Mina tahaksin elada elu armastavas Eestis, mis rebib puruks eluvaenuliku sõgeduse loori ja saab tegelikult vabaks, mitte ainult poliitiliselt, vaid ka vaimselt – sest kuni me allume sellele eluvastasele vaimule, seni me oleme tema orjad, kirjutab Toomas Vooglaid.

Millist Eestit me tahame? Mina tahaksin elada rahvarohkes Eestis, mis elaks ja õitseks ja sumiseks mõnusalt entusiasmist. Kus ei oleks tühjaksjäänud külasid mahajäetud lagunevate majadega. Kus iga küla ja väikelinn ajaks üle äärte ja tekiks üha uusi talusid ja asulaid, metsade vahele, jõgede ja järvede äärde. Inimesed töötaksid ja puhkaksid, looksid seltse ja teeksid poliitikat, rajaksid peresid ja armastaksid üksteist. Kus maa täituks lastega, nagu me vabakssaamisel laulsime.

Laialt levinud eluvaenulik hoiak

Kord saabus Eestisse professor Hollandist, et külastada Tartu Ülikooli. Hakati lennujaamast kohe Tartu poole sõitma ja kui oli sõidetud paarkümmend kilomeetrit, küsis professor hämmeldunult, et kuskohas teil siis inimesed elavad. Holland on teadupoolest territooriumilt Eestist veidi väiksem, aga rahvast on seal üle 10 korra rohkem. Riigi keskmine asustustihedus ühe ruutkilomeetri kohta on üle 400 inimese – see on peaaegu nagu ühes korralikus aedlinnas. (Eestis umbes 30 inimest ruutkilomeetri kohta.)

Ma ei arva, et Eesti peaks olema niisama tiheda asustusega kui Holland, aga ta võiks astuda suure sammu sinnapoole.

Ja tegelikult olekski Eesti palju tihedamalt asustatud, kui oleksid sündinud kõik need, keda sündida ei lastud. Mis te arvate, kui palju meid oleks? […] Seda ma tegelikult arvasin, et vähemalt mõned teie seast teavad neid numbreid, et Eestis on 1956. aastast alates abordi teel tapetud rohkem inimesi, kui meid praegu elab – umbes poolteist miljonit. Seega oleks meid vähemalt kaks korda rohkem. Aga meid oleks tegelikult veelgi rohkem, sest paljud neist sündimata lastest oleksid omakorda saanud lapsi ja ka nende lapsed oleksid saanud lapsi. Pärast 1956. aastat sündinute seast on ju paljud praegu vanaemad ja vanaisad.

Mis siis on see peamine tegur, miks meid ei ole nii palju? Miks me pole elujõuliselt kasvav rahvas, vaid pigem hääbuv, väljasuremist kartev, või kui kasutada professor Rein Taagepera kuulsat metafoori – miks ähvardab meid oht demograafilisest vetsupotist alla libiseda?

Peamine tegur, arvan ma, on laialt levinud eluvaenulik hoiak.

Milles see hoiak avaldub? 2008. aastal tegime veebilehe abort.ee. Muuhulgas palusime, et need, kes on aborti teinud või sellega lähedalt kokku puutunud, saadaksid meile oma lugusid. Need lood on ka praegu seal kättesaadavad. Lugedes nüüd neid lugusid üle, võin välja tuua selle eluvaenuliku hoiaku mõned sagedamini esinevad avaldumised.

Esiteks, ettevaatavalt – ilmneb hirm ja ebakindlus seoses lapse tulekuga – hirm vastutuse ees, hirm vabaduse arvatava kadumise ees, hirm materiaalse heaolu languse ees ja ebakindlus seoses lähedaste inimete toetusega.

Teiseks, tagasivaatavalt – kohutavalt palju valu ja süütunnet abordi tegemise tagajärjel. Samuti viha ja vaenulikkus enese ja teiste vastu ning emotsionaalne võõrdumine oma lähedastest ja suhete lagunemine.

Eks neid avaldumisi ole veel, aga sagedamini esinevatest jäid kirjades silma just need.

