Võin kihla vedada, et paljudele, kes elasid pimedal keskajal, ei tulnud kunagi mõttessegi, et kõnealune ajastu oleks kuigi pime olnud, ning et Rooma impeeriumi allakäigu ja lagunemise ajal elanud ei märganudki ilmselt, et see on kiirelt alla käimas, lagunemisest rääkimata. Kuna Minerva öökull lendab vaid hämaras ning tagantjärele tarkus on kõige kindlam, näib nii ajaloo kui inimloomuse kõigutamatu seadus olevat, et inimene tunneb „ajastu märgid“ ära alles pärast selle ajastu möödumist.
Üks tänapäeva nutikamaid „märkide lugejaid“ on valitsev paavst. Siin on üks paavst Benedictus XVI jahmatamapanev, ent samas täpne tähelepanek: “Me liigume relativismi diktatuuri suunas, mis ei tunnista millegi kindel olemist ning mille kõrgeimaks eesmärgiks on igaühe enda ego ja enda ihad.“ Kui lubate mul panna see vähem filosoofilisse vormi, siis ütleb Püha Isa meile, et Lääne kultuur on langemas barbarismi.
Me kipume seostama barbarismi kujutlusega külasid rüüstavatest, linnamüüre lammutavatest ning naisi ja lapsi orjastavatest primitiivsetest metslastest. Kuid Püha Isa vihjab siinkohal täiesti uut liiki barbarismile, millel on selgelt vaimne iseloom. Tsiviliseeritus on hinge ja ühiskonna kvaliteet, mille kohaselt me ei tunnista mitte ainult seda, et teised inimesed on olemas, vaid ka seda, et neil on õigus oma väärikuse tunnustamisele, viisakusele ning austusele nendega suhtlemisel. Tsivilisatsioon põhineb seega, vastupidiselt barbarismile, teise väärikuse ning õiguste tunnustamisel. Niisiis võibki barbaarsust defineerida kui kultuuri, milles „kõrgeimaks eesmärgiks [on] igaühe enda ego ja enda ihad“.
G.K. Chesterton märgib, et “vaimsuse aluseks on lihtne võime imestada asjade vormi ning nende ülima sõltumatuse üle meie intellektuaalsetest standarditest ja tühistest definitsioonidest.” Tänapäeva barbarism on selgelt vaimset laadi. Lääne kultuuri on üle võtnud mitte füüsiline, vaid pigem filosoofiline barbarism, hinge barbarism, mis on maskeeritud üsna „tsiviliseeritud“ kehalise fassaadi taha. Isa John Courtney Murray on täheldanud:
“Barbar ei pea ilmuma riietatuna karunahkadesse, nui käes. Ta võib kanda hoopis Brooks Brothersi ülikonda ning olla varustatud pastapliiatsiga, millega ta kirjutab oma reklaamtekste. Tõtt-öelda võib isegi akadeemilise rüü all varitseda laps metsikust loodusest, keda pole tsiviliseerituse traditsioone tundma õpetatud ning kes asub tegusalt ning rõõmsalt oma töö kallale. Ta on kodustatud seadusekuulekas inimene, hõlmatud sellise filosoofia ülesehitamisse, mis teeks lõpu kogu filosoofiale ja ühes sellega ka elutähtsale üksmeelele ning tsiviliseeritusele endale.”
Tänapäeva kõige ohtlikumad filosoofilised barbarid ei ole suhteliselt harva esinevad fanaatilised ateistid ega dogmaatilised relativistid akadeemilises maailmas, kohtutes, valitsuses ning meedias, vaid märksa valdavam “praktiliste mõtlejate” laadi kamp. Nemad ei eita teiste inimeste olemasolu, kuid elavad nii, nagu neid ei oleks, või suhtuvad neisse kui olendeisse, kelle väärtus on nende endi omast väiksem; nad ei ole kindlad, et Jumal ei eksisteeri ega pea kõike tõelist, head ja ilusat illusoorseks; kuid kui selguks, et Jumal tõepoolest eksisteerib ning transtsendentaalid on tõelised, ei muudaks see nende elus suurt midagi.
