"Jumal on saanud inimeseks, et inimene võiks saada Jumalaks," kirjutab püha Augustinus. Kristus on tulnud selleks, et inimene võiks osa saada Jumala elust. Sellises perspektiivis suudab vaid igavik kustutada meie hinge janu ja ravida meie kibedat igatsust. Meie aga üritame oma janu kustutada liiva ja tuhaga, mõtiskleb Markus Järvi jõulukommentaaris.
Jõuluaeg on üks neid momente, mil tasub hetkeks maha istuda, koondada enda ümber kasvõi paariks minutiks vaikuse müür ning mõtiskleda aja ja igaviku üle. Aeg ja igavik ei ole teineteisest lahus. Igavik osaleb ajas, on kohal, särab ja kiirgab läbi selle maailma ajaliste ürpide.
Üks paljudest hetkedest, kus igavik ajalises ilmsiks tuleb, on ilukogemus, kui mõni hetk, mõni heli, mõni moment või nende tervik ilmneb oma kordumatuses. Me teame, et midagi sellist me enam ajalises maailmas kunagi ei koge, ent just kordumatuses tuleb esile uus ja alati püsiv – igavik.
Ilukogemuses muutub üks osa maailmast hetkeks läbipaistvaks. Tundub, nagu oleks viivuks paotatud eesriiet, või nagu oleks üleni härmas klaasi tekkinud jäävaba ala, millest paistab lumine metsalagendik: päikesevalgus, lumi ja mets saavad kokku ja neist moodustub valguses kümblev tervik.
Kui maailm muutub hetkeks läbipaistvaks, siis tekib meis tavaliselt tohutu igatsus selle järele, milleks me oleme loodud, ehk elama igaviku rüpes, hingama piiritlematus ilus, rahus ja armastuses. Pühakiri ja kristlik traditsioon nimetavad seda Jumala nägemiseks palgest palgesse. Inimene on kutsutud elama Jumala enda elu, olema olemas Jumala igavikulist olemist temaga jagades. Püha Augustinus läheb isegi nii kaugele, et kirjutab: "Jumal on saanud inimeseks, et inimene võiks saada Jumalaks."
See aga ongi jõulumüsteeriumi sisu. Neitsi Maarja ja Püha Joosepi hoole all magab inimeseks saanud Jumal – Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, kes enne aegade algust on Isast sündinud ja mitte loodud, kes on olemuselt üks oma Isaga ja kelle palge järgi on loodud kõik see, mida me näeme kogu universumis.
Miks on ta tulnud? Ta on tulnud meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks, nii nagu kirjutab Augustinus: "Jumal on saanud inimeseks, et inimene võiks saada Jumalaks." Teiste sõnadega selleks, et inimene võiks osa saada Jumala elust, kujundlikult saada Jumalaks.
Sellises perspektiivis suudab vaid igavik kustutada meie hinge janu ja ravida meie igatsust. Meie aga üritame oma janu kustutada liiva ja tuhaga. Olgu selleks maine armastus, erinevad naudingud, legitiimsed või illegitiimsed, võim ja võit – see kõik ei suuda eales rahuldada inimese hinge. Seda suudab teha vaid Elav Jumal.
Meie lõppeesmärk pole antud meile vabalt valida. Selleks on ja jääb igavik. Küll aga saame valida vahendeid lõppeesmärgi poole püüdlemisel. Vähe sellest, võime isegi Don Giovanniliku ja deemonliku trotsi ajel oma lõppeesmärgist loobuda. Sellisel juhul jõuame välja sinna, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Kaubandusele keskendunud jõuluaeg on suurepärane võrdpilt inimese eksistentsiaalsest probleemist: mida rohkem on asju, seda rohkem tekib janu, mida rohkem janu uute asjade järgi, seda tühjemaks muutub hing. Meie viimase eksistentsiaalse janu kustutamiseks on vaja aga ainult seda väikest lapsukest sõimes.
Jumal oma primordiaalses olemises, oma valguses ja puhtuses on neile, kes pole temaga kohtumiseks valmis, hirmus, kui pehmelt öelda. Ta on hirmus isegi pühakutele, kes aastakümnete palvete ja suretamiste jooksul põletasid oma patte ja puudusi nagu õlgi tules. Nii on teadjamad neist rääkinud.
Jõuluajal toimub aga ime. Jumal tuleb väikese lapsena, keda me kõige vähem kardame. Kas on see juhus? Ei ole. See on plaan.
Pühima Kolmainu Jumala teine persoon, Hagia Sophia, püha Jumalik Tarkus, Igavene Sõna, Kristus Pantokrator, Kõigevalitseja ja Kuningas, kelle sarnaseks on loodud kogu universum ja kelle ees võiks see ühe tahteakti tulemusel põrmu variseda, on teie ees väikese lapsena.
Ta teeb seda selleks, et meie võiksime tulla tema juurde ja lausuda need sõnad: "Issand Jeesus Kristus, ole mulle patusele armuline." Võtkem see lapsuke sülle, surugem ta vastu oma südant. Vaikigem hetkeks ja laskem tema Jumalikul alandlikkusel end õpetada.
Soovin teile, teie perekondadele ja lähedastele valgusküllaseid jõulupühi!