajab värsket õhku.

Ja muuseas – presidenti peaks valima Eesti rahvas.