Heites kõrvale religiooni, muutub meie vanemate kultuur meie jaoks võõraks, museaalseks – just nimelt pärandiks, millega midagi peale ei osata hakata –, ning omamata uut ühist kõrgemat ideaali, mille poole üheskoos püüelda, muutub rahvus jätkusuutmatuks, leiab kolumnist Triin Kuusk.
Olles viimase aasta aja jooksul tähelepanelikult jälginud diskussioone rahvusküsimuse teemal, on mul tekkinud küsimus, kuidas mõista kultuuri kui üht osa rahvuse identiteetist. Erinevate definitsioonide seast tõusevad esile peamiselt järgmised rahvust iseloomustavad tunnused: päritolu ja ajalugu, keel, kultuur, territoorium ja religioon. Aruteludes tuuakse peamiselt välja need kolm – ajalugu, keel ja kultuur.
Olen veendunud, et rahvus ja selle säilimine on otseses seoses tema kultuuriga, sest viimane on kahtlemata tihedalt läbi põimunud rahva religioosse mentaliteediga – aineline kultuur tekib vaimse kultuuri põhjal. Käsitleda kultuuri ja religiooni teineteisest lahusolevate ja eraldiseisvatena on kui mitte vale, siis võimatu. Paratamatult jääb mulje, nagu ei julgetaks viidata nt kristlusele kui rahvuste identiteedi osale ning see on asendatud kaunis mittemidagiütleva kultuuri mõistega, veel enam – sageli ka kultuuripärandi mõistega, justkui kultuur iseenesest oleks lakanud jätkumast.
Kultuur kui püüe materialiseerida vaimsust on iseenesest religioossusest lahutamatu. Viis, millisena me mõistame Püha, Tõde või Ilu, meie arusaam maapealsest ja kõrgemast dikteeribki selle, mida näeme enese ümber – käitumisharjumused, arhitektuuri, kirjanduse, muusika jm. Loomulikult on see nüansirikas ja piirkonniti mõneti erinev tingituna kas loodusest, majanduslikust olukorrast või ajaloolistest põhjustest, kuid siiski väljendab kultuur eelkõige ühele inimgrupile õigena leiduvat teed pälvimaks pääste, theosis, või mil viisil me seda ka ei nimetaks. Meie arusaam ideaalist ja selle poole pürgimisest kajastub meie igapäevaelus, kõigis meie tegemistes ja kõigis meie suhetes. Seda teadvustades näeme, et selles peitub rahvusliku enesetunnetuse kese.
See ilmneb selgesti, kui võrdleme näiteks erinevatel aegadel erinevate rahvuste ehitatud hooneid – kas ja kuidas on neis tunnetatav igavikulise, pühaduse ja aukartuse mõõde ja missugusena kujutatakse inimest selle sees. Täna näen ma kerkimas kipsist ja klaasist kokku klopsitud kipakaid maju ja ei mõista, miks meie inimesed tahetakse panna elama sellistesse hoonetesse – meie hinged ei ole nii ühekülgsed ja lihtsakoelised, et kasvada majades, mis peavad vastu maksimaalselt kümme aastat. Mida ütleb see meie eneseväärikuse kohta? Nähes inimese hinge ainulaadsena, ilutunnetust omavana, vaimsete vajadustega ja vaimselt arenevana, korrapärase ja komplekssena, on ta pandud elama näiteks puitpitsilisse ja varikatustega vaeva ja hoolega ehitatud elavasse majja. Samamoodi on sakraalhoonete, linnade ja riikidega. Paigad, kus inimeste arusaam ülevast on olnud ühtne, on täna külastatud ja imetletud üle kogu maailma neid vaatama tulnud inimeste poolt.
Lääne kultuuriruum on rajatud kristlikule moraalile. Kaotades või jättes kõrvale selle taotluse, muutub meie vanemate kultuur meie jaoks võõraks, museaalseks – just nimelt pärandiks, millega midagi peale ei osata hakata –, ning omamata uut ühist kõrgemat ideaali, mille poole üheskoos püüelda, muutub rahvus jätkusuutmatuks. Samal territooriumil sama keelt rääkivad ja sama päritolu inimesed rahvusriigi säilimise vundamendina ei hoia oma rahvust elujõulisena ilma, et neid ühendaksid ka ühised väärtused, ideaalid ja ettekujutlus teekonnast nende ideaalideni jõudmiseks.
Unustades vertikaalse mõõte kultuuri kujundajana, tuleb meil teha tutvust "kaasaegse kultuuriga" – hetkelist šokiseisundit taotlevad teatrilavastused, loomalikele ihadele alluvate inimeste elulugude kajastamine ajaloomuuseumis, pornograafilisusest hiilgavad lina- ja tantsuteosed ja plasttaldrikud. Minimaalne pingutus igal tasandil. Valitsevaks saab tühjuse, igavuse ja ükskõiksuse vaim ning sellisel juhul ei näe ma mingisugust vahet, kes sellist kultuuri kultiveerivast rahvast on Tammsaaret lugenud või mitte – loetu põhjal on oluline tõlgendus, mis aitab saavutada sarnase arusaama eesmärgini pürgimisest. Jääb vaid loota, et ühtse aluseta rahvas ei saa suutäieks mõnele tugevamale rahvale, kes omab sisulist, fundamentaalset, ideaalidele (iseasi, millistele) rajatud, vaid leiab endas jõudu, et vaimselt õide puhkeda.
"Milleni võivad küll viia valeideed! Nii hukutaksid oma hinge paljud revolutsionäärid, kes, lähtudes rahva heaolu õigest, kuid piiratud ideest, jõudsid välja saatanliku tigeduse, vale ja inimesetapmiseni. Seesama ootab ees ka rahvusliku idee teenreid, kuni nad pole allutanud seda kõrgemale ideele." – Preester Aleksandr Jeltšaninov (1881–1934), "Mõttepäevikust".