Abielu on andmise õnn. Kui tahame juhtida ühiskonna välja saamahimust ja isekusest ning näha positiivseid muutusi nagu abielu väärtustamine ja perekondade kasvamine ja tugevnemine, peame ümber orienteeruma andmisele, alustades iseendast, kirjutab Maria Vooglaid.

Rasestumisvastased vahendid on lahutamatu osa kaasaegsest abielukäsitlusest. Kaasaegne nägemus seksuaalsusest eeldab täisealise inimese alatist seksuaalset kättesaadavust – eriti abielusiseselt, aga tegelikult ka abieluväliselt – kasvõi terviseriskide hinnaga. Abielu ei tähenda enam tingimata avatust laste saamisele ning seksuaalsuhete seos lastega tundub meelevaldne. Peamine on ikka isiklik eneseväljendus ja rahuldus ju?

Inimesed on loodud osaduseks – oma elu jagamiseks teisega. Abieluakt või seks, kui tahta lamedalt väljenduda, on sügavaim osadus, mis inimeste vahel siin ilmas saab olla. Oma täiuslikus väljenduses – abielus – on see kogu oma olemuse, oma ihu, hinge ja vaimu, ja kogu oma elu kinkimine teisele.

Kurioossel kombel ei kaota inimene, kes sel viisil täielikult teisele andub, midagi, vaid võidab kõik! Enamgi veel, mida rohkem annad, seda rohkem tuleb juurde. Ehedaim näide sellest on lapsed. Seksuaalsus inimelu kontekstis tähendab, et mees ja naine armastavad teineteist nii palju, et see armastus ei mahu enam kahe inimese sisse ära ja andudes teisele saab alguse kolmas. Laps on kehastunud abikaasadevaheline armastus.

Selle kõik tahaksime ühiskonnana miskipärast taandada tähtsusetuks, argiseks, isegi suvaliseks. Seksuaalsuhted abielu kontekstist välja, lapsed abielu kontekstist välja, lapsed seksuaalsuhete kontekstist välja. Kõik kättesaadavaks – armastusest ja andmisest vabaks!

Märke sellest, mida seksuaalsuhte trivialiseerimine, tähtsusetuks ja argiseks madaldamine tähendab mehe ja naise vahelise suhte seisukohast, on ühiskonnas rohkem kui küll. Blaseerumine, tüdimus, kontrollimatu kombelõtvus, truudusetus ja  lõpuks perverssused (ehk ei pea me siinkohal pikemalt peatuma nähtustel nagu “50 halli varjundit”). Avatus lastele aga taastab seksuaalsuhete väärtuse. Seksuaalsuhted on väärtuslikud, sest neil on kõrge hind: “mäng” käib elu peale.

See kõik ei ole üleskutse vastutustundetule seksuaalkäitumisele. Erinevatel põhjustel võib igas peres tulla ette perioode, mil laste lisandumine oleks väga problemaatiline ning mingit tüüpi (soovitatavalt loomulik, tervislik ja seksuaalsuhet toetav!) pereplaneerimine on õigustatud. Sellegipoolest tuleks abielu, perekonna ja ühiskonna hüvanguks loobuda arusaamast, et viljatus ühe-kahe, äärmisel juhul kolme erandiga on abielu lähteseade ja norm.

Abielu on andmise õnn. Kui tahame juhtida ühiskonna välja saamahimust ja isekusest ning näha positiivseid muutusi nagu abielu väärtustamine ja perekondade kasvamine ja tugevnemine, peame ümber orienteeruma andmisele – alustades iseendast.

Seegi tõde on kallis, sest tal on kõrge hind.