Toites näljaseid; teavitades teadmatuid
Filosoofiline barbar ei taha, et talle mingeid väliseid nõudmisi kehtestataks, kuna ta soovib, et kogu reaalsus kohanduks ta enda eelduste, eelarvamuste ning plaanide järgi. Ta ei ole nõus täielikult avama oma hinge objektidele ning olemitele enda ümber, kuna ta ei usu, et sellisest haavatavusest võib talle midagi head sündida. Selle asemel, et leppida objektiivselt tõelise maailmaga kogu selle täielikkuses ja lõpmatus sügavuses, kehtestab ta sellele enda tühise vaatenurga, keeldudes rikkalikust ja kaunist reaalsusest piiratu ning pealiskaudse kasuks. Ta vähendab reaalsuse oma krimpsutõmbunud hinge suuruseks. Kuivõrd mida vähem on teada, seda vähem on armastada, saab selle barbaarse hingeseisundi lõpptulemuseks, samaväärsena iseenda hingelise naba vahtimisega, igavene, lakkamatu igavus. Michael Hanby selgitab:
“Maailm, mis “seisab heast ja kurjast eemal”, milles miski ei ole tõeliselt hea ega tõeliselt halb ja kus tõde, headus ning ilu kunagi ei avaldu, on maailm, milles miski ei ole loomupäraselt ihaldus- ega jälestusväärne. Selline maailm ei võimalda näha ega kasutada midagi kui püha, mis tähendab mingi punktini kõigel olla laskmist, kuna sellises maailmas ei saa olla midagi püha. Igavus on seega tunnuslik seisund inimesele, kes on üheselt kaotamas võimet armastada, see tähendab inimesele, keda üheselt ohustab võimetus mõista “iseenda olemise müsteeriumi” ning kes on kaotamas oma inimlikkust.”
Igavus on nälgiva hinge tundemärk ja tänased barbarid on näljas kahe peamise hingetoidu – teadmiste ning osaduse – järele. Modernne sekulaarne kultuur toidab selles osalejaid hulga „teadmistega“ tehnoloogilise know-how, teaduslike faktide, efemeerse tühja-tähja ning poliitiliselt korrektsete aforismide kujul, kuid see on odav, vähese toiteväärtusega söök võrreldes selle luksusliku tõe banketiga, mille osaks nemadki saaksid, kui nad vaid tunnistaksid oma vajadust selle järele: nad ihalevad oma hinge puudutava „know-how“ järele; nad igatsevad teada mitte lihtsalt fakte, vaid asjade tähendust; nad ihkavad võtta osa keerulisest ning elegantsest vestlusest “parima üle, mis on mõeldud ja öeldud”, mida meie kutsume Suurteks Raamatuteks, mitte politiseeritud ja eelseeditud sõnakõlksutamisest.
Uued barbarid on „ekraani-inimesed“, kes on pea täielikult kaotanud lugemise, mõtlemise ja vestlemise kunsti liigse kokkupuute tõttu vilkuvate kujutiste, ekslevate jututubade ning Facebooki tutvustega. Neist on saanud, kasutades T.S. Elioti kõledat fraasi, „õõnsad mehed“:
Only a flicker
Over the strained time-ridden faces
Distracted from distraction by distraction
Filled with fancies and empty of meaning
Tumid apathy with no concentration
Men and bits of paper, whirled by the cold wind
That blows before and after time,
Wind in and out of unwholesome lungs
Time before and time after.