Tahaksin teile näidata, kuidas see eluvastane mentaalsus avaldub konkreetse inimese elus. Valisin välja ühe kirja, kus näisid kajastuvat kogu probleemi mitmed erinevad tahud. Loen selle mõnevõrra lühendatult teile ette.

Ühe noore naise kiri

Kirjutab Marju:

"Olin saanud just 18, kui tegin oma esimese abordi. Vanemate luba polnud vaja, koolist sai kehalises vabastuse. Õppisin väga korralikult. Olin koolis selline pailaps, et minu rasedus võis olla kõigile šokeeriv. Mul oli juba mitmeid aastaid kestev püsisuhe kindla poisiga. See oli emotsionaalne ja kirglik esimene armastus. Plaanisime tulevast kooselu ja puha. Poiss millegipärast ehmatas ja hakkas otsekohe lunima, et teeksin aborti. Rääkis pikalt-laialt oma elu rikkumisest ja palus mind koguni põlvili, et ma seda last ei sünnitaks. Kunagi hiljem tahtvat ta kindlasti lapsi, mitte aga nüüd ja praegu.

Muidugi palju aastaid hiljem sain teada, et umbes selline ongi keskmise Eesti mehe loomulik reaktsioon. Eks ma siis läksingi ja tegin selle abordi ära. Teadmisega, et saan oma armastatule tõeliselt ohvrimeelse heateo osutada. Ema oli mul selleks ajaks ammu surnud. Eks oli temagi nõukaajal neid aborte teinud. Sel ajal oligi see ju nagu nõukogude naise normaalne elustiil.

Siis arutasime neid asju minu uskliku vanaemaga. Tema arvates oli ka abort õige lahendus. Ta andis mulle koguni Jumala õnnistuse kaasa. Kuidas saab Jumal midagi sellist üleüldse õnnistada?

Olen tagantjärgi sellele palju mõelnud. Kui keegi oleks mind tookord toetanud? Kas vanaema või isa… või vähemalt üks nendest. Nende arvates oli just abort igati mõistlik ja normaalselt mõtleva inimese otsus.

Kogemus ise polnud füüsiliselt valus, aga ääretult ebameeldiv. Nagu oleks mind ennast tükkhaaval laiali lammutatud. Peale seda ma olengi inimesena pigem purunenud peegli sarnane. Tundsin ennast nagu kurjategija.

Arst mainis peale toimingut, et minu puutetundlikkus on tavalisest suurem. Aga see-eest on kogemus ise midagi väärt. Õppetund elu haprusest. Arusaamine sellest silmakirjalikust maailmast, kus ainult sõnades on inimelul väärtus. Mitte tegelikkuses.

Haiglas minu kõrvalvoodis oli üks juba vanem naisterahvas, kes hooples sellega, et teeb juba 13. aborti. Minus tekitas ta ebamugava tunde. Ja üks teine, kes rääkis, et tema mees tahtis väga seda last, aga tema tuli ikkagi ja tegi aborti…

Õhtul tuli mu poiss-sõber, heatujuline, rahulolev ja punases triiksärgis ja küsis rõõmsalt naeratades, et kas ma nüüd polegi enam rase.

Selle ainsa lausega oli meie suhe läbi. Ainsa hetkega oli mu aastaid kestnud suur armastus haihtunud. Ma isegi imestasin, kuidas selline asi saab võimalik olla. Aga sai. Ma lihtsalt ei suutnud enam sedasi temaga edasi elada. See kunagine poiss-sõber on siiani naiseta ja lastetu. Mõnikord kahekesi endise ämmaga ikka ohkavad, et oleks võinud ikka sünnitada. Nüüd on neil kahju. Kuigi kunagi olid valmis sellesama lapse vastu kõigest väest võitlema.

Hiljem nägin oma surnud last unes. See oli heledapäine, umbes 10-aastane poiss, kes ütles mulle, et on minu poeg ja tuleb kunagi tagasi.

Kõigi hirmuks ja õuduseks jäin pool aastat hiljem uuesti rasedaks. Alustasin kooselu uue mehega. Kõigi üllatuseks lõpetasin ka edukalt kooli. Ja sünnitasingi väikese heledapäise poisi. Nüüd ma vahel mõtlen, et kas see tapetud laps tuligi minu juurde tagasi või on see ikkagi keegi teine?

