Ikoonikirjutamine on vaimne harjutus, palverännak, millest võib vaimutoitu ammutada kogu eluaja. Ikoonistuudios pole kohta liigsele oma vigade haletsemisele ning õige vaimuhoiaku ja alandliku ja kahetseva meele puhul säilib võimalus, et lõpuks sünnib vigade kiuste (või lausa nende abiga) siiski midagi ilusat, kirjutab kolumnist Maria Vooglaid.
Siinkirjutaja on algaja ikoonikatsetaja, kellel on käsil alles teine traditsiooniliste tehnikatega klassikalist ikoonikoolkonda järgides maalitav ikoon, ent esimesest õppetunnist peale on meister Nikita Andrejevi käe all toimuvad kursused pakkunud vaimseid pidepunkte, mille ülekandmine ikoonistuudiost argiellu on osutunud väga viljakaks. Alljärgnevalt sooviksin mõnda neist pidepunktidest ka Objektiivi lugejatega jagada.
Alustuseks palve
Traditsioonilisel meetodil ikooni maalimine ehk kirjutamine on pikk protsess, mis algab joonistusharjutustest ja lõpeb valmis ikooni õlitamisega, mille käigus kantakse ettevalmistatud tahvlile arvukaid kihte poolläbipaistvaid värve ja (mõtteliselt) lõpmatusest lõpmatusse kulgevaid jooni. Ent enne palvet ikoonikirjutaja käsi tööks ei tõuse. Ikooni kirjutamine on vaimse kasvamise teekond, millel palutakse Jumala õnnistust igaks vähimakski käeliigutuseks – tunnistades, et oleme patused ja vääritud kujutama pühadust, ning püüdes saada iseendast tühjaks, et Jumala abiga võiks ikoon meie kui tööriista läbi siiski sündida. Vanasti oli sel viisil kombeks palvetada enne iga tegevust. Ei teeks halba, kui see meil tänagi mõnikord meelde tuleks.
Iga asja jaoks on oma aeg
Klassikalise ikooni kirjutamise puhul on etappide järjekord ülioluline. Nikita Andrejevi sõnadega: "Ikoon ei ole kunst, vaid distsipliin". Kujundlikuks näiteks sellest on ikoonil nimbust ümbritsevad punane ja valge joon, millest esimene tõmmatakse tahvlile ikooni alustava ja viimane seda lõpetava joonena. Ilmselgelt ei ole hiljem näha, milline joon millal tõmmati, aga enese allutamine protsessis kehtivale reeglistikule teeb võimalikuks tähelepanu liikumise kunstniku soovidelt, tahtmistelt, eelistustelt, voorustelt ja vigadelt kujutatava pühale palele. Enesedistsipliini hädavajadust tänasel infokirjul ajastul on tunnetanud kõik, kes mingiski vormis vaimset edasiminekut igatsevad. Samuti pole elulisi näiteid sellest, kuidas olulisem, aga õigel hetkel meeldivama kasuks hüljatud töö jääbki tegemata, ilmselt kellelgi meist vaja kaugelt otsida.
Oma vigade tunnistamine
Kuivõrd iga ikooni etapi jaoks on kursusel ette nähtud kindel aeg ning enamik värvikihte, mis ikoonile kantakse, on poolläbipaistvad, ei saa tahvlil tehtud vigu ei lõputult parandada ega ka peita. See on omamoodi pihipeegel – oma ekslikkuse tunnistamine ning edasiminek heas lootuses ja usus, et Jumal aitab järgmistes kihtides eelnevais tehtud vigu parandada. Nagu eluski, pole ikoonistuudios kohta liigsele oma vigade haletsemisele ning õige vaimuhoiaku ja alandliku ja kahetseva meele puhul säilib võimalus, et lõpuks sünnib vigade kiuste (või lausa nende abiga) siiski midagi ilusat.
Hea juhendaja
Ikoonikirjutamine on ka heaks näiteks sellest, kui tähtis on vaimuelu praktikates algajale hea juhendaja olemasolu. Õige vaimuhoiakuga ja pedagoogilise andega juhendaja võib lühikese loenguga rahustada ärevaimagi õpilase (kes on näiteks sattunud Meie Issanda pale tahvlile kandmise aukartustäratava ülesande ette). Suurepärane, kui esimesi samme on võimalik teha kogenud meistri silme all, aga suureks abiks võib ka olla juhendaja sajandite tagant – väärtusliku vaimuelu-teemalise raamatu näol.
Jumalaga pole miski võimatu
Ennekõike on klassikalise ikooni kirjutamise kursus aga õpetanud, et Jumalaga koos pole miski võimatu. Kunstis kogenematule on ikoonikursus usuhüpe – näide sellest, kuidas hea juhendamise, pühendunud töö ning suure usu ja usalduse korral võib ka vaevu pintslit hoida suutva käe alt imelisel kombel sündida ilus ikoon. Meistri sõnadega: "Meil igaühel peab olema natuke kätt – ja palju usku." Mäletada igas eluolukorras, et Jumal meid kätele võtab, kui me omal jõul enam edasi minna ei jaksa… eks ole see üks vaimuelu võtmeküsimusi!
Ikoonikirjutamine on vaimne harjutus, palverännak, millest võib vaimutoitu ammutada kogu eluaja. Enesestmõistetavalt on autori-suguse algaja pilk sellele pealiskaudne ja ebatäielik. Ehk pakkus ülaltoodu sellegipoolest alanud vaimse kogumise ajaks pisukest mõtteainet.
Õnnistatud ja viljakat paastuaega!