Süüvinud iPod-ide digitaliseeritud kajadesse, mitte aga lindude muusikasse, videomängude virtuaalvertigodesse, mitte aga pilvemütsidesse mattunud peadpööritavatesse mäetippudesse, on nad näljas elamise intiimsuse, hingava Loodu järele. Abstraktne, kaasahaarav, kahe-dimensiooniline annus dokumentatsiooni on olenemata selle kinematograafilisest tasemest justkui kummituse puudutamine võrreldes vaistliku, varbad-mullas, meeliülendava läbielamisega, mis kaasneb oma viie meele sissekastmisega reaalsuse suursugususse.
Kõige enam aga nälgivad need barbarid sõpruse, intiimsuse ning osaduse järele. Kasvades üles disfunktsionaalses peres, orvuna omaenda kodus, naabruskonnas, kus keegi üksteist ei tunne, juurteta kogukonnas igaveses väljarändamises ning linnades ja äärelinnades, kus tarbimise tühjad meelitused ning suurtes kaubanduskeskustes poodlemine on võtnud festivali mõõtmed; on nende igatsus ehtsa sõpruse järele – tunda ja olla teiste poolt tuntud –muutunud raevukaks.
Sellest hoolimata rahuldab neid see intellektuaalne rämpstoit, mida popkultuur ja peavoolu haridus barbareile varajasest noorusest alates sisse on söötnud, kuna nende hing on kohandudes kokku kuivanud ja nad pole kunagi maitsnud rikkalikku hingetoitu, mille kõrval nad näeksid muud kontrastselt võltsina. Selle tõttu, nagu on osutanud saksa filosoof Josef Pieper, on nad sõlminud rahu illusioonidega:
“Üldsus madaldatakse olekusse, kus inimesed ei ole mitte ainult võimetud tõest teadlikuks saama, vaid ka võimetud tõde otsima, kuna nad rahulduvad pettuse ja kelmustükkidega, mis määravad nende tõekspidamised, rahulduvad fiktiivse reaalsusega, mis on kujundatud selge plaani kohaselt läbi keele kuritarvitamise.”
Tänased barbarid oma valikute müriaadiga on tegelikud valikuta, kuna nad ei tunne end südamepõhjas valitud olevat, nagu on kirjutanud suur konservatiivist juudi sotsioloog Philip Rieff:
“Ei ole ühtegi meeleheitlikumat tunnet kui olla vaba valima ja samas ilma spetsiifilise soovita olla valitud. Sest lõpuks, inimene tegelikult ei vali, inimest valitakse. See on üks viis määrata kindlaks erinevus jumalate ja inimeste vahel. Jumalad valivad; inimesi valitakse. Mida inimesed kaotavad, saades nii vabaks kui jumalad, on just nimelt see valitud olemise taju, mis julgustab neid nende tänulikkuses võtma oma järgnevaid valikuid tõsiselt.”
Meid kõiki, olgu me barbarid või mitte, on valitud selleks, et meist saaks midagi ilusat, ainukordset ja asendamatut – Jumala kujutis maal ning Tema armastuse instrument. Selle tõe ignoreerimine, olles vahest põhjustatud puudulikust tutvusest selle elavate kehastustega, on kõige hullem barbarism üldse.
Uus püha Benedictus uuel pimedal ajastul
Kui me aja märke õigesti loeme, siis see, mille poole liigume – ja kuhu oleme ehk juba jõudnud –, on lääne klassikalise ja kristliku tsivilisatsiooni langus, uue, intellektuaalse-spirituaalse barbarismi pinnaletõusmine (mille kõrval näib mineviku barbarism kõrgkultuurina) ning uue pimeda ajastu saabumine. Kas on juba liiga hilja, et midagi päästa? Kahtlemata oleme mööda lasknud aja, mil oleks abi olnud ennetavatest meetmetest, kuna meie kultuur on juba selle surmava haiguse lõppfaasis. Kuid Jumala armuga ei ole liiga hilja imepäraseks tervenemiseks ning täielikuks taastumiseks – isegi taassünniks –, kui me vaid leiaksime õige kultuurilise ravimi ja küllalt väljaõpetatud arste seda juhtima. Aeg hakkab otsa saama, kuna pimedus on kiiresti lähenemas, ei, see on juba siin. Alasdair MacIntyre, üks silmapaistvamaid filosoofilisi arste meie ajal, pakub välja sellise diagnoosi ja ravimi retsepti:
“Mida nad tahtsid saavutada, olid hoopis uued kogukonna vormid, milles moraalset elu võiks alal hoida, et nii moraalsus kui tsiviliseeritus võiksid üle elada saabuvad barbarismi ja pimeduse ajad… Praegusel etapil on oluline ehitada üles kohalikud kogukonnad, milles saaks tsiviliseeritust ning intellektuaalset ja moraalset elu säilitada sellel tumedal ajal, mis juba meie üle laiub.”