Ma ei näe mingit vahet, kas tappa laps abordiga või vastsündinuna peale sündi. Võrdsed mõrvad kõik. Lihtsalt esimene variant on seadusega lubatud, teine mitte.

Kogu oma siinse elu olen püüdnud lepitada end nende sündimata lastega. Nende nimetute ja kehatute hingedega. Inimese elu ongi nagu veetilga kukkumine — lühike, aga ilus. Isegi kui see on vaid sündimata lapse üürike hetk. See on siiski olemas.

Uues abielus läks kõik vähemalt algul hästi. Sain kaks last. Kolmas ja neljas — jälle abordid. Tundsin ennast nagu ajudeta debiilik. Mees tõi muidugi argumente stiilis à la kõik teevad kogu aeg, mis siis sinul häda on?

Paljud imestavad, miks naised ikkagi meeste survel aborte teevad. Aga kui sa oled noor ja kõrvuni armunud ning mees veel nii ilusasti lunib. Ning kinnitab, missuguse heateo sa talle oma lapse tapmisega ikkagi teed. Kui sul pole muid väljavaateid, kui keeldumise korral elama asuda mehega samal arvamusel vanemate juurde, kes sind nagunii alailma näägutavad… Heasüdamlikud ja pehmema loomuga inimesed annavad ikka enamasti järele. Aga sellisel järeleandlikkusel on alati oma hind.

Ühel päeval avastasin, et ei suudagi oma meest armastada. Et temale mõtlemine ei tekita minus mingit liigutust. Et mul on täiesti ükskõik, millega ta tegeleb. Just see armastuse puudus andis mulle jõu järgmise rasedusega mehele vastu hakata. Esimest korda tundsin, et laps on siiski tähtsam kui ükskõik, missugune mees. Otsustasin, et ei tee enam iial mitte ainsatki aborti.

Mees oli muidugi vihane. Ähvardas koguni vastsündinu maha lüüa. Ämm ja äi vingusid ka üksteise võidu, kuidas ma nende poja oma lastega laostan. Peale lapse sündi sai just sellest vihatud lapsest mu mehe lemmik, aga meie suhet see enam ei päästnud. Ma olin väsinud kogu sellest mõttetust võitlusest. Läksin tagasi oma vanemate korterisse, kus elas sel ajal ainult vanaema.

Mees ei laostunud. Pidi ainult 300 krooni iga lapse kohta elatist maksma. Aga lõpuks tuli ta töölt ära ja ei maksnud sedagi. Nüüd kasutab tasulisi daame. Pidavat odavam tulema, kui isiklikku naist omada.

Mehega koos elasin üle kümne aasta. Selle ajaga muutusin peaaegu krooniliseks suitsiidikuks. Kogu aeg mõtlesin, kas mitte parem ei oleks ära surra kui edasi elada. Kas mul ikka oli õigus Jumalat mängida ja otsustada, kes elab ja kes sureb? Äkki on mu pisikesed ikkagi kuskil seal – teispoolsuses – ja vajavad mind samamoodi, nagu siinpool olevad lapsed. Või tulidki nad kõik ikkagi minu juurde tagasi? Ei tea.

Abordi ainus põhjendus ju ongi see, et peatselt sündiv inimene halvendab kõvasti minu materiaalset elukvaliteeti. Kas oleks siis ka võimalik see, et kui ma näiteks põhjendan, et naabrimees segab kah kõvasti minu elukvaliteeti, siis koristatakse ka tema vaikselt ära? Miks siis mitte?

Praeguseks on mul viis last. Ja muidugi ka uus abielu. Vähemalt mehega, kes ei nõuaks minult iialgi ühegi abordi tegemist. Nii et lõpuks olen siiski õnnelik. Omal moel. Lastel läheb hästi. Nad on andekad ja tublid. Vähemalt niipalju saan neile õpetada, et nad ei peaks tegema ise samu vigu, mis mina olen teinud. Seega on nad abortide vastu.

Aga need kunagi surnud lapsed on ikkagi kogu aeg minuga koos. Natukene kardan seda aega, kui ma kunagi siit maailmast lahkuma pean ja neile sealpoolsuses otsa pean vaatama.

