Enam-vähem täpselt kahe aasta eest, 5. oktoobril 2014 toimus Toompea lossi ees taasiseseisvumisaja suurim meeleavaldus, kui tuhanded inimesed kogunesid perekonna kaitseks meelt avaldama ja Eesti ühiskonnale homoideoloogia pealesurumise vastu protesteerima.

Meeleavalduse "Perekonna ja demokraatia" kaitseks korraldas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks vahetult enne kooseluseaduse rahva enamuse tahte vastast läbisurumist Riigikogus 9. oktoobril häältega 40 : 38. Meeleavaldusel osales erinevatel hinnangutel 3000 kuni 5000 inimest, kelle ühiseks sõnumiks oli see, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena peab olema riigi kaitse all ning seda on ei tohi samastada homoseksuaalsete suhetega.

Meeleavaldus meedia kõverpeeglis

Olgugi, et meeleavaldusel valitses helge ja sõbralik meeleolu ning ühiselt oluliste põhimõtete eest seisid nii kristlased kui ka mitte-kristlased, eestlased kui ka venelased, noored kui ka vanad, kajastas meedia sündmust häbiväärse erapoolikkusega. Isegi ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk nentis, et meeleavalduse kajastuseks ilmusid "piinlikult propagandistlikud uudislood".

Heaks näiteks liberaalse peavoolumeedia varjamatust kallutatusest oli Vikerraadio eetrisse lastud Marju Lauristini pikk ja vihane kommentaar, milles pikaaegne ajakirjandusõppejõud eiras ajakirjanduse elementaarseid põhimõtteid, hurjutades meeleavaldust värve kokku hoidmata, olgugi et ta ise seal ei viibinud ega omanud toimunust mitte mingisugust ettekujutust:

https://www.youtube.com/watch?v=X0qUlVFJXqg

Sarnasel moel lasi Vikerraadio vahetult pärast meeleavaldust eetrisse homoaktivistina tuntud Alari Rammo kommentaari, mille pärast oli raadio peatoimetaja oli hiljem sunnitud vabandama:

https://www.youtube.com/watch?v=K3BfSCvL3U4

Ummikseisus seadus

Kuivõrd kooseluseadus suruti 2014. aasta sügisel massimeeleavaldusest ning kümnete tuhandete inimeste poolt allkirjastatud protestidest hoolimata läbi poolikul kujul ilma rakendusaktideta – vastasel korral tulnuks seaduse läbisurumiseks saada kokku vähemalt 51 Riigikogu liikme toetus, mis ei osutunud võimalikus –, siis ei ole see tänaseni jõustunud, pidades silmas, et seaduse jõustumise eelduseks on seaduse enese kohaselt rakendusaktide vastuvõtmine. Sellest hoolimata tõlgendavad võimuringkonnad kooseluseadust sellesse endasse kirjutatud sätteid otseselt eirates moel, nagu jõustunuks see hoolimata asjaolust, et rakendusaktid on siiani vastuvõtmata.

Püüdlused kooseluseaduse tühistamiseks ei ole paraku õnnestunud. Otsustaval hetkel ei ole paljud saadikud (sh varem selgelt kooseluseaduse suhtes vastuseisu näidanud Igor Gräzin, Aivar Sõerd ja Kalle Laanet Reformierakonnast, aga ka IRL-i, Vabaerakonna ja Keskerakonna esindajad), kellelt oleks võinud seda loota, tahtnud või julgenud kooseluseaduse tühistamiseks oma toetust anda. Sellest hoolimata toetavad ligi pooled Eesti elanikud kooseluseaduse tühistamist, samal ajal kui rakendusaktide vastuvõtmist pooldab vaid umbes kolmandik.

Igal juhul vältab kaks aastat pärast seaduse läbisurumist endiselt olukord, kus kooseluseadus ei ole õiguslikult rakendatav. Kuivõrd rakendusakte ei ole vastu võetud, siis ei ole ülejäänud seadustes tehtud muudatusi, mis võimaldaks kooseluseadust plaanipäraselt kohaldada. Et sellesse olukorda muutust tuua, on homoaktivistid eesotsas Reimo Metsaga pöördunud Eesti Vabariigi vastu kohtusse, olgugi et õiguslikult anomaalse olukorra on teadlikult tekitanud mitte Eesti Vabariik, vaid need Riigikogu liikmed, kes kooseluseaduse teadlikult ning selgetest hoiatustest hoolimata poolikul kujul läbi surusid.

Sihiteadlik ja pretsedenditu ühiskonna lõhestamine

Ilmselt ei ole liialdus väita, et kooseluseaduse jõhker läbisurumine vastu rahva enamuse tahet ning mitmesuguste valede, manipulatsioonide ja pettuste abil on osutunud kõige enam ühiskonda lõhestavaks projektiks taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Sellega on löödud ühiskondlikku kehamisse tõsised haavad, mille tõttu on suur osa ühiskonnas minetanud igasuguse usu, et võimul olevad inimesed võiksid käituda rahva teenrite ehk nendena, kelleks nad on ametisse seatud.

Samuti on kooseluseaduse läbisurumise protsess andnud paljudele inimestele selge arusaamise, et suur osa Eesti poliitilisest ja ametkondlikust juhtkonnast eesotsas presidendi, peaministri ja Riigikogu spiikriga lähtub oma tegevuses mitte rahva enamuse tahtest ning austusest meie kultuuri alusväärtuste vastu, vaid väljastpoolt Eestit lähtuvast vasakliberaalsest ideoloogilisest tellimusest ja survest ning rahvusriigi ideaali kõrvaleheitmise hinnaga nn multikultuurse ühiskonna jõuga sisseseadmise püüdlusest.

Harjumuspäraseks saanud mõistusevastasel kombel süüdistavad ühiskonna lõhestajad aga ühiskonna lõhestamises hoopis neid, kes on püüdnud vasak-liberaalse ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele ja seeläbi ühiskonna lõhestamisele vastu seista. Tänaseks on igal juhul selle protsessi tulemusena ühiskondlik keham sedavõrd puruks kistud, et selle kokkulappimist on raske ette kujutada. Ilmselt nähakse lahendust selles, mida mainis ka Alari Rammo oma ülalviidatud kommentaaris: vanem põlvkond, kes mäletab veel endise aja väärtusi ega ole suuteline vasakliberaalseid pseudoväärtusi omaks võtma, peab lihtsalt eest ära surema.

Allpool on mõned meenutused 5. oktoobri 2014 meeleavaldusel peetud sõnavõttudest. Ülejäänud sõnavõtte saab vaadata ja kuulata siin.