„Nende“ all peab MacIntyre silmas püha Benedictust ja tema järgijaid, mehi, kes olid hoolikalt lugenud oma 6. sajandi aja märke, esimest pimedat ajajärku, ning käitunud vastavalt. Sel ajal, kui barbarismi pimedus lähenes, põgenesid nad kõrbesse, võttes endaga kaasa nii palju väärtuslikku kristlikust ja klassikalisest tsivilisatsioonist, kui nad oma hinges hoida suutsid. Need olid need seemned, millega tänu nende palvete selgele veele, nende tööde helendavale valgusele ning nende õpingute viljakale mullale puhkes kuus sajandit hiljem õide tsivilisatsioon, mida nimetame kristluseks (Christendom). Alasdair MacIntyre lõpetab oma hämmastava analüüsi modernsest kultuurist, raamatu nimega After Virtue, üleskutsega uuele pühale Benedictusele, kes juhataks barbarid välja sellest spirituaalsest kõrbest, milleks on meie jumalatu, tehnokraatiline, sekulaarne kultuur, et külvata seemned uueks kristluseks.
Tegelikult on uus Benedictus meie keskel ja tema nimi on Joseph Ratzinger: paavst Benedictus XVI. Kuna ta on „aja märkide“ asjatundlik lugeja, ei ole ime, et maailm, oma uskmatuse protestidele vaatamata, siiski otsib paavstilt vaimset juhatust.
Caritas in Veritate, “Armastus tões”. Meie uue Benedictuse entsüklika on ilmunud ja selle põhiline sõnum, armastuse jõud tões ja tõde armastuses, kui sellega tegeletakse, on täpselt see, mis võiks meid, armastuse-haigeid ja tõe-näljas barbareid, pöörata. President Obama teeks selle paavstliku ringkirja tarkusele tähelepanu pöörates hea valiku: „Ilma tõeta mandub ligimesearmastus sentimentaalsuseks.“ “Tõde on tegelikult lógos, millest sünnib diá-logos ja seega kommunikatsioon ja kommunioon.“ “Truudus inimesele nõuab truudust tõele, mis ainsana on vabaduse (cf. Jn 8:32) ja kõikeläbiva inimarengu garantii.” “Ainult armastuses, valgustatuna mõistusest ja usust, on võimalik püüelda arengu eesmärkide poole, millel on inimlikum ja inimlikustavam väärtus.”
Vastakem uue Benedictuse trompetikutsele kukutada relativismi diktatuur ning aidata sisse juhatada uus armastuse tsivilisatsioon Jumala valitsuse all sel uuel – ja ehk viimasel! – pimedal ajastul. Võib-olla on sind valitud olema üks neist filosoofilistest arstidest, keda meie haige ja kõhnunud kultuur hädasti vajab. Nälgivad barbarid vajavad sind!
Dr Thaddeus J. Kozinski on humanitaarteaduste professor Wyomingi Katoliiklikus Kolledžis, Landeris, Wyomingis. Artikkel avaldati algselt uudiste- ja arvamusportaalis MercatorNet.