Kes on selle eluvastase hoiaku kandjad?

Kuigi aborti lähevad tegema just naised, on nemad sageli vaid laiema eluvastase mentaalsuse ohvrid oma hapruses ja ebakindluses.

Kõige vahetumalt on aborditegemisega muidugi seotud arstid, kes neid reaalselt läbi viivad – sageli on nad sisimalt ise abortide vastu ja see vastumeelsus avaldub mõnikord vaenulikkuses ja põlguses või kalkuses aborti tegema tulnud naiste suhtes.

Edasi, tihti lükkavad naise aborti tegema just nende lähedased – kas abikaasa/elukaaslane või vanemad. Sageli – nii kummaline kui see ka pole – on selleks just ema.

Ja lõpuks on see sügavalt juurdunud ametkondlikus mõttemaailmas, kus jõuliste rahvusvaheliste organisatsioonide survel on selgelt omaks võetud eluvaenulik hoiak, nimetades seda suhtumist "neutraalsuseks", mis kaitsvat naiste "õigust reproduktiivtervise teenustele". Seega käsitletakse emaüsas tärkavat elu meditsiinilise diagnoosina, elukvaliteeti ohustava haigusena, mida peab soovi korral saama ravida.

Eluvastane mentaalsus on kõige ilmsem küll abordi puhul, aga ei piirdu sugugi ainult sellega. Aluse sellele paneb juba soov välistada uue inimese eostumine. Vaenulikkus, mis lõpuks avaldub abordis, algab sellest, et uue inimese teket püütakse vältida, elades ometi nii, nagu kutsuks teda. Justkui kutsuks kedagi külla ja sulgeks samal ajal hoolikalt kõik uksed ja aknad, et ta sisse ei pääseks – ja kui pääseb, siis…

Mäletate filmi "Home alone"? Kus üksi koju jäänud poiss korraldas sisse tungida püüdvatele sulidele üsna sadistlikke elamusi. Elada oma intiimset pereelu, püüdes samas välistada selle loomuliku vilja – uue inimese – see on nagu korraldaks kõik need "Home alone" sadistlikud trikid oma kutsutud sünnipäevakülaliste peal – ainult veelgi traagilisemate tagajärgedega.

Kristlasena usun, et selle eluvastase mentaalsuse autor on inimkonna vana vaenlane, kes on "valede isa" ja "inimese tapja" algusest peale. Mittekristlastele saan vaid osutada selle sõgeduse allikale, kommunistlikule Venemaale, mille väärastumised lääs tasahilju on omaks võtnud. Kommunistlik ida alustas selle, mida liberalistlik lääs nüüd kinnitab.

Millist Eestit me tahame?

Mina tahaksin elada elu armastavas Eestis, mis rebib puruks selle sõgeduse loori ja saab tegelikult vabaks, mitte ainult poliitiliselt, vaid ka vaimselt – sest kuni me allume sellele eluvastase vaimule, seni me oleme tema orjad.

Ent võitlus selle vaimuga ei ole niivõrd võitlus liha ja verega – ehkki ka sellega –, vaid eelkõige võitlus vaimude ja vägedega. Nende vastu saab võidelda peamiselt südame pöördumisega ning palve ja paastumisega. Eelkõige tuleb see eluvastane vaim võita meis enestes, siis saab seda võita ka ühiskonnas. See võib näida ületamatult suure ja raske tööna, kuna see vaim näib võidutsevat praktiliselt kogu maailmas – see ongi selle maailma vaim – ent kasutades tuntud klišeed: "Lootus sureb viimasena."

Parafraseerin mälu järgi Hando Runnelit. Ma tean, et see pole täpne, aga siiski:

"Muuda ennast ja muutub maailm
just sinu enese jagu;
kui on miljon muutjat, suutjat,
siis saab sellest
üpris võimas vagu."

Ja lõpetan ema Teresa sõnadega, mille leidsin ühest neist kirjadest:

"Me ei saa teha suuri asju – ainult väikseid. Suure armastusega."

Aitäh!

Toomas Vooglaidi ettekanne 5. novembril 2016 Rahvusraamatukogus portaali Objektiiv aastapäevakonverentsil "Millist Eestit me tahame?"