"Neis teostes puudub idiootne küsimus, kas naine peaks ka ühiskonna ja tööturu heaks „midagi tegema", justkui tugeva, terve, intelligentse ja voorusliku uue põlvkonna üles kasvatamine poleks mitte midagi," kirjutab Maria Vooglaid, soovitades emadele – aga miks mitte ka isadele – hüva suvist lugemist.
On aeg hakata mõtlema, millist mõju avaldavad meelevaldsena näivad piirangud laste vaimsele tervisele ning kaasata lapsi puudutavate piirangute kehtestamisel laste hingeelu tundvaid spetsialiste.
Ikoonikirjutamine on vaimne harjutus, palverännak, millest võib vaimutoitu ammutada kogu eluaja.
Abort on raske ja isiklik teema, kuid me peame alustama aususest, loobuma eufemismidest ja ümbernurgajutust ning rääkima abordist nii, nagu ta on – kogu selle nähtuse reaalsuses ja valus, kirjutab Maria Vooglaid.
Lasterikkad pered vajavad toimetulemiseks ennekõike moraalset tuge ja tunnustust – kasvõi maksusüsteemi näol, mis natukenegi vähem kerjakotti meenutaks, kirjutab Maria Vooglaid.
Miks häirib poliitikuid see, kui mõned perekonnad arvavad paremaks korraldada oma elu nii, et mõlemad abikaasad ei käi palgatööl, küsib Maria Vooglaid oma artiklis ja arutleb võimalike põhjuste üle.
Noorus on idealistlik.
Abielu on andmise õnn.
Mis vabadus see on, mis nõuab oma keha vaenlasena kohtlemist ning selle alalist "parandamist", küsib Maria Vooglaid ja vastab: see on kummaline vabadus olla seksuaalselt kättesaadav kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas.
Tuhkapäevaga algab paastuaeg, mil on igati kohane oma elu uuesti üle vaadata ja mõned kasulikud parandused sisse viia.
